Hirm ja jälestus Pärnus

Kui reedel Kristeliga Pärnusse sõitsin, et seal kohaliku kogukonnaga kohtuda, küsis ta minult: “Kuidas tunne on?”

Vastasin, et väike närv on sees, aga muidu ootusärev.


Pärnu on minu kodulinn. Koht, kus veetsin kogu oma põhikooli- ja gümnaasiumiaja. Seal on mu pere, mu sõbrad ja nende pered. Ma ei osanud ettegi kujutada, et võin end seal tunda nii jubedalt, nagu tundsin sel õhtul.


Lootust ja ettevaatust


Kuna septembris kultuuriklubis Tempel toimunud Festhearti eriseansile tulid peale kinosõprade ka Pärnumaa ekrelased, kes nii külalistele kui korraldajatele õhtu ebaturvaliseks tegid, tundsime, et peame Pärnu kogukonnaga kohtuma ja neile toetust avaldama. Selleks korraldasimegi ühingu vestlusõhtu Nooruse Majas. Politseiga olime suhelnud juba nädala alguses, kuna arvestasime, et ka meie ürituse puhul võib maja ette koguneda väike koosolek. Juhtus aga palju enamat.


Kella kuue paiku hakkasin Kristeliga valmis sättima ruumi, mille olime Nooruse Majalt rentinud. Panime lauale küpsiseid ja kõrsikuid, kirjutasime tahvlile olulise info ühingu kohta. Kell lähenes ürituse algusajale ja meie olime vaikusest positiivselt üllatunud: ju siis Festhearti kärast piisas ja meie üritus möödub rahulikult.


“Äkki ma olen ka pede!”


Veidi enne kella seitset hakkas Nooruse Maja garderoobi kogunema hulk ontliku välimusega vanemaid naisterahvaid koos mõne härraga. Nooruse Maja juhataja oli küll öelnud, et meie üritus on sel õhtul ainus, kuid mõtlesime, et ehk unustas ta mainida mõnd algavat kudumisringi või Karl Madise kontserti. Tädid ja onud seisid fuajees, vaatasid end peeglist, sättisid kampsuneid ja kammisid viisakalt juukseid.


Kui kell lõi seitse, hakkasid nad kõik mööda pikka koridori meie ruumi poole marssima. Eesotsas kõndis EKRE juhatuse liige ja Pärnumaa ringkonna juht Helle Kullerkupp, näol rahulolev muie, selja taga sõjakad toetajad.


Mu ihukarvad tõusid hetkega püsti, tunne oli nagu Harry Potteril, kui dementorid maailma rõõmust tühjaks imevad. Kingade klõbin ja vihased näod manasid silme ette stseeni “Lõvikuningast”, kui kari gnuusid Simba isast üle jookseb. Õhkkond muutus hetkega.


Kristel läks ukse juurde seltskonnale seletama, et meil on üritus kogukonna inimestele ja nende sõpradele ning vaenulikult meelestatud rahvas pole teretulnud. Uskumatul kombel hakkasid kohe kõlama koledad sõnad ja süüdistavad hüüded. Raske oli uskuda oma silmi ja kõrvu, kui üks vanem daam nõudis: “Miks ma ei või tulla? Äkki ma olen ka pede!” Teine naisterahvas kuulutas samas, et tema võib ka ju “soovahetaja” olla. Ega me ei saagi võõra inimese identiteeti oletada, aga LGBT+ sõnavaras sellist mõistet pole.


Väärikuse langenud väärtus


Lõpuks trügisid nad uksest sisse, silma järgi tosin pensionieas tädi ja onu, ja ma tundsin iiveldust. Sest mina ei näinud tädisid ja onusid. Nägin viha, vaenu ja tülgastust. Ma nägin võimulolevat erakonda, kes meid süsteemselt kiusab ja alandab. Ma olin vihane ja šokis, mu käed värisesid ja silmad olid märjad, aga olin vait, sest ei saanud alluda provokatsioonile ja nende mänguga kaasa minna. Helistasin hoopis häirekeskusesse ja selgitasin väriseva südamega olukorda.


Kas kujutad ette, et sisustad oma reede õhtu sellega, et lähed kellegi teise üritusele inimesi sõimama ja alandama? Kui palju peab üks inimene olema haiget saanud ja endaga kimpus, et ta võtab oma hobiks kellegi teise kiusamise? Mida see lahendab?


Mõistan, et inimestel on adrenaliini vaja: Kihnu Virve läks 81-aastaselt langevarjuga hüppama. Soovitan ka meie ürituse kutsumata külalistel mõelda raamidest välja ja leida uus hobi. Soovitatavalt mõni selline, mille tagajärjel ei kannata terve kogukond inimesi, kes tahab lihtsalt rahus elada.


Oleks naljakas, kui poleks hirmus


Kogu krempel kestis võib-olla pool tundi. Tänu meie kuldaväärt assistendile Tiiu-Triinule leidsime kiirelt uue koha, pakkisime inimesed autodesse, kirjeldasime saabunud politseile olukorda ja sõitsime Nooruse Majast minema. Istusime kohvikus, rääkisime juttu, vastasime inimeste küsimustele mitu tundi. Vestlus oli tore ja asjalik. Kohal oli mitu minu enda ja kogukonna “sirget sõpra”, kes end kohe ühingule vabatahtlikuks pakkusid, olles esimest korda lähedalt kokku puutunud vaenulikkusega, millega meie päevast päeva silmitsi seisame.


Vähemusgruppi kuulujana olen õppinud aastate jooksul igas vastikus või hirmsas olukorras nägema terakest huumorit. Mälestus mööda koridori marssivatest põlevate silmadega memmedest ja taatidest ei kustu küll vist iial.

Eva Marta Sokk on Eesti LGBT Ühingu kogukonnakoordinaator, põline pärnakas ja rahvusvaheliselt tunnustatud bicon.


Kaanefoto: Urmas Luik, Pärnu Postimees


#vaen #üritus #sirgedsõbrad #evamartasokk

MEIST

Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing.

KONTAKT

Kaarli pst 5–1, Tallinn 10119

Keskus on ohutuse nimel augustini suletud

+372 5551 5817

Vastame kõnedele tööpäeviti kell 14-17

info(at)lgbt.ee

  • Facebook
  • Instagram
  • YouTube

© 2020 by Eesti LGBT Ühing