.png)
5.–7. oktoobrini toimus rahvusvahelise LGBTQI noorsoo- ja õpilasorganisatsiooni (IGLYO) aastakonverents, sedapuhku Edinburghis. Minul oli au esindada seal Eesti LGBT Ühingut.
Tegelikult tuli kohale sõita juba mitu päeva varem – nimelt toimus enne ametlikku algust konverentsieelne kohtumine, mille viisid läbi Šotimaa LGBT noorte assotsiatsiooni inimesed. Konverents tundus alul suur ja pisut hirmuäratav. Teadsin osati, mida sellest oodata, sest käisin juulis IGLYO aktivistide akadeemias. Aga konverents on ju täiesti erinev üritus? Seda ta oligi. Aga mitte halvas mõttes.
Kui aktivistide akadeemia tähendas üliintensiivsest nädalat, siis aastakonverents oli pigem sotsialiseerimiseks ja networkimiseks. Kohal oli organisatsiooniesindajaid kogu Euroopast, ka paarist riigist väljaspool Euroopat.
Minu õnn oli see, et kohapeal olid juba tuttavad ees. Nimelt leppisime paari aktivistideakadeemia tuttavaga kokku, et saame kokku. See hõlbustas kogu esimese päeva. Muidugi ei tahtnud me jääda ainult üksteisega suhtlema, aga alustuseks oli see päris hea mõte.
Ütlen ausalt – sain ikka mõnusasti ka meie ühingut kiita ning Eesti suhtumist kohalikku LGBT+ kogukonda lahata. Üllataval kombel on üle Euroopa trans kogukonda painavad probleemid üsna sarnased: vähene või halb ligipääs adekvaatsele trans tervishoiule või hoopiski puuduv tervishoid linnades, mis ei asu keskustes.
Uudiseid oli üle-euroopalistest LGBT+ kogukondadest halbu ja häid, aga konverentsi enda üldmulje oli mõnus, valitses hea kogukondlik õhkkond, mis sai erilise punkti konverentsi lõpuõhtul, kus vaatasime kõik koos Scotland LGBT Youth keskuses filmi “Pride” (2014). Nii selle filmi vaatamine kui ka ruumis tuntud energia kogemine olid minu jaoks esmakordsed kogemused.
Sotsiaalseid üritusi oli konverentsi käigus teisigi. Ent olulisima sündmusena ratifitseeriti meie oma Eesti LGBT Ühing, pärast esimese aasta täitumist IGLYOs, esimesel konverentsipäeval IGLYO hääletusvõimeliste sekka! Ja seda hääletusõigust praktiseerisimegi 7. oktoobril, öeldes sõna kaasa näiteks uute IGLYO juhatuse liikmete valimisel ja käitumiskoodeksi hääletamisel. Kõik toimus väga praktiliselt. Esindatud organisatsioonid said hääletamiskaardid ning iga hääletuse läbiminekuks oli vaja vähemalt pool kuni üks häält.
Loomulikult tekitasid hääletuseteemalised arutlused eelnevatel päevadel parajalt diskussiooni, aga enamik otsustest läks üsna ühehäälselt läbi. Ise hääletades ja protsessi vaadatates tekkis endal parajalt uhke tunne rindu küll. IGLYO on suur organisatsioon, aga nagu IGLYO antud promokleepsudki ütlevad – me kõik oleme IGLYO. Organisatsioon sõltub oma liikmetest, sest ilma nendeta ei oleks seda olemas.
Mu üldmulje aastakonverentsist oli väga positiivne. Vahel on mõnus, kui sulle meenutatakse, kui suur su kogukond tegelikult on. Keegi meist pole üksi ning kõik me peaksime oskama ka iseennast hoida. See konverents andis mulle juurde lootust, jõudu ja jaksu – tahan üritada panustada nii palju, kui suudan, ja ma ei suuda ära oodata tulevasi võimalusi ja asju, mida saab ära teha.
IGLYO aastakonverentsil esindas ühingut meie vabatahtlik Lee Lepik.