.png)
Koostasin jaanuari alguses Eesti LGBT Ühingule oma iga-aastase ülevaate sellest, milliste küsimustega pöördusid inimesed 2018. aastal minu poole. Pilt oli ehmatav.
Olen aastaid jälginud, kuidas on muutunud see, millist nõu inimesed LGBT+ valdkonnas juristilt vajavad. Need fookused on alati peegeldanud ühiskondlikke protsesse.
Kui 2012. aastal tööd ühingus alustasin, tehti meile päringuid napilt, sest puudus LGBT+ inimeste ühise elu korraldamise õiguslik raamistik. Suurem päringute laine tuli 2016. aasta alguses, kui kooseluseadus ilma rakendusaktideta jõustus. See õigussegadus tekitas inimestele probleeme. Nad ei teadnud, milline notar on nõus lepingut sõlmima või millised sotsiaalsed garantiid on kooseluperedel.
Ent kuigi päringud juhtisid tähelepanu õigussegadusele, tegid need mulle rõõmu. Need näitasid, et inimesed asusid kasutama seadust, mis andis neile varem puudunud õigused.
Peks ja ahistamine
Milliste teemadega pidin aga tegelema mullu? Jätkuvalt teevad päringuid inimesed, kes soovivad kooselu registreerida või lapsendada. Aga lisandunud on uued teemad.
Vaimne ja füüsiline ründamine ja ahistamine. Tänaval, trammis ja raamatukogus, nii võõraste kui ka ohvri enda perekonna poolt. Netilaim ja anonüümsed ähvardused. Töökohal kapist välja toomisega ähvardamine. Ühesõnaga, kogu avar spekter tegusid, mis mahub vaenuavalduste alla.
Siinkohal pole vaenuavaldus ainult füüsiline rünne isiku vastu, vaid kogu hirmutav, ähvardav ja stigmatiseeriv verbaalne rünne isikute või rühmade suunas.
Mingil määral võib põhjus olla see, et tõusnud on LGBT+ inimeste teadlikkus, mis kindlasti oli madalam tollal, kui tegutsema hakkasime. Info, kuidas ära tunda vaenuavaldust, jõuab üha rohkem ühiskonna liikmeteni. Ometi on näha, et LGBT+ inimeste suhtes vaenulike inimeste rühmad on läinud silmatorkavalt aktiivseks. Lisaks kogukonnaliikmetele on suurenenud agressioonid ka meie, ühingu töötajate pihta, nii online- kui ka päriselus.
Lisaks eeltoodule peab meie kogukonnaekspert meie üritustel tegelema inimestega, kes tulevad kohale ainult selleks, et väljendada oma vaenulikkust LGBT+ inimeste suhtes. Nende ürituste eesmärk on pakkuda LGBT+ inimestele turvalist ruumi. Aga näiteks meie noortegrupi liikmed tunnistavad, et nad on hakanud mõtlema, kas on ikka turvaline ühingu ruumidesse tulla.
Inimesed on muutunud eriti agressiivseks sotsiaalmeedias. Nii veedab meie kommunikatsiooniekspert jõuluõhtut, kustutades Facebookist sõimukommentaare. Nagu ka paljusid teisi õhtuid. Mida kommenteerija täpselt teeb? Ta läheb ühe organisatsiooni või eraisiku Facebooki seinale ja postitab sõjaka kommentaari. Jääb vastust ootama, aga keegi ei vasta. Kirjutab veelkord, juba agressiivsemalt. Ja veel. Aga ikka keegi ei reageeri. Lõpuks on kogu lõim tema sõimu täis, aga kommenteerija ei tunne end ikka piisavalt hästi. Ja nii võibki ta jääda üha uuesti postitama.
Viimasel ajal oleme pidanud oma uksesildi kaks korda välja vahetama, sest keegi on väljendanud oma meelsust ja selle pooleks väänanud või ära varastanud. Uksesilt on kruvitud seina külge, järelikult on olnud kõva tahe ja viha seda teha. Politsei soovitusel oleme sunnitud koostama oma töötajatele ja ürituste korraldajatele kriisijuhendid, kuidas ennast ja üritustel osalejaid kaitsta, kui keegi soovib üritust saboteerida või on imbunud külastajate hulka ja muutub vägivaldseks. Kõik see hirmutab inimesi.
Ka meie psühholoog möönab, et uued poliitilised jõud ja nende sõnumid on muutnud inimesed veelgi haavatavamaks. See, kas perekond LGBT inimest aktsepteerib, on olnud põhiprobleem algusest peale. Aga ilmnenud on uus tendents, mis selgub sageli jutu sees – et näiteks vanemad on läinud kaasa mõne konservatiivse poliitilise liikumisega, mistõttu on nende LGBT lapsed topeltsurve all. Poliitikat on hakatud tooma kõige lähemasse ringi.
Mida see kõik tähendab?
Mida räägib see kõik meie ühiskonnas toimuvast? Pjedestaalilt hüütud avaldused võimenduvad publiku kõrvus progresseeruvalt: kui kohtunike pead peavad veerema, siis võtame kohtumõistmise enda kätte ja hakkame patrullides inimesi tänaval hirmutama. Kui koolid "on täis homopropagandat", siis ütleme kodus pojale, milline värdjas ta on ja hakaku juba ükskord normaalseks.
Maailmaparandajaid naeruvääristatakse ja sõimatakse. Alguses teevad seda poliitikud, hiljem veelgi intensiivsemalt nende järgijad.
Tundub, justkui oleksid inimesed saanud signaali, et vägivallatsemine on normaalne. See on tekitanud karistamatuse tunde. Normaalne on panna täisealine poeg tuppa luku taha. Ja napilt täisealisele võõrale tüdrukule jalge vahele virutada on ka okei, nii peabki. Kogu perega tulebki sõimata last värdjaks – kuidas ta muidu seda teada saab. Ja oma maja ümber peabki ehitama võimalikult kõrge aia, et mitte karta vägivaldset, sõimavat naabrimeest.
Need on vaid üksikud näited päringutega meieni jõudnud juhtumitest, millega oleme tegelenud.
On terve hulk inimesi, kes on lõpetanud oma elu seksuaalse või sooidentiteedi tõttu. Ja veelgi rohkem on neid, kelle elu on rikutud, sest nad ei tunne, et ühiskond ja nende perekond neid aktsepteeriks.
Praegune ühiskondlik kliima vaid soodustab kõiki neid juhtumeid. On selge, et midagi on väga, väga viltu. Mis järgmiseks? Kas jääme ootama esimesi tapmisjuhtumeid?
Artikkel ilmus algselt ERRis.
Autor Aili Kala on ühingu jurist ja huvikaitseekspert.