.png)
31. märtsil toimusid Tallinnas, Tartus ja Londonis meeleavaldused "Jah vabadusele, ei valedele!" Tallinna marsil osales ka Eesti LGBT Ühing ning tegevjuht Kristel Rannaääre pidas Vabaduse väljakul kõigi osaliste ees kõne, mis on järgnevalt esitatud täismahus.
Vabadus ei tähenda ainult seda, et meil on vabariik, vaid ka seda, kas selle vabariigi sees on inimesed lõpuni vabad - vabad olemaks, kes nad päriselt on, vabad eneseteostusele, vabad armastusele, vabad võimalustele. Meie ümber on palju erinevaid inimesi, kellest keegi pole olulisem ega ebaolulisem. Küll aga on neid, kes ei ole päriselt vabad. Inimesed, kes näiteks ei saa välja oma kodust, kes ei pääse ligi teenustele, kelle keelt ei mõista perearst, kelle armastus ei ole justkui õige, kelle perest ei tohi rääkida koolis, kelle vähesed võimalused piiravad haridustee, kelle kodus on vägivald, kelle laual ei ole piisavalt toitu.
Meie riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ja nõrgimaks lüliks on tahtmatus pakkuda kaitset kõigile oma inimestele ja nende mitteväärtustamine. Kui me tahame olla päriselt vaba riik, siis me peame aitama kõigil meie inimestel olla vabad. Igaüks meist peab tundma ennast turvaliselt ja kaasatuna ning teadma, et temast hoolitakse ja teda väärtustatakse, sest terved ja õnnelikud inimesed on terve ja õnnelik riik. Kuni meie hulgas on inimesi, kes ei ole päriselt vabad, ei ole me vabariik, mis on vaba riik.
Täna marssisin mina kõigi eest, kes ei ole meie vabariigis päriselt vabad, aga eriti valusalt kannan ma oma südames lapsi ja noori, kes kogevad oma LGBT+ identiteedi tõttu vägivalda kodus või koolis. Eesti LGBT Ühinguni on jõudnud viimase aasta jooksul murettekitavalt palju selliseid juhtumeid, kuid kardan, et see on vaid väike osa statistikast. On kurb, et meie inimesi on hakatud üha enam nende identiteedi pärast jaotama õigeteks ja valedeks. Ja veelgi kurvemaks teeb selle tõsiasi, et seda tehakse lausa juhtpoliitukute tasandil, mis annab omakorda signaali ühsikonnale. Me näeme, kuuleme ja kogeme, et meie ühiskond ongi viimastel aastatel muutunud vihasemaks. Seetõttu ei tohi me enam pealt vaadata mitte kellegi kiusamist, alandamist, vihkamist. Me peame sekkuma, et peatada see viha. Ja me peame levitama headust! Sest kui me seisame teiste eest, seisame me lõpuks enda ja oma lähedaste eest.
Usun, et tänane marss ja kõik teised hiljutised ärkamised ning juba eelnevate aastate aktivism suudavad ühiselt peatada selle, mis päriselt lõhub meie riiki ja aitavad luua võimalusi, et meie inimesed saaksid ükskord päriselt vabaks. Ka need, kes kannavad südames viha ja seetõttu on iseenda vangid.