.png)
Lauri Liiv esines ühes teistega 7. juunil toimunud OMA Festivali vabaõhukontserdil "Astu välja!" Enne esinemist kandis ta publikule ette südamliku kõne hooliva ühiskonna toetuseks. Kel polnud võimalik kontserdil sellest osa saada, saab lugeda kõne alljärgnevalt. Aitäh, Lauri! Lauri Liiv kinkis oma käsikirjalise kõne Eesti LGBT Ühingule mälestuseks. Kõne on lubatud avaldada vaid Eesti LGBT Ühingu blogis. Kõne avaldamine või selle osade tsiteerimine ükskõik millises teises kanalis või vormis tuleb eelnevalt kõne autori Lauri Liiviga kooskõlastada.
Tere kõigile! Järgmise loo "The Prayer" tahaksin ma pühendada kõigile neile, kes usuvad armastusse ja selle jõudu.
Ma tean, et on olemas inimesi, kes sooviksid peatada aega ja loomulikke ühiskondlikke protsesse. On Inimesed, kes sooviksid tagasi ühiskonda, kus näiteks naistel pole endiselt sõnaõigust või veel enam, nad ei tohiks kanda pükse. Või näiteks ühiskonda, kus mustanahalised või juudid oleksid taaskord tõrjutud. Tahaksid seda vaatamata sellele, et on üldteada, kuhu sellised ohtlikud mõtted ja tagajärjed maailma juba kord ammustel aegadel viinud on. Või soovivad ühiskonda, kus samasoolistel paaridel puuduksid elementaarsemadki õigused eluks. Las need inimesed olla ja jäägu neile nende arvamus.
Demokraatias paraku nii ongi, et kõigi häält tuleb kuulata. Kuid see tähendab ka seda, et kõikide nende inimeste hääli, kes mõtlevad teisiti, tuleb arvestada. Ja minu kuulun nende hulka.
Ma ei taha elada ühiskonnas, mis on meie suure naaberriigi, suure juhi Putini nägu. Ühiskonnas, kus valitsevad hirm, keelud ja eelarvamused. Kus inimõigusi rikutakse ja inimestest tahetakse teha ühtemoodi mõtlevaid masinaid.
Mulle meeldib maailm, kus arvamusi on palju ning neid kõiki kuulatakse. Maailm, kus valitseb rahu ja sa tohid olla just selline, nagu sa oled.
Head sõbrad, ma ei palu muud kui et hoidkem, respekteerigem ja austagem teineteist. Ma palun armastust, ma palun rahu - nii lihtne see ongi.