.png)
Mulle imponeerisid napid repliigid, mille kaudu „Carolis“ loodi ajaloolist ja poeetilist tegelikkust koos vahelduva atmosfääri ja meeleoludega. Siinkohal Feministeeriumi arvustusele mõned täiendused.
Esmapilgul on see hillitsetud žestide, pealeükkimatute pilkude ja vastastikku respekteerivate vestluste maailm, millele ajalooline taust (1950ndad) lisab pisut nostalgilis-modernistlikku hõngu. Väga väikesed detailid kõnelevad naiste reaalsusest, mida lärmates ja kiirustades ei kuule. Iseloomulikult saavad Carol ja Therese juba esimesel, kaubamaja nukuleti ääres toimunud kohtumisel teineteisest teada põhilise, olemusliku, mis moodustabki filmi psühholoogilise kandetelje. Järgnevad kohtumised restoranis, Caroli kodus, Therese’i kodus. See, kuidas naised teineteist puudutavad, toitu jagavad, end vastastikku ilusaks teevad, teineteise eest hoolitsevad, üksindust leevendavad, oma sümpaatiat väljendavad – see kõik on lihtsalt ilus. Puudub võimuküsimus ja omanditunne, pole egoistlikke nõudmisi ega teise teenindamist.
Viimased sisenevad hooti, kui naiste intiimsetesse, vaiksetesse, tundelistesse dialoogidesse sekkub meeste polaarsus – jõhker flirt, lärmakad peostseenid, kõrvaltoast kostev purjus norskamine. Caroli lahuselava abikaasa Herge’i ootamatu saabumine lõhub plahvatusena naiste intiimse koduse atmosfääri. Äkki on tuba täis kära, vägisõnu, avalikku ja varjatud survestamist. Lahkudes jääb tast maha kui emotsionaalne tuumatalv täis naiste solvumistunnet, piinlikkust ja pisaraid nii iseenda kui teineteise pärast.
Filmi alapealkirjaks võinuks vabalt olla ka „Tuhat imetillukest teadvustamata viisi naise madaldamiseks.“ Neid siin tõepoolest leidub. Herge algab mingit lugu: „John Smithi naine ...“ – „Jeannette,“ katkestab Carol teda toonil, mis tuletab meelde, et nad räägivad nime ja individuaalsusega inimesest, mitte positsiooni, sidemete või kuuluvuse kaudu määratletud objektist. (Tõtt-öelda on John Smith siinkohal minupoolne asendus; ma lihtsalt unustasin kõneks olnud mehe nime, sest tema naise jõuline isikustamine Caroli poolt huvitas mind märksa rohkem. Mis tõendab veelkord teadvustamise ja tähelepanu valikulisust, eks ole!) Või Therese’i austaja Richardi julgustus „Ära karda, sa ei lõhu midagi ära!“, kui Therese oma uut kaamerat tundma õpib. Õndsas teadmatuses, et Therese on andekas, juba mõndagi saavutanud kunstnik, kelle käte- ja mõttetundlikkus on väljaspool kahtlust. Kummaline, kui vähe peab nn traditsiooniline mehelikkus vajalikuks tunda naisi, keda enda väitel armastatakse ja kellega luuakse resp. taotletakse luua peret ... Või meeskolleeg Therese’i teoseid vaadates: „Sul on head tööd, tutvustan sind peatoimetajale, neil on alati sekretäre vaja.“ Igapäevased fraasid ja reageeringud mõjuvad kui olmeroimad.
