.png)
Tänavune, 102. Eesti vabariigi aastapäev oli Eesti LGBT Ühingule eriline. Nimelt sai presidendi vastuvõtule kutse meie tegevjuht Kristel, kes läks Viljandisse koos oma abikaasa ja ühingu huvikaitseeksperdi Ailiga.
Kristiina, kes vastuvõttu kodus vaatas ning kolleegidele ja sõpradele elevusega kaasa elas, esitas neile pärast tööl mõned küsimused nende tunnete, muljete ja mõtete kohta. Saame teada, kuidas vastuvõtuks valmistumises osales pere neli põlvkonda, mis toimus vastuvõtu erirongis ja miks see käik Kristelile, Ailile, ühingule ja kogukonnale oluline oli.
Kuidas saabub presidendi kutse?
Kristel: See tuli ühingu postkasti umbes poolteist kuud varem, jaanuari alguses.
Mis tunne oli seda lahti teha?
K: Ärev (naerab). Kui sa tead, et aasta alguses neid kutseid saadetakse, siis aimad, et see võib see olla.
Kellega sa uudist jagasid?
K: Kontoris oli siis ühingu assistent Tiiu-Triinu, kes tegelikult ise postkastist kutse tõi, aga ei aimanudki, mis see on. Aga ma sain aru, et see hetk on lõpuks meie ühinguni jõudnud.
Kuidas teie päev 24. veebruaril välja nägi?
K: Aili, sa võid ka rääkida.
Aili: Ma lasen sul rääkida, sest ma olin ainult kaaslane.
K: Hommikul kell seitse äratas laps meid üles. Koristasime, sest varsti tuli ema last hoidma ja läks temaga jalutama. Saime natuke hingamisruumi, et sättima hakata: juuksed, meik, riided. Ema õmbles veel viimasel hetkel Aili varrukaid parajaks, sest eelmisel õhtul olime avastanud, et ikkagi liiga pikad on. Ema ei olnud veel korterissegi astunud, kui Aili peale lendas: “Varrukad on liiga pikad!” Mu ema on hea õmbleja. Juba enne oli ta mu kleiti ka kohendanud. Pakkides lugesime sada korda üle, kas kõik on kaasas. Viimase hetkeni otsisime jumestajat, aga lõpuks tegime ise ära.
Hästi tuli välja, olite väga kenad.
A: Pidime ka otsustama, kas paneme riided kohe selga või vahetame Viljandis selleks ettenähtud koolimajas. Otsustasime ikkagi mugavalt kohale sõita. Aga seal oli üsna ebamugav riideid vahetada.
K: Naersin, et nägime nii ebatavalises olukorras kõiksuguseid tähtsaid ninasid, näitlejaid ja saadikuid ja muid tegelasi. Meile oleks meeldinud veidi privaatsem võimalus, aga teised olid kõik rõõmsad, kiitsid üksteise riideid, tõmbasid üksteise lukke kinni. Ainult meie olime pahurad, aga meil oli närv niikuinii juba pingul. Tegime nalja ka, et kui sul on rohkem raha või sa oled saledam, siis see päev on su jaoks ilmselt ka palju lõbusam ja vähem stressirikas. Muidu on raske riideid leida. Õnneks vanaemad toetasid rahaliselt ja ema aitas õmblemisega.
Te sõitsite koos paljude teiste külalistega Viljandisse presidendi vastuvõtu erirongiga. Mis rongis toimus?
A: Sai rahvamuusikat ja regilaulu kuulda, sai süüa ja juua tellida. Mina süüa ei suutnud. Aga paar kokteili jõime küll.
K: Siis oli esimest korda selle päeva jooksul rahulik olla. Kui rongist maha tulime, võeti taas lauluga vastu.
Kui koolimajas riided vahetatud, läksite lõpuks Ugala teatrisse vastuvõtule. Kõigepealt kuulsite presidendi kõnet. Millise mulje see teile jättis?
K: Mulle väga meeldis. Mulle on alati meeldinud, kui Kersti räägib.
A: Presidendi kõned on alati head olnud, aga see oli väga julge ja osutas õigetele punktidele.
