.png)
LGBT+ teemad on uudistest ja vestlustest palju läbi käinud, hetkel on aga just Eesti LGBT Ühing tähelepanu keskpunktis seoses Sihtasutuse Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks algatatud petitsiooniga, milles kutsutakse üles toetama Eesti LGBT Ühingu rahastamise lõpetamist.
Samaaegselt annab ühinguvastastele meeleoludele auru juurde Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlus, millest selgus, mida arvavad valitsuse ja opositsioonierakondade toetajad ühingu riikliku rahastamise kohta. Huvitaval kombel toimub samal ajal ka Vene propaganda elavnemine.
Mitte kuidagi ei saa öelda, et tegu oleks neutraalse küsimusepüstituse ja lähenemisega. Ühingut süüdistatakse ideoloogilises ajupesus, noorte mõjutamises ja maksumaksja ärakasutamises.
Oleme sääraste valedega pidevalt võitlema pidanud, kuid need ilmuvad ikka ja uuesti välja. Eesti LGBT Ühingu töötaja ja LGBT+ kogukonna liikmena tahan sellest lähemalt rääkida.
Vaen lõhub
Leiame, et antud kampaania ja muude sarnaste väljaütlemiste puhul on tegemist kiusamise ja vaenamisega, mis on seotud üldise maailmapildiga, milles võib vähemusi, kes abstraktsest n-ö tavainimesest millegi poolest erinevad, halvasti kohelda.
Siiski, miks me tõstame esile just LGBT+ ja muude vähemuste suhtes levivat vaenu? Miks ei piisa vaenukõne või vägivalla puhul tavalistest, kõigile kehtivatest seadustest? Need on tegelikult õigustatud küsimused, sest igaüks ei puutugi seda tüüpi vaenuga kokku ja olgem selle eest tänulikud.
Asi on selles, et vaen, nii kõne kui ka kuriteo vormis, eristub muust ahistamisest, sõimust või vägivallast selle poolest, kuidas see ohvrile mõjub. Vaen on suunatud inimese olemuse pihta. Igaüks meist võib langeda kuriteo ohvriks, kuid mitte iga kannatanu ei ole seda kogenud oma identiteedi tõttu.
Kui inimene kannatab selliste omaduste tõttu, mida ta ei saa valida ega muuta, mis on osa tema sügavaimast olemusest, on selle mõju tema elule märkimisväärselt suurem kui muudel juhtudel. Ja see ei mõjuta ainult ühte isikut: vaenul on võime mõjutada lisaks kannatanule ka tema lähedasi, tema kogukonda, isegi tervet ühiskonda, sest tegu ei piirdu iseendaga, vaid saadab ka sõnumi, et sellistel inimestel ei ole turvaline. Kui vaenu sihiks on mitmed erinevad kogukonnad, ei jäägi lõpuks alles kedagi, keda see ei puudutaks.
Kes kannatab?
Need, kes võitlevad LGBT+ inimeste heaolu vastu, ei ole üldjuhul LGBT+ inimeste argipäevaga ega ka laiema valdkonnaga kursis. See ei ole iseenesest negatiivne hinnang nende suunal, sest igaüks ei saagi kõigest kõike teada. Alati on teemasid, mida tunneme hästi ja mida ei tunne üldse. Probleem tekib siis, kui teadmatuse peale heidetakse valede võrk, millega seejärel rünnakuid õigustatakse.
Nii ühing kui ka kogukond on üsna keerulises olukorras, mis omakorda illustreerib meie haavatavust. Kui vastased meid ründavad, ei saa me samaga vastata, sest sel juhul oleks veel lihtsam meie tegevust ideoloogiliseks propagandaks tembeldada ja vastased teavad seda. Meil ei ole ligilähedaseltki nii palju raha kui neil ja nad teavad seda. Nad ise ja nende toetajad on valjuhäälsed, meie pool on pigem vait, ja nad teavad seda.
Katsed ühingut nõrgestada või kõrvaldada ei tee haiget seitsmele ühingu töötajale. Kui ühing toetust ei saa, küll meie tööd leiame - oleme mitmekesiste teadmiste ja kogemustega spetsialistid, lisaks oma valdkonna eksperdid. Liiga tehakse hoopis meie rahvale. LGBT+ inimesed, nende lähedased ja inimesed, kes hoolivad õiglusest, on tegelikult suur osa rahvast.
Liiga tehakse ühiskonnale, milles levitatud valede tõttu ei julge inimesed üksteist enam usaldada. Kaob kuulamine ja hoolimine, maad võtab pinev vaikus. Kinniste uste ja kinniste suude taga keerleb mõte: "Kes järgmiseks? Kas mina?"
Hirmus keeruline maailm
Nagu ütlesin, eitavad paljud inimesed LGBT+ kogukonna muresid või isegi mõne identiteedi olemasolu, väites näiteks, et kooselu registreerimine on eriõigus, kuigi seda vajavad paarid soovivad enda peredele kõigest kindlustunnet, või seades kahtluse alla transsooliste inimeste enesemääratlusõiguse, kui arvatakse, et kõrvalised isikud sobivad paremini kellegi identiteeti paika panema kui inimene ise.
Tegelikult on palju mõistmatust ja segadust nendegi seas, kes meid toetavad või kes ei oskagi seisukohta võtta. Tõsi on, et maailm muutub kiiresti ja see võib kohati hirmutav olla. Uued arengud, mõisted, vajadused, vabadused - seda on palju. Ometi ei too rahu selle keeruka maailma eiramine, sest parim viis konflikti tekitamiseks on katse seda vältida, olgu konflikt sisemine või väline.
Kui tunned, et kõike on liiga palju ja see hirmutab, siis kontrolli aitab saavutada kollile otsavaatamine: teaduspõhine info, inimeste isiklike kogemustega tutvumine, vestlused. Minu lemmik on ka arvamuse puudumine, kui ma teemat piisavalt hästi ei tunne, sest ka see on minu teadlik otsus.
Miks ikkagi toetada
Tulen alguse juurde tagasi. Miks peaks üldse organisatsioone nagu Eesti LGBT Ühing toetama?
Ideaalses maailmas ei oleks ühingut olemaski, kuid praegu on vajadus selle järele selge. Kuni me töötame, vajame me selleks raha. Ühes asjas oleme me oma vastastega tegelikult nõus: me võiksime tõesti rohkem annetusi saada, et tagada meie iseseisev töövõime. See aga ei tähenda, et meie töö on oluline vaid vähestele.
Tegelikult teeb ühing tööd, mille on oluliseks hinnanud ka riik. On ju mõistlik, et riik on edukas siis, kui selles elavad inimesed on õnnelikud ja saavad täisväärtuslikult ühiskonda panustada. Selle eelduseks on aga turvalisus, igaühe õiguste tunnustamine ja kaitsmine ning tunne, et siin on tõepoolest kodu.
Artikkel ilmus algselt ERRis.
Autor Kristiina Raud on Eesti LGBT Ühingu kommunikatsioonijuht ja juhatuse liige.
Comments