Intervjuu romaani “Pelikanide abielu” autori Milvi Martina Piiriga

Updated: Oct 14

“Pelikanide abielu” on romaan, mis räägib naistevahelisest sõprusest, ühtehoidmisest ja hoolimisest vahetevahel karmis ning ebaõiglases maailmas. Romaani on põimitud ühiskondlik debatt kooseluseaduse ümber ning seeläbi jäädvustatud kirjanduslukku üks murranguline peatükk Eesti seadusloomes. Peategelaste elude kaudu kujutatakse kooseluseaduse olulisust väga paljude Eesti inimeste jaoks. Laste eest hoolitsemine, tervise- ja rahamured on need, millega raamatu peategelased vastakuti seisavad ja millest tänu teineteise toele läbi tulevad. Kuid kas see kõik peab nii viimase piirini keerukas ja raske olema?


Raamatu autor Milvi Martina Piir on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena ja omandanud samas teadusmagistri kraadi. Ta on mitme ajalooõpiku autor, avaldanud luulet ja romaane. Kirjanik elab vaheldumisi Eestis ja Austrias. Varem on ta avaldanud romaanid “Ajalooja” (2011) ja“Liblikad janus” (2009) ning luulekogu “Kõrkjavaas” (2006). Rohkem infot www.milvimartinapiir.com.

“Pelikanide abielu” tagamaade, eesmärgi ja valmimisloo uurimiseks esitasin romaani autorile mõned küsimused.

Millest „Pelikanide abielu“ räägib?

Hästi tavaline esimene küsimus. Vastan puhtsüdamlikult: see räägib kahest naisest, kes elavad koos. Mõnel küsijal paistab siis silmist, et ahhaa, kõik on selge (naerab). Ei oskagi öelda, kas lugedes tuntakse siis pettumust või rõõmu, et ootused ei täitunud.

Mis sind kooseluseaduse teema juures puudutas, et seda oma raamatus käsitleda soovisid?

Kõik puudutas, teema üleni. Vabaduse defitsiit, mida põhjendatakse traditsiooniga. Debati tase. Kummastavad teemavälised argumendid – nii poolt kui vastu, muide. Seoste tuletamise viisid ja järeldused, milleni vahel välja jõuti. Hea küll, ma ise vaatan seda kõike distantsilt. See kõik on mulle intellektuaalselt huvitav, pakub vaimset pinget. Ma ei kuulu LGBT kogukonda, kuulun turvalisse mainstreami... niivõrd kui see naise jaoks turvaline on. Aga see isikliku ja üldise hüve vahekord... Et kui miski mind isiklikult ei puuduta, kas see siis tähendab, et ma peaksin silmad kinni panema ja seda ignoreerima? Samal ajal teadvustades, et õiglases maailmas ignoreeriksid teised mind puudutavaid probleeme.

Ei saa ka öelda, et see teema mind üldse ei puuduta. Varem või hiljem küsid sa, kui palju selles raamatus on minu isiklikku kogemust. Teatud määrani põhineb see muidugi isiklikul kokkupuutumisel, romaan ei kasva tühjast kohast. Ma olen tõepoolest seisnud sarnaste küsimuste ees kui raamatu peategelased, ja mul on tõepoolest olnud väga lähedane sõbranna, kellega koos me vastuseid otsisime ja kohati ka leidsime. Nii et üsna loomulikult oleme me selle raamatu naistegelaste prototüübid. Sündmused, millest „Pelikanid“ jutustab, on meie jaoks minevik, lõpetatud teema. Aga oleme nüüd tagantjärele isekeskis arutanud, et kui see seadus oleks olemas olnud 10 või 15 aastat tagasi, siis meie oleks ennast päevapealt kooselusse registreerinud, pole kahtlustki. Nii paljud praktilised probleemilahendused oleksid meile palju lihtsamalt kätte tulnud, kuna juriidilises mõttes oleks meil olnud n-ö perekondlik katus pea kohal. Just see, mis ongi selle seaduse mõte.

Ma ei tea, kui paljud inimesed üldse on seaduse teksti lugenud. Mina olen, õige mitu korda, põhjalikult ja mõttega. Sooneutraalsus on seal ääretult oluline ja sellele ehitasin ka „Pelikanide“ süžee üles. Ma ei võta selles raamatus kordagi sõna teemal, mida inimesed voodis teevad, mis on nende omavahelised suhted. See on odav möödarääkimine ega puutu üldse asjasse. Seadus ei reguleeri inimestevahelist tunde- ega seksuaalelu, ei sama- ega erisoolistel ega hoopis sootutel, vaid tegeleb juriidiliste küsimustega. Hooldusõigus, ülalpidamiskohustus, kasvatusvastutus, omand, pärimine. Sellised asjad. See ongi seaduse sisu. See on üldse seaduste sisu ja mõte – korraldada kogukonna elu viisil ja määral, mis oleks võimalikult paljude suhtes toetav ja õiglane.


