.png)
Kirjutasin lühidalt kolmapäeval toimunud vestlusringist „Siin- ja sealpool sood“. Väikese loengu pidas ja vestlust aitas vedada Kadi Viik, kes oli ette valmistanud väikese presentatsiooni soorollidest, normatiividest ja identiteetidest läbi aegade. Tänud talle huvitava teemapüstituse eest!
Paljuski nagu ka esmaspäevasel ettekandel ei olnud lõppude lõpuks olulised vastused, vaid meelsus. Ühtlustunne vestlusgrupis, et igaühe väljendusviis, sooidentiteet jms on sügavalt isiklikud valikud, milles teistelt inimestelt peaks võimalikult vähe ettekirjutusi olema. Jõudsime tõdemusteni, et välimus kui selline on ajas muutuv nähtus. Mis ühel sajandil võib tunduda naiselik, oli mõned sajandid tagasi täiesti mehelik.
Jõudsime ka mõtteni, et sugu kui selline on miski, millest avalikus ruumis väga ei räägita. Ei seata kahtluse alla väljakujunenud soostereotüüpe ja –tunnuseid. Justkui oleks see veel liiga suur võitlus, millesse asuda.
Ja tõesti, kust sellega algust teha, kui inimeste jaoks on nende sooline identiteet niivõrd tähtis. Ja see pole halb, vaid see lihtsalt on nii. Soolise identiteedi suhtes lõdvemaks muutumine ja teistmoodi väljenduste aktsepteerimine tundub hirmutav – kas tähendab, et naised ei tohi enam meiki kanda? Vastus on, et muidugi võivad. Aga ka mehed võivad. See poleks enam naiste privileeg (või karistus, oleneb, millise kännu otsast vaadata).
Aga siis tekib segadus. Kui inimene tuleb mulle tänaval vastu ja ma ei tea isegi, on ta mees või naine, kuidas temasse esimesest silmapilgust suhtuda, mida temast või endast või üldse kellestki arvata! Need on mõtlemisviisid, mida soolise identiteedi ja väljendusvabaduse puhul silmas pidada. Sugu on see, mida ka kõige avatumad meist alateadlikult esimesena teise inimese juures märkavad. Inimesele ei meeldi kui asju keeruliseks aetakse.
Aga äkki on hea natuke asju komplitseerida ja raputada? Meie vestlusring näis jõudvat üksmeelele, et vahel võiks.
Kes oled sina?
Kirjutas Greete Kõrvits.