Pride – tehtud

„Geiparaad? Ah, teate, ma pole paraadiinimene.” See ei tähenda sugugi, et mulle meeldiks kapinurgas konutada, vastupidi, olen avalikult ja uhkelt see, kes ma olen, aga milleks see paraad? Solvangud barrikaadide tagant, kurjad netikommentaarid sündmust kajastavate nupukeste all veebiajalehtedes, mõnede geimeeste imelikud kostüümid…

Nii vastasid mulle paljud sõbrad, kui paraadi kohta pärisin. Nii arvasin hooti ka mina. Siiski sai uudishimu võitu ja oma osa mängis kindlasti ka trots: olin hiljuti mõnele „vähem-tähtsale” tuttavale vaata et kapiuksega piki nina virutanud sealt neile suure pauguga väljudes. Nende reaktsioon oli veidi pedepelgurlik (sest „homofoob” on nende jaoks liiga kuiv ja tehniline sõna ning ma keeldun saadud kommentaaride järel neid nii korrektse sõnaga tituleerimast). Samuti oli ühe mu vanaema reaktsioon: „No ole siis selline, kui sa pead, aga ära sinna paraadile mine.”

Baltic Pride’i lähenedes paluti aga pride’i raames aidata läbi viia ühte osa õpitoast, mida Eestis olin korra juba teinud – kogemus oli hea ning emotsioonid värskelt üleval. Paraku oli kahtlusi palju ja raha vähem ehk siis mõeldud-mõeldud. Kui aga EGN korraldas tasuta bussisõidu Riiga ja tagasi ning soodsama hostelihinna liikmetele, ei jäänud muud üle, kui töölt vaba päev võtta ja asjad kotti visata. Mõeldud-tehtud.

Foto: Stanislav Filippov

Suurem ärevus paraadi enese pärast tekkis alles sama päeva lõunal. Kas käia tänaval käest kinni? Kas siit tänavalt minna on ikka ohutu? Ei tea, kas need on ka lesbid? Kuid mida rongkäigupaigale lähemale jõudsime, seda valjemini oli kuulda muusikat ja seda paremini seletas silm värvilisi lippe. Mõtlesin: „Ongi käes, ma olen paraadil. Ei tea, kas peaks vanaemale ütlema, et kõik on riides ja sündsad?”


Ümberringi oli palju sahmimist, palju naeratavaid nägusid, päike paistis, üks leedu onu oli väga pinges ja üritas inimesi enda meele järgi joondada, jagati lipukesi, poseeriti oma maa lippudega… Ümberringi oli tunda uhkust. Valjult kõlas Cyndi Lauperi esituses “True Colors” ja ütlesin enda kõrvale naljatades, et pisar tuleb lausa silma. Veidi piinlik ja samas tore oli samal ajal mõelda, et räägin tõtt. Hetkeks oli kõik vaikne, ilus, tore, päikseline.

Ärge saage valesti aru, ma ei käi läbi elu, roosad prillid ees ja pilvelt pilvele kekseldes. Oli näha ka vangutavaid päid ja uljaid keskmisi näppe – pride ei ole nõrganärvilistele. Hetkeks tundsin end kui loomaaia elanik – meie ees oli lahti rullitud meetrite viisi vikerkaaretriibulist vaipa (mis oli pigem küll 30-meetrine lipp, kuid nägi maha laotatuna välja nagu geihotelli sissepääs), seisime, mitu eesti tüdrukut reas, hoides tugevasti EGNi bännerit kui kaitsekilpi enda ees, kui ühtäkki tuli mitu fotograafi (mõnel neist mitu kaamerat näpus) ja kukkusid pildistama.


Kohmetusin, et mitte öelda kohkusin hetkeks ja mõtlesin, et selle pildi juurde sobiks hästi öelda: „Näete, lapsed, need on lesbid. Ell, ee, ess, bee, ii, dee – lesbid.” Otsutasin end paparazzode huviorbiidis oleva staarina tunda ja tõmbasin hobusesaba uhkelt üle õla ettepoole. Ja keskendusin naeratavatele nägudele, rõõmsatele paaridele, lehvivatele lippudele, päikesepaistele – kõigele ilusale.

Paraad möödus kui silmapilk. Rongkäigu algushetkel hakkas sadama, ei, mitte nagu oavarrest, kõvasti rohkem. Kuna sellest oli veel vähe, et homovaenulikud inimesed saaksid parastada, tuli otsa ka hea sahmakas rahet. Ilm oli ühtäkki külm ja märg ja sombune, aga südamed vist olid kõigil soojad ja hinges lõõmas tuli, sest marsiti, loeti värsse ja mindi, pea uhkelt püsti, mööda Tērbatas ielat Vērmanesi pargi poole. Omas mõttes kirusin ilma, samas pakkus lohutust, et vähemalt need keskmist näppu näitavad ja läti(?) keeles ropendavad(?) inimesed, kellest meid lahutasid politseinikud, said samuti sahmaka kaela. Tubli eesti „delegatsioon” vikerkõõritas sõdurivärsilist ja pride’i-hõngulist laulu eesti ja inglise keeles ning tuleb tunnistada, et minu vaimusilmas oli kogu üritus päikesepaisteline ning nägu ja keha mööda alla voolav vesi on mälestustes nagu soe suvevihm.

Tunnen, et 2013. aastal pean Leeduski kohal olema, et samuti oma naeratava näo ja lehviva lipuga kellegi esimest pride’i unustamatuks ja toredamaks muuta. Kas Sina tuled?

Eve Anijärv, EGNi liige, paduromantik ja maailmaparandaja


#pride #üritus

MEIST

Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing.

KONTAKT

Kaarli pst 5–1, Tallinn 10119

Keskus on ohutuse nimel augustini suletud

+372 5551 5817

Vastame kõnedele tööpäeviti kell 14-17

info(at)lgbt.ee

  • Facebook
  • Instagram
  • YouTube

© 2020 by Eesti LGBT Ühing