.png)
15. mail tähistasime rahvusvahelist perepäeva, millega soovisime märgata ja hinnata erinevaid perekooslusi. Peresid on igasuguseid, neis on vanemaid, lapsi, emasid, isasid, vanavanemaid, bioloogilisi sugulasi ja valitud lähedasi, koduloomasid ja kogukondasid. Pere võiks olla see, kus on hea.
Järgnevalt jagame lugusid sellest, mida pere mõiste meie kogukonna inimestele tähendab.
ALVAR
Minu jaoks ei ole kunagi olemas olnud teemat “Mis on perekond?” Sest see on mul kogu aeg olemas olnud. Sõltumata määratlusest, olen alati tundnud end osana lähedaste ringist, keda parimate asjaolude kokkulangemisel võin ka läbi koos elatud aastate enda perekonnaks nimetada.
Oma vanemate loodud perekond, mis püsis perekonnana, sõltumata vanemate lahutusestki minu noorusajal, kuni mu ema läks sinna, kust ainult tema mind näeb. Peale seda mu perekond, mille moodustavad minu parimad sõbrad, minu vend ja õde ning nende lähedased. Seda peret ei määratle ükski seadus, ent see on minu oma. See on minu seadus.
Lisaks sellele on mu perekond vääramatult ka minu partner. Seda olenemata asjaolust, et Eesti riik seda minu perekonda ei aktsepteeri ning peab mind ning teda selle võrra õigeks ebavõrdselt kohelda - võrrelduna nendega, kelle seaduslik või vabas valikus partner on vastassoost.
Minu perekond oli ka minu koer, kes kõik oma 14 eluaastat ei küsinud minult ega kelleltki teiselt kordagi, kes ma selline olen - mina olin tema pere ja tema oli minu oma.
Nagu sellest eelnevast veel vähe oleks, siis pean oma perekonnaks ka oma venna-staatusesse tõusnud sõpru karude kogukonnast, sellest LGBT sub-kultuurist, kellega ma end kõige rohkem samastan.
Ah jaa - vennad ja õed on ka kõik need inimesed minu ümber, kes soovivad oma elu elades, et teiste oma ei oleks nende enda omast halvem. Vot sedasi on lood minu perekonnaga.
EEVA
Perekond on tunne. See ei ole vereside, vaid tunne, et kuulume kokku. See on nähtamatu niit, mis meid alati ühendab ja kokku seob, ka siis kui ollakse füüsiliselt teineteisest kaugel.
Mul on kolm peret. Mu oma loodud armas pisike pere- mina, naine ja laps. Mu sünnipere- mu vanemad ja vennad. Ja kolmandaks üks ühtehoidev seltskond, kuhu kuuluvad mõlemad eelnevad pered, aga ka lähedased sugulased ja perekonnasõbrad, kellega oleme sünnist saati kõik suved koos veetnud ja tõeliselt kokku kasvanud.
Eelmisel aastal suri üks mu laiema perekonna liige. See pani meid kõiki sügavalt uuesti läbi mõtlema seda, kes me üksteise jaoks oleme. Me ei olnud selle peale varem mõelnud. Me tundsime tugevat ühtekuuluvust, aga polnud sellele sõnu andnud. Matuste jaoks kogusime inimeste mälestusi ja mõtteid ning ma panin kirja, et me oleme justkui üks pere. Hiljem ütlesid paljud, et nad tundsid just samamoodi, aga polnud osanud sellele nime panna.
Perekond on inimesed, keda tunned sügavuti ja kes on saanud osaks sinust.
VERONIKA
If I were to describe my family, I would start with my parents who raised two daughters and a son (or so they thought). They were rather conservative being raised in the Soviet Union, my dad serving in the military for well over 20 years. While they did have their traditional values, with time they were able to accept some less than traditional sexualities among their children.
My oldest sister has 2 children, a granddaughter and a husband, but out of the 3 of us that makes her the odd one, since the younger sister is bisexual, has never been married and has no children, and myself, recently coming out as transgender and bisexual.
Well before me coming to the realization of my identity, my sister has tried coming out to my mother, who coldly replied that that is her own business and that they do not want to know about her life under that light (simultaneously wanting to hear about her experiences that do not involve her non-straight relationships).
Fast-forward a few years, I've learned some important things about myself, and having lived a miserable life up until the age of 28, I figured that I had nothing to lose when I will inevitably come out to my friends and family. It is important to note my lack of interest in life prior that, because I feel that it had a big role to play in my parents accepting me for who I am.
At the time when I came out to my mother, and she eventually told my father, they didn't know what to do with that information. But as time went on, they started to notice life returning back to me as I started taking interest in things. To them as well as myself, the quality of life difference was night and day, and soon I found my parents putting in good effort accepting me, insisting on calling me by my chosen name and even correct others if someone mispronounces it.
That is a short story of my family and how core family values remained even in spite of traditional views. As for my opinion on what makes a family - I don't know if I'll be saying an unbiased opinion or a confused one, but I think that "What makes a family" - is love.
EVA MARTA
Minu jaoks tähendab pere üksteisest hoolimist ja teineteise mõistmist. Pere ei pea alati nõustuma kõigi sinu valikutega, aga nad on alati valmis sind toetama ja usaldama. Pere on need inimesed (ja loomad), kellest mina hoolin ja kes hoolivad minust. Kes armastavad mind ja keda mina armastan. See armastus ja hoolivus on tunded, mis annavad emotsionaalset julgust olla mina ise ja rääkida kõva selge häälega teemadest, mis mulle korda lähevad, sest ma tean, et mul on alati turvaline ja kaitstud seljatagune.
Mu pere on mu emme, issi, vend, memm, kass ja koer. Mu pere on mu lähedased sõbrad. Mu pere on mu lasteaialapsed, kelle õpetaja ma olen. Mu pere on mu kogukond, kes lihtsalt oma olemasolu ja nähtavusega annavad üksteisele seda julgust ja turvatunnet, mida üks pere andma peaks.
