Kas riik hoolib LGBTI inimestest? Kolm vaatepunkti

Updated: Jun 19, 2019

Täna õhtul tutvustab meie huvikaitsespetsialist Aili OMA Keskuses aruannet, mis vaatleb, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Aruande kokkuvõttes tõime välja kolm teemat: transsoolised inimesed, LGBTI inimeste pereelu ning vaenuavaldused. Küsisime sel puhul ka kolmelt LGBT+ inimeselt nende arvamust.


#1

Kui riigi all pidada silmas poliitikuid, seaduseid, ametiasutusi ja muud sellist, siis ma ütleks, et mitte väga. See riik hoolib sellest, et kõik oleks võimalikult täpselt kastidesse paigutatud ja et ei oleks erinevusi. Näiteks võib tuua seadused, mis kohaldavad transsooliste inimeste toiminguid, et alustada hormoonravi ja nimevahetusega. Need seadused on iganenud ja ei vasta enam ülemaailmsetele standarditele ning ei ole ka kooskõlas EU direktiividega, kuid meie “riik” ei taha kuulda võtta, et neid seaduseid muutma peaks.


Kui aga riigi all pidada silmas meid kõiki, rahvast, siis ütleksin, et tegelikult tundub, et enamik inimesi hoolib küll. Need, kes kommentaariumis sõna võtavad, on vali vähemus. Üleüldiselt on inimesed kas ükskõiksed selle kõige suhtes või siis kohtlevad LGBT+ inimesi sarnaselt kõigile teistele, mis minu arvates ongi ülim eesmärk – võrdne kohtlemine.


#2

Mis puutub pereellu, siis mulle tundub, et riik ei saa ise ka aru, kas ta hoolib või mitte. Meil on justkui olemas elementaarsed õigused, aga mitte lõpuni. Et jah, sa saad kooselu registreerida, aga kuidagi poolikult, näiteks varaküsimused tuleb lahendada pärimislepinguga. Või kui heteropaar saab lapse ja läheb tema sündi vormistama, ei kontrolli riik, kas kohal on ikka päris isa. Nemad on kohe lapsevanemad ja nad ei pea selleks isegi abielus olema. Meie aga peame kooselu registreerima ja läbima lapsendamise selleks, et teine vanem saaks oma lapse vanemaks ka riigi silmis – olgugi et laps on ju plaanitud koos. See tundub ikka natuke ebaõiglane. Ehk siis jah, elamata ei jää, küll aga ei saa ma aru, miks peab vahepeal elu olema nii palju keerulisem kui heteropaaridel.


Aga tegelikult tahan ma uskuda, et meist ikkagi hoolitakse nagu kõigist Eestimaa inimestest – olgu nad me lesbid või geid, eestlased või ukrainlased või kes iganes. Lihtsalt palju on läbimõtlematust, mis aja jooksul laheneb. Peab lahenema, kus ta pääseb.


#3

Põhinedes enda isiklikul ja sõprade kogemustel, tundub mulle siiani, et Eesti riik hoolib mingil määral LGBT+ inimestest, kuid mitte piisavalt. Näiteks, kui mind rünnati mu seksuaalse sättumuse ja vikerkaarelipu lehvitamise tõttu Tallinn Pride'il, siis ründaja sai küll oma karistuse, kuid seda ei tunnistatud kui vihakuritegu, vaid kui suvalist rünnakut avalikus kohas. See näitab minu jaoks, et Eesti õigussüsteemis on jätkuvalt olulisi puudujääke. Lisaks tundub, et mis puudutab transsoolisi inimesi, siis teoreetiliselt on küll olemas erinevad meditsiinilised ja juriidilised võimalused, kuid praktikas on need protseduurid liiga keerulised, mõnikord ka solvavad, ja inimesed antud ametikohtadel tihti ei mõista transsoolisust piisavalt.


Foto: Stefano Ghezzi (Unsplash)

#õigused #transsoolisus #pered #kooseluseadus #vaen #poliitika #diskrimineerimine #üritus

MEIST

Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing.

KONTAKT

Kaarli pst 5–1, Tallinn 10119

Keskus on avatud N 12-18, muul ajal kokkuleppel.

+372 5551 5817

info(at)lgbt.ee

  • Facebook
  • Instagram
  • YouTube

© 2020 by Eesti LGBT Ühing