.png)
Eile alanud OMA Festivali esimesel päeval käisin virtuaalse arutelugrupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ loengul, kus antropoloog Liis Turu kõneles feminiinsete queer-identiteetide konstrueerimisest ning kunstiteadlane Rebeka Põldsam Ida-Euroopa queer-kunstipraktikatest. Õhtut aitas vedada Brigitta Davidjants.
Esiteks – suured tänud korraldajatele ja osalejatele! Olles isegi korra samas ruumis publiku ees esinenud, tean, mis tunne oli. Ja publiku huvi oli vist läbi aegade suurim.
Ma arvan, et kuna mõlemad loengud natuke ka üksteisega seotud olid, siis räägin õhtu muljetest üldisemalt, mitte ei hakka tegema süvaanalüüsi mõlema esitluse kohta eraldi. Siin mängib rolli ka see, et olen kunstivõhik ja ka antropoloogiast ei tea palju. Mõlemad esitlused olid tugeva teadusliku põhjaga, üks sotsiaal- ja teine kunstiteaduse vallast, mistõttu pole minu koht üritada selgitada praktikaid, meetodeid või termineid.
Eks igal kohalolijal tekkisid omad mõtted ja tunded, kuid mis mulle enim loengutest kõlama jäi, oli väljendi "queer" määratlematus. See võib tähendada ükskõik mida ennast queeriks nimetav inimene selle all silmas ka peab. See hõlmab endas kunsti, mõtteviisi, välist ekstsentrilisust (millega seda mõistet ehk enim seostatakse), seksuaalset eneseväljendust ja elustiili. Või siis ainult mõnda või ühte nendest aspektidest. Või hoopis midagi, mida siin kirjas polnud.
Seega kerkis õhku ka küsimus, kas sellist silti on üldse vaja. Kui see justkui tähendab väga palju erinevaid asju, siis kas pole ehk väär seda üritada mingitesse raamidesse seada ja öelda, et „see on queer, aga see mitte“. Või on ta nii ebamäärane ja laialivalgunud mõiste, et ei tähendagi enam midagi?
No kindlasti tähendab see palju neile, kes ennast ikkagi queer-nimega identifitseerivad. Ja kui me kaotame ära identiteeditunnused nagu queer, seksuaalsus ja sugu, siis inimeste vajadus ennast väljendada ei kao endiselt kuhugi. Mingi „kiiks“ on meil kõigil, mida me peame enda omaks. See, kuidas me seda nimetame, kui suurt tähtsust sellele omistame, kui suure osa meie elust ja mõttemaailmast see hõlmab, on iseasi.
Kas see, kes võlurikostüümis metsas rollimängu harrastab, on ka queer? Või keegi, kes burlesktantsu õpib? Krišnaiidiks hakkab? Või on see ikkagi vääramatult seotud soolise ja seksuaalse identiteediga? Väga palju küsimusi tekkis, aga mul on kahtlane tunne, et vastus peitub ikkagi inimese enda sees.
Kiire reklaam ka: Rebeka tutvustas oma ettekandes 2. augustil EKKMis avatavat näitust „Feeling Queezy?! / K6he tunne?!“ Keda queer-teema ja kunst huvitavad, pangu kindlasti kalendrisse kirja.
Oma väikse postituse viimase mõtte kohal kõhklesin mõnda aega, kas seda kirja panna või mitte. Tegemist oli emotsionaalse reaktsiooniga. Nimelt rääkis esimene ettekanne väga sügavuti biseksuaalsetest naistest. Olles ise hetero, ei saa ma rääkida teise kogukonna kogemusest erilise teadmistepagasiga. Küll aga hakkas süda valutama, kui uuritavad naised tunnistasid negatiivset suhtumist enda suhtes. Mõned stereotüüpsed arvamused olid lausa sellised, mida üks homofoob võiks lesbinaise või geimehe kohta öelda (a la pole siin midagi sünnipärast, niisama faas, jne).
OMA Festival on avatuse ja armastuse festival. Kui oleme vastu homofoobiale, siis oleme vastu selle kõigile vormidele, ka bifoobiale. Soovin festivali tegijatele jaksu, ilusat ilma ja armastust. :)
Muljetas Greete Kõrvits.