K: Seekord oli ta väga otsekohene. Näha on, et ta ei ole riigikogu tööga rahul. Olen alati tundnud, et eri teemad tema kõnedes mind puudutavad, aga seekord oli see hästi isiklik. Kui ta ütles, et on olnud haigettegemise aasta, siis see puudutas mind mitmel tasandil väga isiklikult.
A: Pärast kõne esitamist on ajakirjanduses kohe erinevaid seisukohti kõlanud. Ma arvan, et see kriitika, et president võttis poliitilisi seisukohti, on täiesti asjakohatu. President peabki sõna võtma, kui ta näeb, et riigikogu ei saa oma tööga hakkama. See ei ole poliitiline, see on osa tema funktsioonist. Tema ülesanne on võtta sõna, kui ta näeb, et kellelegi haiget tehakse.
Kas te arvate, et tema kriitika teeb pigem head või halba? Näiteks arvatakse, et see ei mõjuta neid, keda peaks, või et see jääb ainult oma mullis kõlama.
A: Nii võib iga arvamusavalduse kohta öelda. Kui presidendi kõne ei mõju, siis kelle kõne üldse mingit tähtsust omab? Arvan, et tema on kõige õigem ja väärikam institutsioon, kes üleüldse kellenigi jõuda saab.
K: Mulle meeldib, et ta on alati võtnud fookuse, millest rääkida. Eelmisel aastal oli selleks perevägivald. Ta valib teadlikult teemasid, mis on ühiskonnas õhus, ja julgeb neist selgelt ja lihtsalt rääkida. Sa saad aru, mida ta ütleb. Ta võib kasutada sümboleid või metafoore, aga sõnumist saavad kõik ikkagi aru. Ta kõnedes on erudeeritust, ent need ei jää inimestele kaugeks ja mõistmatuks.
A: Kui president võttis perevägivalla teemal sõna, siis oli palju ütlemist, miks ta räägib, miks ta manitseb, kas see on õige koht ja hetk ja inimene sellest rääkimiseks. Ometi tagantjärele me teame, et pärast seda, kui president sõna võttis, suurenes perevägivallast teatamiste arv ja see on kogu aeg suurenenud. See ei tähenda, et vägivalda on rohkem, vaid et inimesed teavitavad rohkem. Ta sõnad panid jää liikuma. Nii elementaarne teema nagu reageerimine vägivallale - oleme sellises kohas, et seda peab ütlema president, enne kui üldse mingid asjad liikuma hakkavad.
K: Mul on ka hea meel, et võrreldes mõne teise presidendiga räägib ta igapäevastest lihtsatest asjadest. Teised räägivad ka, aga üldiselt ja globaalselt ja kõrgelt, aga Kersti räägib igapäevatasandist, et meil on vägivald, et riigikogu ei tööta, et inimestele tehakse haiget. See on minu meelest hästi hea, et ta nii ütleb.
Kuidas teile lavastus meeldis?
K: Oi, mulle väga meeldis! Eelmisel aastal see mind eriti ei kõnetanud. Tänavune tundus helgem.
A: Sellega näidati, et kõigil on oma elu, kõik on erinevad, igal linnul oma laul, nagu seal öeldi. Igal inimesel on oma tee, mida ta käib. Teised oskavad ehk paremini tõlgendada...
K: Aga me ei peagi eksperdid olema, me oleme tavavaatajad. Seal oli mõtlemapanevaid ja humoorikaid kohti ja mulle tundus, et see kõnetas keskmist eestlast ehk rohkem kui eelmisel aastal. Olen alati arvanud, et presidendi vastuvõtu etendus peaks kõnetama võimalikult paljusid. See ei saa olla mõeldud ainult piiratud inimeste grupile, kes sellest aru saavad. Presidendi vastuvõtt on ikkagi kogu rahvale, isegi kui seal kohapeal on ainult mõned meist. Mulle meeldis selle helgus ja ülesehitus ja muusika. Juba rongis algas päev regilaulu ja torupilliga, rahvamuusika kandus edasi etendusse, ja tagasiteel mängiti ka muusikat. See kõik oli minu jaoks läbipõimunud tervik.
