Eesti LGBT Ühingu arvamus võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule

Eesti LGBT Ühing tänab võimaluse eest anda arvamus võrdse kohtlemise seaduse muutmise eelnõule 948 SE. Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle direktiivid (EL) 2024/1499 ja (EL) 2024/1500, mis seavad võrdõigusasutustele ühtsed miinimumnõuded. Toetame, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku sõltumatust, pädevust ja rolli diskrimineerimise ohvrite abistamisel tugevdatakse. Selleks, et muudatused tooksid ka LGBT+ inimestele tegelikku kaitset, palume komisjonil arvestada järgmise kolme ettepanekuga.

1. Võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala tuleb ühtlustada

Tervitame, et eelnõu võtab üle direktiivide miinimumnõuded. Voliniku tugevam institutsioon ei aita aga inimest, kelle juhtum jääb seaduse kohaldamisalast välja. Võrdse kohtlemise seadus kaitseb seksuaalse sättumuse, vanuse, puude ning usutunnistuse ja veendumuste alusel diskrimineerimise eest üksnes tööelus ja kutseõppes. Rahvuse, rassi ja nahavärvuse alusel diskrimineerimise eest kaitseb seadus ka hariduses, sotsiaalhoolekandes, tervishoius, sotsiaalkindlustuses ning kaupade ja teenuste kättesaadavuses.

Selle tulemusena ei saa volinikult arvamust näiteks inimene, keda koheldakse tema seksuaalse sättumuse tõttu halvemini arsti juures, kooli juures või teenuse saamisel. Tema olukord ei muutu ka uute õiguskaitsevahenditega, mis eelnõu loob. Põhiseaduse § 12 keelab diskrimineerimise kõigil alustel ja kõigis eluvaldkondades. Seaduse tasandil loodud hierarhia, kus osa tunnuste alusel on kaitse laiem kui teiste alusel, ei ole selle põhimõttega kooskõlas. Ootame, et seadusandja kaotaks kohaldamisala erinevused ja tagaks kõigile võrdse kohtlemise seaduses nimetatud tunnustele sama ulatusega kaitse kõigis ühiskonnaelu valdkondades.

2. Diskrimineerimisvaidlustes tuleb luua kollektiivse hagi esitamise võimalus

Toetame, et volinik saab õiguse esindada diskrimineerimist kogenud inimest kohtus, töövaidluskomisjonis ja haldusmenetluses ning osaleda menetluses tema toetuseks. Direktiivi artikkel 10 jätab liikmesriigile aga ka kolmanda võimaluse: anda võrdõigusasutusele õigus pöörduda avalikes huvides kohtusse enda nimel, kui konkreetset ohvrit ei ole. Seda võimalust eelnõu ei kasuta, kuigi volinik on seletuskirja kohaselt ise sellist õigust taotlenud. Seletuskiri jätab küsimuse „tulevikus kaalumiseks“, põhjendades seda sellega, et kollektiivsete huvide kaitse hagid ei ole Eesti õigusruumile omased.

Peame seda põhjendust ebapiisavaks. Seletuskiri märgib ise, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on juba praegu õigus pöörduda kohtusse tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks ning et 2025. aastast on tsiviilkohtumenetluse seadustikus kollektiivse esindushagi menetlus. Eesti õiguses on seega olemas nii eeskuju kui ka menetluslik raamistik. Seletuskiri tunnistab samuti, et enda nimel kohtusse pöördumise õigus on vajalik siis, kui juhtumeid on palju või need on tõsised ning viitavad struktuursele või süsteemsele diskrimineerimisele. Samuti tunnistab seletuskiri, et ohvreid heidutavad kohtusse pöördumast menetluslikud ja rahalised takistused ning ohvristamise hirm.

Need takistused puudutavad LGBT+ inimesi eriti teravalt. Individuaalne kohtuasi tähendab sageli oma seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi avalikustamist tööandjale, kolleegidele või laiemale ringile. Kollektiivne hagi võimaldaks käsitleda struktuurset diskrimineerimist ilma, et ükski konkreetne inimene peaks end avalikult paljastama. Teeme ettepaneku anda volinikule õigus esitada diskrimineerimisvaidlustes kollektiivseid huve kaitsev hagi.

3. Muudatuste elluviimiseks tuleb tagada piisav rahastus

Eelnõu paneb volinikule hulga uusi ülesandeid. Nende hulgas on nõustamine, siduva arvamuse andmine, kohtus esindamine, sõltumatute uuringute tegemine, statistika kogumine ja töökavade avaldamine. Toetame, et eelnõuga lisatav § 15 lõige 3¹ kohustab eelarve määramisel lähtuma voliniku iseseisvusest ning eelarve stabiilsusest ja piisavusest. Sama nõuet seab direktiivi artikkel 4, mille järgi peavad liikmesriigid tagama võrdõigusasutusele kõigi ülesannete tõhusaks täitmiseks vajalikud inim-, tehnilised ja rahalised ressursid.

Seletuskirja kohaselt ei ole kehtivas riigi eelarvestrateegias seaduse jõustumisega kaasnevate kuludega arvestatud. Seega tuleb uute ülesannete kulud katta praeguste ülesannete arvelt, mis tähendab pikemaid menetlusaegu ja vähem abi just neile, kelle kaitseks muudatused tehakse. Palume komisjonil tagada, et seaduse jõustumisega samal ajal näeks riigieelarve ette püsiva ja piisava lisarahastuse, mis vastab voliniku enda hinnatud vajadusele.