.png)
Sveiki, Leedu Pride!
Käisin 27.–28. juulil Baltic Pride’il Vilniuses. Kohale jõudsime reede hommikul pärast öö kestnud bussisõitu ning esimese asjana suundusin ühele Pride'i näitustest – Aušra Volungė väljapanekut vaatama. Näitus käsitles drag'i teemat, autor oli mitme drag queen’iga koos elanud ning pikema perioodi jooksul neist koduses keskkonnas fotosid teinud.
Baltic Pride'i näitusi oli kokku kolm, peale mainitu veel LGBT ajaloo käsitlus „From dusk till dawn” Leedu kaasaegse kunsti keskuses ning vähemalt kirjelduse järgi huvitav (taas) fotonäitus moodsa kunsti keskuses, mis jäi nägemata, kuna keskus oli minu kahel külastuskorral lihtsalt kinni. Näitused olid professionaalselt kureeritud ning avamisega koos anti välja ka head lugemis- ja vaatamisvara pakkuv näitusekataloog, mida minu käest laenata saab.
Peale näituste sisustasid aega filmid LGBT filmifestivalil KITOKS KINAS. Kahe päeva jooksul vaatasin kuut filmi, millest mulle südamesse läks ilus ja unelev Hollandi film „North Sea, Texas”. Festivaliprogrammiga jäin rahule, rahvast oli linastustel palju ja kogu festivali valikus oli vaid üks film, mida ma varem olin näinud. Ka teemade poolest oli püütud haarata võimalikult laia teemaderingi ja piirkonda – nägin muuhulgas Saksa lesbifilmi, transteemat käsitlevat Iisraeli teost, Taani dokki geipaarist, Tšehhi filmi kapis maakooliõpetajast…
Laupäeval asusime kõige olulisema – Pride'i marsi kallale. Istusime sõbrannaga marsi kogunemiskoha läheduses asuvas kohvikus ja kõik tundus kena, rahvast voolas juurde, värvilised lipud lehvisid ja plagusid seati üles. Siis hakkas üsna madalal tiirutama helikopter, samuti nägime suurt hulka igat mõeldavat liiki politseinikke ning üksikut tobukest, kel seljakotist kanamunad ära võeti, ja kogu see kompa hakkas meis pisut ärevust tekitama. Sekund enne marsi algust haarasime oma lipu ja liitusime marsiseltskonnaga.
Marsil oli rahvast palju, kõiksugu värve ja inimesi, marsibusse, muusikat, lippe, plakateid, rõõmu. Aga teeäärtes hulgaliselt ka LGBT õiguste vastaseid oma sõnumeid edastamas ja pöidlaid allapoole viibutamas. Olime rongkäigu keskpaigas ning meie poole mune ega tomateid ei lennanud, sest tundus, et nn Leedu puhtuse ja traditsiooniliste pereväärtuste eest võitlejad olid oma munavalingu paraadi esiotsa peale juba välja valanud. Marss oli väga emotsionaalne ja hirmuski, samas politseinikud tundusid oma tööd hästi tegevat, kuid ka vastaseid oli arvestatav hulk.
Marsi lõppedes väljusime Pride’i alalt, et kehakinnitust otsida. Kolmveerand tunni pärast soovisime tagasi minna, et esinejaid ja teiste marsimuljeid kuulata, kuid politseinike müür meid läbi ei lasknud. Pöördusime mehe poole, kel oli rinnas märk, millel kirjas „negotiation” ja kes küsis, kummal „poolel” me oleme. Näitasime lippu ja vastasime, et vikerkaarepoolel, mille peale tema ütles, et oioi, aga reeglid on sellised, et alalt lahkunud tagasi ei saa. Samal ajal lähenes huilates purjus seltskond no-Pride’i plakatitega. Hakkas päris õudne. Negotiation-tüüp ka lahendust ei pakkunud. Pakkusin talle siis välja, et me ikka läheks sisse, sest vastased olid juba meid lipuga näinud ja meil oleks väljaspool pigem ebaturvaline. See ettepanek tundus talle loogiline ja sees me olimegi.
Õhtul läks peoks ja hommikul alustasime üheksatunnist bussisõitu kodu poole.
Igati äge oli näha palju värvilisi ja uhkeid inimesi, kes Pride’i korraldasid või seal osalesid, ning ise osaleda. Oli sündmuse toimumine ju kuni lõpuni üsna lahtine ja avalik arvamus Leedus valdavalt negatiivne. Samuti oli tore kogeda päris mitmekülgset programmi siinsamas lähedal Leedus ning veidi kahjugi, et kõigest osa võtta ei jõudnud.
Muljetas Aet Kuusik.