Ühest kohvist viieteistkümne aastani – Aili Kala viimane tööpäev Eesti LGBT Ühingus

Pärast viitteist aastat Eesti LGBT Ühingus liigub Aili edasi uude valdkonda. Enne lahkumist vaatasime koos tagasi sellele, kuidas kõik algas, mille üle ta uhkust tunneb ja mida sellest ajast kaasa võtab.

Kuidas sinu teekond ühingus algas ja milliseks see kujunes?

Kui Hanna Kannelmäe mind ühingusse kohvile kutsus, lootsin, et ehk saan mõne teemaga kasulik olla, eelkõige oma elukutsest lähtudes. Selgus, et juriidikat puudutavaid teemasid oli märksa rohkem, kui olin osanud arvata. Lisaks hakkasin ühingu ruumides veetma palju ka oma vaba aega.

Nende aastate jooksul olen siin teinud kõike: koristanud, lauda lihvinud, mööblit tõstnud ning suursaadikuid ja ministreid võõrustanud. Olen saanud end erinevates rollides katsetada, ise areneda ja leida viise, kuidas kogukonnale kasulik olla. Ühingu ruumides ma isegi kihlusin – kohtusime ju oma abikaasaga siin ja oleme koos seda tööd teinud. Nii on see paik olnud oluline ka meie ühises loos.

Ma ei osanud ette kujutada, kui suurt rolli ühing minu elus mängima hakkab. Siit leidsin eneseteostuse, kogukonna, sõbrad ja abikaasa.

Milline päev võtab sinu jaoks ühingus töötamise aja kõige paremini kokku?

Abieluvõrdsuse vastuvõtmise päev. Sel ajal kui kolleegid Riigikogus haamrikoputust ootasid, kärutasin mina õues oma keskmist last magama.

Hiljem saime ühingus kokku, meiega liitusid ka endised kaasteelised ja nii tähistasime koos meie ühist tohutut võitu. See päev võtab minu jaoks hästi kokku, kui tihedalt on ühingu töö ja minu enda elu nende aastate jooksul põimunud.

Mille üle tunned tagasi vaadates kõige rohkem uhkust?

Selle üle, et ühingust on saanud tõsiseltvõetav partner riigile. Nii saame seista kogukonna õiguste eest ja saavutada päriselt muutusi. Selle taga on paljude inimeste ühine ja järjepidev töö.

Tunnen uhkust ka selle üle, et kogukonna õiguste eest seisjad ei pea enam tegema seda tööd ainult vabatahtlikult oma põhitöö kõrvalt, vaid saavad selle eest ka väärikalt tasustatud. See võimaldab inimestel tööle pühenduda ning tagab nii kogukonna õiguste eest seismise järjepidevuse kui ka ühingu jätkusuutlikkuse.

Keda tahaksid selle ühise teekonna eest tänada?

Neid inimesi, keda tahaksin tänada, on rohkem, kui siin üles lugeda jõuan. Igaüks neist on omal moel seda teekonda kujundanud ja olnud mulle oluline.

Minu lugu ühingus algas Hannast ja Helenist. Aitäh Hanna Kannelmäele, kes mind tookord kohvile kutsus, ning Helen Talalaevale usalduse eest, kui ta kutsus mind juhatusse. Koos saime teha esimesi tõsisemaid samme ühingu huvikaitsevõimekuse arendamiseks.

Aitäh kõigile tiimikaaslastele, kellega oleme nende aastate jooksul koos mõelnud, lahendusi otsinud ja muutuste nimel töötanud. Oleme saanud üksteisele toetuda nii keerulistel hetkedel kui ka ühiseid võite tähistades.

Aitäh kogukonnale usalduse ning oma kogemuste ja vajaduste jagamise eest – see on aidanud meil mõista, mille eest ja kuidas seista. Ning partneritele koostöö ja solidaarsuse eest, mis on aidanud LGBT+ kogukonna häälel kaugemale jõuda.

Ja aitäh minu kallile abikaasale Kristelile, kellega oleme saanud täiendada teineteise tugevusi. Sinuga käsikäes on selle töö tegemine olnud tõeline seiklus.

Mis tundega edasi liigud ja mida ühingust kaasa võtad?

Lahkuda on magusvalus, aga tunnen, et olen valmis edasi liikuma. Edaspidi leiab mind ministeeriumist poliitika valdkonnast.

Kaasa võtan kõik need viisteist aastat. Oskuse päriselt kuulata, kogemuse tõelisest koostööst ja strateegilise mõtlemise – alati peab olema viis sammu ette mõeldud. Ning muidugi inimesed, kes on selle aja jooksul saanud osaks minu elust.