.png)
Üleeilse saate “Suud puhtaks” kaks külalist on ka mulle töö kaudu tuttavaks saanud – Külli Remsu ja Eeva Holm. Remsu oli 2017. aasta Baltic Pride rongkäigu protesteerija, keda politsei pidi korduvalt korrale kutsuma, et ta ei takistaks inimestel üritusel osaleda ja lõpetaks osalejate ründamise. Lisaks on Remsu koos Holmiga külastanud LGBT ühingu üritust, mis oli suunatud noortega töötavatele spetsialistidele. Remsu keeldus oma nime ütlemast, kuid jagas see-eest lahkelt oma negatiivset arvamust LGBT+ teemadel. See ei jäänud viimaseks korraks, kui EKREga seotud inimene meid külastas.
On äärmiselt murettekitav, mis hetkel meie ümber toimub. See, mis plahvatas Toompeal ja mis sellele järgnes, on kurb. Vägivalla õigustamine on suur samm tagasi ühele riigile ja selles elavatele inimestele. Kuigi ei ole olemas ei väikest ega suurt vägivalda ega ka õigustatud vägivalda, siis viimane on just see, mida arutati nädalaid internetis. Kõlasid sellised väited nagu “ta ise läks norima" ja “mis ta siis tuleb teiste meeleavaldusele". Väga lihtne on näha sarnast mustrit teisteski teistes juhtumites, näiteks “ta ise kandis liiga lühikest kleiti” või “mis nad siis tulevad tänavale".
Mööda vägivallaahelat
Vägivallas on tihti kolm osapoolt: ohver, vägivallatseja ja pealtvaataja. Vägivalla peatamise võti ongi sageli just pealtvaataja käes, sest temal on jõud ja mõju, et sekkuda olukorda. Ometi eelistame sageli seda mitte teha. Tunneme tihti, et see ei ole meie asi. Ja vahel ei oska me isegi mõista, et see, mis meie ees toimub, on vägivald. Kui me aga ei sekku, siis vägivald ei peatu, vaid liigub edasi järgmiste inimeste juurde ning jõuab lõpuks tagasi meie endi või meie lähedasteni. Me ei oska sellele varem mõelda, sest see tundub meile sel hetkel nii loomulik elus. Me mõtleme sellele alles siis, kui see on käes. Aga kes on meid sel hetkel aitamas?
Novembris keeldus Eesti Advokatuur EKREga debateerimast, sest neile ei ole vastuvõetav debateerida organisatsiooniga, mis õigustab füüsilise vägivalla kasutamist ega mõista seda üheselt hukka. See on üks näide sellest, kuidas seista vägivalla vastu. Ükskõik, kes me oleme või mida me teeme – me kõik saame astuda vägivallale vastu.
Rahumeelselt edasi
Tulen tagasi loo algusesse, nimelt Baltic Pride’i ja protestijate juurde. Ka seal tungisid mitmed inimesed rahumeelse ja positiivse sõnumiga üritusele. Dialoogi asemel sooviti sõimata ja räusata, isegi kallale tulla. Ma olen ääretult uhke, et meie rongkäigulised jäid väärikaks kõigi nende suhtes. Seega jah, vägivalda saab lahendada ilma vägivallata. Ka suure massi puhul on see tehtav. EKRE-l on palju õppida. Aga ma olen realist ja tean, et just hirm, valed ja vägivald on nende taktika, mida kannavad edasi kahjuks ka nende noored poliitkaaslased.
Oma tööd tehes olen ikka saanud mahlaka sisuga kirju või näinud kommentaare, mis pehmelt öeldes on ebameeldivad. Seda on kogenud ka minu kolleegid, aga ka teistes inimõigustega tegelevates MTÜdes töötavad inimesed. Samas ei ole mitte ühelegi meist kunagi tulnud pähe hakata kirjutama sellised kirju või kommentaare neile, kes meie tegevusega ei nõustu või kelle tegevusega me ise ei nõustu. Sest asju lihtsalt ei aeta niimoodi: ähvardades, mõnitades, alandades ja kiusates. See ei ole ka sõnavabadus, see on lihtsalt üks vägivalla vorm ja lõpuks ei ole see abiks kellelegi.
Kogu see vägivald, mis on aasta jooksul hüppeliselt kasvanud – sh kirjad, netikommentaarid ja poliitikute lubamatud väljaütlemised –, on hirmutav. Hirmutav just seetõttu, et me ju teame, mis maailmas toimub: USA, Poola, Ungari jne. See laine võib matta ka meid, juhul kui me juba praegu ei sekku. Sest lõpuks taandub kõik sellele, et ei ole nemad või meie, vaid on inimesed, kes teevad inimestele haiget. Ja on inimesed, kes saavad selle peatada enne, kui on hilja.