Mulle tõesti tundus oluline kujutada mitte niivõrd lesbi- või geipaari elu (mis oleks isikliku kogemuse puudumise tõttu niikuinii ebaveenvalt välja kukkunud), vaid kahe samast soost üksikvanema kooselu ja ühist lastekasvatamist. Kui vaatame ringi – see maa on täis üksikvanemaid, nii naisi kui mehi, ka vanavanemaid, onusid-tädisid, veresugulasi või muidu hõimlasi. Kõik nad heitlevad päevast päeva probleemidega, mis on oma olemuselt sotsiaalsed. Vaesus, vaesusrisk, sundolukorrad, võimaluste nappus


Aga kellest me lõppkokkuvõttes räägime, need on ju lapsed, eks ole. Needsamad, keda ametliku retoorika järgi meil on nii väga tarvis, iga viimast kui ühte. Kodanikena, riigikaitsjatena, kvalifitseeritud tööjõuna, pensionimaksjatena, kui tuua esile vaid kõige räigemad põhjendused. (Et inimesel on väärtus iseenesest, ei tule nagu meeldegi. Aga see on juba teine teema, jäägu ta praegu).


Ja järsku ununevad kõik need marksistlikud argumendid ja tehakse tohutu number sellest, mis tulevaste maksumaksjate vanemate magamistoas toimub. Kui hakata mingit nähtust seksualiseerima, ongi tulemuseks vulgaarsus ja kujutlusvõime pankrot.

Niisiis mis oli „Pelikanide“ kirjutamise eesmärk?

Väga lihtne. See on minu panus, et see seadus saaks lõplikult vastu võetud ja toimima pandud. Ma ei innustu tänavatel piketeerimisest ja teab mis allkirjade kirjutaja ma ka pole, kuigi ei eita selliseid toimimisviise. Iga lind laulab, nagu nokk loodud. Mina olen kirjanik, minu asi on raamatuid kirjutada.


Kas ja mil määral on raamat inspireeritud tegelikust elust?

Jaa, muidugi. Isiklikku suhestumist juba mainisin. Aga ka märul (nimetan seda märuliks, sest debatist oli asi kaugel), mis möödunud sügisel kulmineerus, oli uskumatult inspireeriv. Teatud peatükid „Pelikanides“ on netikommentaatorite pealt peaaegu et maha kirjutatud – nii et tõeline rahvaraamat. Ma ise poleks suutnud teatud argumente välja mõelda. Mõne asja peale annab ikka tulla (naerab).

Kusjuures ma ei arva, et need vastalised tegelased oleksid tingimata tagurlikud või silmakirjatsejad või mis iganes kurje kavatsusi neile ka ei inkrimineeritaks. Olen täitsa valmis möönma, et nad ajavad oma traditsiooniasja tões ja vaimus ja siiras usus, et nii on õige. Mõistan nende seisukohti, ehkki ei nõustu.

Ning lõpuks ka laiem taust, need ühiskondlikud ja kultuurilised aluspinnad, milles paljud tänased suhtumised juurduvad. Siin ma ilmselt paljastan enda kui ajaloolase. Vere- ja keelepuhtuse fetišeerimine, etniline „õigeolek“, 19. sajandi rahvusromantika koos 20. sajandi eugeenikaga, mida mõned usuvad olevat aegade algusest kehtinud traditsiooni. Ja teiselt poolt reaalsed inimesed oma reaalsete probleemide ja vajaduste ja ilmajäetusega. Eks ma kunsti huvides natuke ka dramatiseerin, aga jah, sellises vaimses maailmas me elame. Kirjaniku jaoks on need kontrastid muidugi väga inspireerivad.

Kas raamatu kirjutamisel oli silme ees teatud sihtgrupp, lugejaskond?

Töötades ma püüdsin kujutleda, kuidas erinevad inimesed võiksid „Pelikane“ lugeda. Kuna see on naistekeskne lugu, siis oletasin, et naislugejate hulgas leiaks see soojemat vastuvõttu. Tegelikult nii ongi läinud. Mõistuspäraselt võib kaalutleda, et kuna üksikvanemaid on tõesti väga palju, siis sarnase saatusega naised võiksid ennast „Pelikanide“ loos ära tunda. Samas ei saa ma midagi teha selleks, et justnimelt see sihtgrupp seda raamatut loeks. Tõtt-öelda ei tahaks, et domineerima jääks sõnum, nagu oleks rõhutatult tegemist naisteraamatuga. Kuigi ma kardan, et see niiviisi läheb, ja minul autorina on seda võimatu mõjutada.


Niipalju siiski tegin, et püüdsin võimalikult sisse tuua ka sotsiaalset ja poliitilist mõõdet, et lugu ei jääks ainult igapäeva pisiasjade kirjeldamise tasandile. Lõppude lõpuks pole tegemist paari inimese eramuredega, vaid süsteemsete probleemidega, mis tulenevad ühiskonnast, nagu ta meil on. Inimlikult peaks meile ju korda minema, kui kellelgi on raske, hoolimata soost või elukogemusest või eelistustest. Ütleme nii, et idealist minus sooviks seda. Realist minus ütleb, et see nii ei lähe. Ei lähe sellepärast, et me elame just sellises maailmas, nagu me elame: ebavõrdne, teatud piirini ebaõiglane, oma nõrgemaid liikmeid kurnav. Aga muud meil pole.

