Kuidas suhestuvad kaasav haridus, HEV, seksuaalne identiteet ja inimõiguste haridus?

Updated: Oct 8, 2021


Maret Ney. Foto erakogust

Suund, kuhu praegu liigub meie koolisüsteem, on väga sümpaatne. Seda iseloomustavad näiteks sellised märksõnad nagu kaasav ja inimõiguste haridus. Tõsi, kahjuks on teemade käsitlus veel kitsas, inimõiguste hariduse puhul üldine teadlikkus madal. Ometi on neil ideedel oma sügavuses meie koolikultuuri alusväärtuste tasandil palju pakkuda.


Mariann Rikka võttis 23. märtsi Õpetajate Lehes hästi kokku eesmärgid, mida inimõiguste haridus taotleb: „Esiteks, et õpikeskkond peegeldaks ja kujundaks ühiskonda, milles soovime elada – tugev ja sidus, inimõigusi austav, vaba ja turvaline ühiskond, kus iga liige on väärtustatud osa tervikust ning igaühel on võimalik ilma kartuse ja diskrimineerimisohuta olla see, kes ta sisimas on. Ja teiseks, et haridus nii koolis kui ka väljaspool kooli oleks teadlikult ja terviklikult suunatud õppija kasvamisele iseennast, teisi ning inimõigusi austavaks inimeseks ja aktiivseks kodanikuks.”


Ka kaasava hariduse mõiste on paari aasta taguses Õpetajate Lehes hästi kokku võetud: „Kaasava hariduse eelis on kõigi laste võrdne võimalus õppida üksteise sarnasuste ja erinevustega paremini arvestama. Teadlikkuse kasvades paraneb mitte ainult ühe osapoole oskus abi küsida ja kohaneda, vaid ka teise osapoole oskus märgata ja abi pakkuda. Kaasamine soodustab ning toetab paindlike ja loovate lahenduste kasutamist, individuaalne lähenemine ja nüüdisaegne õpikeskkond toob kasu kõigile õppijatele. Iga laps on väärtuslik, nii see, keda õpetada kaasama, kui ka see, kes vajab kaasamist.”


Niisiis on kaasava ja inimõiguste hariduse kontseptsioonide puhul tegemist ideedega, mis üksteist hästi täiendavad. Mõlema idee ühisnimetaja on noorte väärtustamine, igaühe võimete maksimaalne arendamine.


Ent kahjuks jäävad need ideed koolikeskkonnas sageli vaid teooriaks. Praktikas võime kaasava hariduse idee rakendamist märgata pigem haridusliku erivajadusega õpilaste kontekstis. Mis omakorda tekitab aeg-ajalt küsimuse, kas ja millisel määral ikka tuleks kõiki õpilasi kaasata. Sellest kõneleb ka Toivo Niibergi artikkel „Segi nagu puder ja kapsad – erivajadus, erilisus ning vaimne ja füüsiline puue” (vt 16.03 ÕpL).


Tegemist on väärt kirjatükiga ning Niiberg esitab mitu huvitavat ideed, kuidas koolisüsteemi parandada ja haridus õpilastele kättesaadavamaks muuta. Näiteks soovitab ta suurendada väikeklasside hulka, pöörata veelgi enam tähelepanu andekusele kui erivajadusele. Ta toob ka häid elulisi näiteid sellest, miks on oluline, et õpetaja oleks kursis õpilase diagnoosidega.


Tekstist jäi aga kõlama ka väide, mille tahan vaidlustada. Nimelt paigutab Niiberg HEV-õpilaste hulka ka „erineva seksuaalorientatsiooniga lapsed”. Esiteks tekkis küsimus, millest erineva? Kui autor mõtles heteroseksuaalsusest erineva identiteediga õpilasi, siis seksuaalne identiteet ei paigutu tänapäeval päris kindlasti HEV-kategooria alla.


HEV-i mõistet on defineeritud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Selle kohaselt on haridusliku erivajadusega õpilane selline „õpilane, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas.”


Mitteheteroseksuaalse identiteediga noor ei vaja koolikeskkonnas, mh tunnis erikohtlemist. Seksuaalsest identiteedist ei sõltu vajadus teha muudatusi õppe sisus, õppeprotsessis, -koormuses, -keskkonnas vm. Samuti ei määra seksuaalne identiteet lapse andekust, õpiraskusi ega ka tema pikemat koolist eemalviibimist – kui probleemiks pole just koolikeskkonnas esinev kiusamine seksuaalse identiteedi tõttu.


Ka see, et haridusspetsialistidel peavad olema teadmised ühiskonna haavatavatest rühmadest, ei tähenda erikohtlemist, vaid kõigi ühiskonnaliikmetega arvestamist, nende kaasamisoskust, sest kui üks noor inimene midagi üldse vajab, siis seda, et ta tunneks ennast kaasatuna ja aktsepteerituna. Kui õppe ja kasvatuse sisu lähtub väärtustelt inimõiguste ja kaasava hariduse konktseptsioonidest, siis ongi kõigile õpilastele loodud alus, et nad saaksid osa mitmekülgsest ning end ja teisi arvestavast haridusest.


Seega, tänapäeva koolis peab minu arvates lähtuma kaasava ja inimõigusi arvestavast hariduse kontseptsioonist, kus me ei määratle ega erista õpilast tema seksuaalse ja soolise identiteedi järgi, vaid anname igale noorele võimaluse ennast ja oma kaaslasi aktsepteerida sellisena, nagu nad on.


Artikkel ilmus algselt Õpetajate Lehes.


 

Autor Maret Ney on Eesti LGBT Ühingu haridusekspert ja juhatuse liige.

2 views

Recent Posts

See All