A: Mulle meenus taas, et ma ei kuula palju rahvamuusikat, aga meil on ilus pärimus ja rikas kultuur. Mulle meeldib, kui ma aeg-ajalt uue annuse saan ja sellest uuesti vaimustun.
Ega me täpselt ei tea, miks president ühingule kutse saatis, aga võib eeldada, et ta peab ühingu tööd oluliseks. Mida kutse ja vastuvõtul osalemine teie endi ja ühingu jaoks tähendab?
A: Nagu ma ütlesin, ma olin kaaslane, aga siiski ma ju teen siin ka seda tööd.
Kristel ei saanud seda kutset ju ainult isiklikult, see oli ikkagi ka kutse ühingule. Kristel tegevjuhina esindab meid kõiki.
A: Mina pean seda ühingule väga suureks tunnustuseks, väga suureks auks. Minu jaoks ei ole presidendi vastuvõtt või aastapäeva tähistamine mingisugune pingviinide paraad, nagu seda nimetatakse. Kui välisest särast mööda vaadata, siis tegelikult tasub tähele panna neid nii-öelda väikseid, tavalisi inimesi, kes oma tööd võimalikult hästi teevad ja sellise tunnustuse ja tähelepanu saavad. Ma arvan, et sel aastal, nii palju kui ma jälgida suutsin, oli parem sooline tasakaal. Tavapärasest rohkem oli naisi, kes esimesena kätlesid, ehk siis nemad olid kutse saanud. Mulle tundus ka, et oli palju mitte ainult kodanikuühiskonna tegelasi, vaid oma ala tegijaid, kes ei ole tingimata suured nimed. Ühingu jaoks on see suur tunnustus ja võimalus väljapoole paista. Meid on meie töö eest tunnustatud.
K: Me oleme peres seda päeva alati tähistanud, 24. veebruar on meie jaoks alati oluline olnud. Seda enam on äge olla presidendi vastuvõtul ja olla just sellise presidendi vastuvõtul. See on eriti liigutav, sest ma pean temast väga lugu, ta on võimas naisterahvas. See kõik teeb selle hetke veel erilisemaks. Ma arvan, et president või tema kantselei on märganud ühingut ja seda, mis ühiskonnas toimub. President on oma kutsega andnud ühiskonnale selge sõnumi nii meie töö kui ka erinevate inimgruppide osas. Selle üle on hea meel.
A: Tõesti, au oli olla just selle presidendi vastuvõtul, kelle süda on õiges kohas ja kes julgeb seda väljendada. Et meie laps kasvaks vägevaks inimeseks, toon talle üheks eeskujuks kindlasti ka meie presidenti.
Kui postitasin video teist vastuvõtu vaibal ühingu sotsiaalmeediasse, tuli vastuseks rõõmsaid ja tänulikke kirju meie jälgijatelt. Mida teie käik kogukonna jaoks tähendab?
K: Me mõtlesime ka selle peale. Me ei tea, et seal naispaare varem käinud oleks. Võib-olla on, aga ma pole kunagi näinud, et keegi oleks käest kinni võtnud. Alati on olnud inimesi, kelle puhul vaatajana ei saa kindel olla. Meie puhul oli kindel. Eesti LGBT Ühing, kaks naisterahvast, hoidsid käest kinni - see on selge sõnum. Tagasisidet oli hästi südantsoojendav lugeda. Me läksime sinna tööd tegema ja ühingut esindama, aga me läksime ka perena. Ma loodan, et need inimesed, kes ei saa täna endana väljas olla või alles otsivad ennast, saavad sellest julgustust.
A: Loodan, et nad märkasid seda.
K: See oli kõigile, kes seda vajasid. Meespaare me oleme näinud, aga nende puhul pead ka ikkagi teadma, et nad on paar. Meie puhul ei pidanud arvama, vaid see oli väga selgelt näha. Ja see on minu meelest nii oluline.
A: Et ei ole neid halltoone.
K: Sest teiste perede puhul on kohe näha. Kas öeldakse abikaasa või on paaril sama perekonnanimi. Meie kogukonna puhul ei pruugi seda näha, nii et nähtavus, mida me saime paarina pakkuda, on hästi oluline.