Millist eeltööd tegid selle raamatu kirjutamiseks?

Elasin (naerab). Jah, see on tegelikult tõsi. Raamatuid on erinevaid, aga romaan on nõudlik ja küps žanr, seda ei saa kirjutada, kui sa oled väga noor. On vaja elukogemust, kuid mitte ainult. On vaja ka distantsi, sest vahetult sündmusi, mõtteid või tundeid üles kirjutades on tegemist kroonika või blogiga. Vaja on üldistust, sest täiesti isiklik kogemus ei puuduta kedagi teist peale su enda.

Konkreetsemalt rääkides hoidsin muidugi seaduse teksti kogu aeg käepärast. Õieti juba seda lugedes ma hakkasin oma peas süžeed üles ehitama. Teema jälgimine meedias oli samuti eeltöö, sest tuli kokku saada võimalikult palju erinevaid arvamusi. Ja muidugi jooksev infokontroll – mõni ajalooline fakt, kohanimi, õigekiri. Nagu kirjutav inimene ikka töötab.


Ütlesid, et lugesid kooseluseaduse mitu korda läbi?

Oo jah.

Kas sul on mõnda parandusettepanekut või mingeid mõtteid seoses selle seadusega?

Tundub, et alustuseks pole ta sugugi paha, sellega on võimalik edasi minna. Kui lasta inimestel selle seaduse järgi elada, siis tulevad puudujäägid või kitsaskohad varsti ilmsiks ja praktiline tagasiside aitab parandusi teha. Sest sel juhul lähtuvad parandused inimeste tegelikest probleemidest, mitte pole kuskil kabinetivaikuses nuputatud. Aga see on ainult minu arvamus. Täiesti võimalik, et LGBT inimesed arvavad teistmoodi. Ei taha spekuleerida. Inimestel võib olla selliseid probleeme, mida ma ei oska uneski ette kujutada.

Mis oli „Pelikanide abielu“ kirjutamisel kõige suuremaks väljakutseks?

Teema ise. Kirjutada nii väikestest asjadest, nii väikestest inimestest, naised, lapsed, ei mingeid kangelasi (naerab). Ja samas nende rohujuure tasandi kangelaslikkus, iga päev, nonstop 24/7, ilma et keegi üldse märkaks...


Selles mõttes oli see väljakutse – kirjutada, üldistada omaenda kogemust sellisele tasemele, et see oleks suuteline kõnetama teisi sarnase kogemusega inimesi. Aga see on autorile äärmiselt oluline väljakutse. Ma usun, et tegin selle auga läbi.


„Pelikanid“ on minu kolmas romaan ja ma võin julgelt öelda, et see raamat tegi minust kirjaniku. Näib, et raamatud on mind võimaliku autorina omaks võtnud ja mõni neist tuleb ka edaspidi maailma just minu kaudu. Ma arvan, et autorina on mul „Pelikanidega“ päris hästi läinud. Mis tähendab muuhulgas ka seda, et võin selle teema enda jaoks kõrvale panna ja minna edasi teiste juurde.

Mis suhe on raamatu peategelastel – kas tegu on armastusega või elasid naised koos, kuna nii oli parem toime tulla?


Mu enda arust on see küll armastuslugu, ehkki mitte tavapärane. Kindlasti on peategelaste vahel väga suur hoolimine, teineteisemõistmine, usaldus, kahtlemata ka kiindumus. Millel muul peaksid siis inimsuhted ja kooslused rajanema?

Kust tuli raamatu pealkirja idee? Miks just pelikanid?

Pelikanide kujund on kunstiajaloos üsna tuntud. Legend räägib, kuidas pelikaniema toitis oma näljaseid poegi omaaenda verega, ja kristlikus kunstis on temast tehtud eneseohverduse ja isetuse sümbol. Selline traditsiooniline ettekujutus lõpmatult ennastsalgavast emadusest, mis kunagi ei kurda, ei esita küsimusi, ei soovi midagi muuta, vaid idioodi järjekindlusega salgab ennast kuni sureb, „sest nii on alati olnud.“ Pelikanide kujundi kaudu mässavad mu peategelased pühaks kuulutatud ideoloogiate vastu. Ja kõik need küsimused viimasel leheküljel - kuidas lugu edasi läks? kas ema jäi terveks? mis lastest sai? kas tõesti keegi ei märganud neid aidata? - kõigest sellest „Pelikanid“ algusest lõpuni räägibki.

Intervjueeris Eesti LGBT Ühingu vabatahtlik Margit M.


Raamatu autor on tänulik lugeja tagasiside eest aadressil milvi.martina.piir@gmail.com.


“Pelikanide abielu” on võimalik laenutada Eesti LGBT Ühingu raamatukogust.


Foto: www.milvimartinapiir.com

MEIST

Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing.

KONTAKT

Kaarli pst 5–1, Tallinn 10119

Keskus on avatud N 12-18, muul ajal kokkuleppel.

+372 5551 5817

info(at)lgbt.ee

  • Facebook
  • Instagram
  • YouTube

© 2020 by Eesti LGBT Ühing