Juubeliaasta tagasivaade: huvikaitse vaevad ja võidud

Updated: Jun 19, 2019

Eelmise aasta novembris tähistas Eesti LGBT Ühing suure peoga oma kümnendat sünnipäeva. Juba mõne nädala pärast, 31. mail, tõmmatakse koos sõprade, koostööpartnerite ja huvilistega kinos Artis tegusale kümnendale hooajale joon alla.


Kümme järjestikust tegutsemisaastat on taasiseseisvunud Eestis ühe mittetulundusühingu jaoks päris pikk aeg. Mida on nende aastate jooksul saavutatud, millesse panustatud? Kõige laiemas mõistes seisab ühing LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste huvide eest, olgu see siis seadusandluse suunamise või kogukonna jõustamise teel. Tänase poliitilise olukorra, möödunud Riigikogu valimiste, algavate Euroopa Parlamendi valimiste ja tänavuse IDAHOTi teema “Õiglus ja kaitse kõigile” valguses on paslik tutvuda Eesti LGBT Ühingu huvikaitsetöö ajalooga.


Mineviku, oleviku ja tuleviku üle arutlesid Maret Ney (asutaja, endine juhatuse liige ja president, endine haridusspetsialist), Helen Talalaev (endine juhatuse liige ja president) ja Aili Kala (endine juhatuse liige ja president, praegune jurist ja huvikaitseekspert). Mõtted pani kirja ühingu kommunikatsioonijuht Kristiina Raud.


Noorteühendusest huvikaitseorganisatsiooniks


Kümneaastane Eesti LGBT Ühing ei ole alati olnud huvikaitseorganisatsioon. Kõik sai alguse, kui 2007. aastal said Tartus ja Tallinnas kokku noored, kes tundsid vajadust kogukonnagrupi järele. Kummagi linna rühmad tegutsesid peamiselt eraldi, kuni järgmisel aastal kohtuti teiste Balti riikide organisatsioonidega Siguldas. Seal sündis nii Baltic Pride festivali mõte kui ka Tartu ja Tallinna gruppidest liidetud Eesti Gei Noored.


Järgnevatel aastatel tegeleti enesetäiendamise, kontaktide loomise ja kogukonna kokkutoomisega. 2011. aastal avati Tallinnas esimene LGBT+ kogukonna keskus OMA keskus, korraldati esimene Baltic Pride Tallinnas (2009. ja 2010. aastal oli festival toimunud vastavalt Riias ja Vilniuses) ning 2012. aastal nimetati organisatsioon ümber Eesti LGBT Ühinguks. Seda perioodi võib lugeda ka ajaks, mil ühing hakkas arenema huvikaitseorganisatsiooniks.


Baltic Pride 2017 konverents Tallinnas. Vasakult Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskus), Helen Talalaev, Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Darienne Flemington (ILGA-Europe). Foto: Joosep Nahkor

Kooseluseadus


Esimene suur teema, millega tegelema hakati, oli samast soost paaride kooselu reguleeriv seadusandlus. 2012. aastal valmis justiitsministeeriumil analüüs, mille eesmärk oli luua esimene ülevaade tollasest õiguslikust ja sotsiaalsest olukorrast mitteabielulist kooselu, sealhulgas nii erinevast kui samast soost paaride kooselu puudutava regulatsiooni osas. Analüüsi tutvustati ka ühingule ning koos arutati edasisi samme.


Järgmisel aastal tähistas ühing IDAHOTi ehk rahvusvahelist päeva homo-, bi- ja transvaenu vastu vestlusega kooseluseaduse teemal Rahvusraamatukogus. Esmakordselt oldi ühise laua taga erakondade esindajatega ning jõuti järeldusele, et olukorra muutmiseks on vajalik parteiülene koostöö ja kogukonna vajaduste selgitamine. Paneeldiskussioonis osalesid Riigikogu liikmed Imre Sooäär (Reformierakond), Andres Anvelt (Sotsiaaldemokraatlik erakond) ja Olga Sõtnik (Keskerakond). Publikus oli teiste seas ka tollal praegusest väiksema mõjuga Varro Vooglaid, kelle SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks oli just Riigikogule edastanud petitsiooni kooseluseaduse vastu, millele oli postikampaaniaga kogutud 38 000 allkirja.


Töö kooseluseaduse tüüpi regulatsiooni nimel algas juba enne ühingut, kestis aastaid ning toimus koostöös erinevate organisatsioonide ja võimuesindajatega. Suuremaid samme võimaldav poliitiline tahe tekkis aga alles 2014. aastal. Ühingu sees ei olnud vaidlusi, kas see on siht, mille poole peaks püüdlema. Küll aga oli see mõne jaoks kompromiss. Näiteks Maret soovis ja soovib siiani näha Eestis abieluvõrdsust.