Ühiskondlike ootuste seisukohalt on filmi meestegelased Herge ja Richard kui taeva kingitused, traditsioonilise soorollikäitumise õied. Paindumatud, vastutustvõtvad, tõsiste kavatsustega. Inimesteks nad endid ei pea, kõigest meesteks. Seetõttu ei ole ka Carol ja Therese nende jaoks inimesed, vaid üksnes naised. Pole parata, soolisuse ideologiseerimise käigus lähebki individuaalsus ja isiksuslikud nüansid kaduma. Tulemuseks möödarääkimised, heade kavatsuste nurjumine, pahameel, et pingutusi ei hinnata. Richard loetleb Therese’i ees oma teeneid: „Ma ostsin lennupiletid, leidsin sulle parema töö, palusin sind endale naiseks“ – nagu oleks sellega tehtud midagi ülimat. Richardi seisukohalt küllap ongi. Ainult et Therese ei taha Euroopasse reisida, ei taha sekretäritööd kunstnikuelu asemel, ja hoopiski ei taha ta mehenaiseks saada. Ilmselt ei lubanud Richardi enesekindlus ja soorolliahel tal seda kõike eelnevalt Therese’ilt küsida, või siis ei kuulanud ta naise vastuseid. Ka Herge’i ja Caroli lahutusasjas näib Herge mureks olevat peaasjalikult võimuvahekordade klaarimine, haavatud ego ravitsemine ja käestlibiseva kontrolli taastamine juriidika, meditsiini ja ühiskondliku moraali abil. „Ta pole kodus ja ta pole minuga – seega kus kurat ta on?!“ nõuab ta Caroli sõbratari Abby uksel. „Mulle meeldivad kõik, kellega ma saan rääkida,“ hüüab Carol Herge’ile. „Aga sina ainult vaidled minuga!“ Loe: tõestad oma tõde ja painutad mind selle järgi. Sümboolne on seegi, et filmi tegevus toimub jõuluajal, mis on rõhutatult traditsioonide- ja perekonnakeskne aeg. See kriipsutab veelgi alla, kuivõrd need traditsioonid ja perekondlikkus naisi ahistavad ja piiravad. Kui Carol ütleb: „Kodu,“ tähendab see temale lakkamatut survet ja ahistust, mis ei lase iseendana olla.
Pingelise enesekehtestamise taustal mõjuvad naiste omavahelised stseenid emotsionaalsete oaasidena. Kui Therese leiab Caroli kohvrist relva, on ta murelik küsimus: „Kas sa tunned ennast turvaliselt?“, mitte hirm omaenda julgeolu pärast. Ka varasem (nais)suhe ei häiri, ei lähe konflikti praegusega. Abby ja Therese’i vahel puudub armukadedus ja rivaalitsemine, vanem ja kogenum Abby toetab Therese’i emotsionaalselt ja aitab praktilistes asjades. Õieti on see kaunis kolmnurk; kõik need naised on üheskoos kogenud midagi erilist ja keegi neist pole pärast seda enam endine.
Emotsionaalne draama jõuab kõrgpunkti jubedas stseenis, kus Carol peab kuulama toatäie mustades ülikondades meeste (lahutusadvokaadid, psühholoogid) teaduspõhist diskussiooni oma hinge- ja intiimelu üle. Ühiskond, mis sõnades väärtustab emadust kui naise ülimat eneseteostust, unustab selle niipea, kui kahtluse alla satub patriarhaalne ülemvõim. Carolilt võetakse õigus näha oma väikest tütart. „Mis alusel?“ karjatab ta korduvalt. „Moraaliklausel,“ on parim vastus, mis ta saab. Väga liigutav on naise tugevus ja hingesuurus, mis viib ta sisemise eneseohverduseni. Ta loobub tütrest, kuid mitte seaduse pimeduse ja mehe haavatud uhkuse pärast või ühiskonna sündsustunde jaluleseadmiseks, vaid oma vabaduse ja endaksjäämise nimel. Ta ei süüdista kedagi. „Keegi pole süüdi,“ on ilmselt kõige enam korratud fraas kogu filmis. Kokkuvõttes jääb „Carolist“ soe ja turgutav järeltunne. Loo lõpp on õnnelik ja keeruline ja õigupoolest ühe teise, hoopis pikema ja keerulisema loo algus, sest vaevalt ootavad Carolit ja Therese’i edaspidi vaid helged ajad. Aga mis sellest. Maailma saasta ja süngust oskab iga loll kirjeldada. Tõeliselt õnnelikud ja edasiviivad lõpud vajavad kunstniku kohalolu.
Muljeid jagas Milvi Martina Piir.
Pildid: IMDB