Rohkem lahkarvamusi tekkis erinevate gruppide vahel, kes töörühmas osalesid. Näiteks kaalusid mõned asjaosalised, peamiselt mehed, lapsendamise punkti väljajätmist, et seadusele oleks Riigikogus lihtsam toetust leida. Ühingu esindajad Helen ja Aili jäid kindlaks seisukohale, et lapsendamine peab sisse jääma, sest ilma selleta oleks seadusest minimaalne praktiline kasu. Selle arvamusega liitus ka Lastekaitse Liit ning lapsendamine jäi lõpuks sisse. Täna on see sisuliselt ka ainus seaduse osa, mis päriselt toimib ja peresid aitab, kuna Riigikogu pole rakendussätteid siiani vastu võtnud ning seaduse rakendamine on suuresti raskendatud.


Helen ja Aili rõhutavad, et kooseluseadus oli suure koostöö tulemus, mida oligi võimalik saavutada vaid tolles ajahetkes, arvestades hilisemat konservatiivsete jõudude osakaalu kasvu Riigikogus ja väsimust kodanikuühiskonnas.

Maret meenutab, kuidas kuulis Riigikogus kõnelemas Imre Sooäärt, kes rääkis enda ja teiste postkastidest, mis olid negatiivsete, et mitte öelda inetute ja roppude kirjadega üle ujutatud.


Vastukaaluks negatiivsusele kutsus ühing üles saatma Riigikogu liikmetele ka julgustavaid kirju, et ei jääks muljet, nagu oleks kogu ühiskond sellele vastu. Inimesed kirjutasidki isiklikke, südamlikke, siiraid kirju, suunates neid sageli just konkreetsetele inimestele, kellelt lootsid toetust. Ka ühing avaldas inimeste lugusid sellest, miks nad kooseluseadust soovivad ja vajavad. Lisaks osales ühing videote loomises, milles tuntud eestlased avaldasid seadusele ja kogukonnale toetust, ning eelnõud toetasid ka erinevad organisatsioonid, teiste seas Lastekaitse Liit, Eesti Seksuaaltervise Liit ja Eesti Inimõiguste Keskus.


OMA keskuse sünnipäev 2016. Aili keskel ja Helen paremal

Trans inimeste õigused ja LGBT-sõbralik kool


Kuigi 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus on ühiskonnas LGBT+ teemadest ehk kõige rohkem tähelepanu saanud, on teisigi valdkondi, millega ühing tegeleb ja mis seadusandluse poolest parandamist vajavad.


Näiteks on ühing aastaid töötanud selle nimel, et eraldada transsooliste inimeste sookorrigeerimise protsessis juriidiline ja meditsiiniline pool. Praeguseni kehtib olukord, kus uue nime ja soomarkeriga dokumentide saamiseks peab inimene läbima hormoonravi. Erinevalt levinud arusaamast ei soovi aga kõik transsoolised inimesed oma keha muuta ei hormoonravi ega kirurgilise sekkumisega. Lisaks ei ole praeguse regulatsiooni järgi transsoolisel inimesel piisavalt õigust ise otsustada, sest tema transsoolisuse üle otsustab hoopis arstlik komisjon. Kogu protsess on keeruline, aeganõudev ja paraku sageli ka inimese väärikust kahjustav, mistõttu vajab seadusandlus muudatust. Sellele on ühing koostöös sotsiaalministeeriumiga ka korra juba väga lähedale jõudnud, kuid ometi ei saanud toonase valitsuse koosseisuga seda lõpuni viia. Samas saavutati 2015. aastal võit, kui muudeti määrust, mille alusel väljastatakse nüüd inimesele uued haridust tõendavad dokumendid, kui tema nimi ja soomarker on vahepeal muutunud.


Trans teemaga ei hakatud ühingus kohe tegelema. See sai hoo sisse eelkõige siis, kui tiimiga liitus algul vabatahtlikuna ja hiljem keskuse juhatajana tegutsenud ning praegune ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre. Tema on trans valdkonnaga lähemalt tuttav, sest, olles ise küll cis-sooline, on ta mitmele trans inimesele nende teekonnal toeks olnud ning varsti pärast ühinguga liitumist hakkas ta trans teemat ka ülikoolis uurima.


Trans teema oli ka miski, mille kohta oli ühingus rohkem erinevaid arvamusi. Ühelt poolt olid inimesed selleks ajaks osalenud paljudel kohtumistel ja koolitustel, kus olid õppinud märkama identiteetide intersektsionaalsust, teisalt mõjutas teadmisi ja prioriteete paratamatult igaühe enda identiteet. Kuna ühingus tollal aktiivselt ühtegi trans inimest ei tegutsenud, toetati trans organisatsioone, näiteks MTÜ Gendyt. Samuti mõjutasid strateegilisi otsuseid ka pragmaatilised kaalutlused: mõni inimene lähtus arvamusest, et ühiskonnas laiemalt on homoseksuaalsust lihtsam normaliseerida kui transsoolisust. Siiski tegi ühing organisatsioonina läbi üsna kiire arengu, mille käigus leiti oma tegevuses koht erinevatele LGBT+ tähtedele, ning kuulda võeti kriitikat, mida tekitas identiteetide hierarhiasse seadmine.

Maret koolitamas soo ja seksuaalsuse teemal

Huvikaitse alla rühmitaks Helen ka koolitamise ning ühingu endine haridusspetsialist Maret nõustub: üheks olulisemaks eesmärgiks on olnud hariduse valdkonna muutmine. Endise kooliõpetajana leiab Maret, et Eesti õppekava on alati väga hea olnud, kuid probleeme tekib selle rakendamisel. Seetõttu on ühingu üks põhitegevusi hariduse valdkonnas olnud õpetajate ja teiste noortega töötavate spetsialistide koolitamine, et LGBT+ teemad oleks koolides adekvaatselt käsitletud, et LGBT+ õpilased saaksid ka neid puudutavat kvaliteetset haridust ning et koolikeskkond oleks LGBT+ noorte jaoks turvaline ja mõistev. Hiljuti on lisaks noortega töötavatele spetsialistidele koolitatud ka psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna huvilisi.


Kuidas kõigini jõuda


Kes kord LGBT+ kogukonna huvisid kaitsma hakkab, selle tööl ei paistagi lõppu olevat, sest kahjuks pole veel olemas ühtegi riiki või ühiskonda, kus erineva soo- ja seksuaalse identiteediga inimestel oleks täiesti hea ja turvaline elada. Entusiasmist ja missioonitundest hoolimata peab aga tegema strateegilisi otsuseid, mistõttu ei ole alati võimalik kõigini võrdselt jõuda.


Nii endised kui praegused ühingu töötajad on mingil hetkel kokku puutunud etteheidetega, et nad ei tegele mõne grupi jaoks oluliste küsimustega. See omakorda tekitab süütunnet ja kahtlusi enda oskustes. Ühing on läbi aegade olnud valdavalt homo- ja biseksuaalse nooremapoolse cis-naise nägu (selles on ilmselt oma roll nii ühingu siseelul kui ühiskondlikel nähtustel) ning seetõttu on arusaadav, kui teistsugused inimesed ei suhestu ühingu valikute, lähenemiste või üritustega. Töötajad ise tajuvad endal vastutust kaasata võimalikult mitmekesiseid kogukonna gruppe ning õpivad leppima kohatise võimetusega seda edukalt teha.


Maret toob välja, et mainitud võimetusega seoses tekitavad tundeid eelkõige etteheited. Kui mingil põhjusel ei õnnestu mõnda gruppi kaasata, ümardab publik selle kohati järelduseks, et ühing ei tee üldse midagi. Helen tunnistab, et on end ka süüdi tundnud ja mõelnud, et ehk ta ei oskagi oma tööd hästi teha. Aili leiab aga, et kui kord on etteheidete ja halbade kogemustega negatiivne foon loodud, on edaspidi kaugemate gruppidega selle võrra raskem kontakti saada, sest levivad ja juurduvad üldistatud arvamused ühingu ja selle inimeste kohta. Neid saab eelkõige kummutada oma tegudega, kuid needki ei jõua kõigini.


Ühingu korraldatud 2019. aasta Riigikogu kandidaatide arutelu X-Baaris. Foto: Valdek Laur

Areng ei peatu, tulevik saabub


Takistustest, konfliktidest ja aeg-ajalt pead tõstvast kurnatusest hoolimata on siiski põhjust rõõmustada, sest aastate jooksul on palju saavutatud ja arenetud. Väikesest ei-keegi organisatsioonist on saanud mõjukas hääl ja koostööpartner nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt, ühing kuulub mitmesse kohalikku ja rahvusvahelisse katusorganisatsiooni ning Eestis kutsutakse aina rohkem laua taha erinevaid küsimusi arutama. Ühingu kasvule on siiski suurimaks takistuseks ajaressursi piiratus, mis omakorda sõltub rahastusest. Keegi pole siin kunagi täiskohaga töötanud ning alles viimastel aastatel on iga valdkonna peale saadud tööle üks osalise tööajaga inimene, kellest enamik on alati toimetanud paralleelselt ka mõnel teisel töökohal. Kui igaüks saaks oma valdkonnale täisajaga pühenduda, jõuaks palju kaugemale.


Nii Maret, Helen kui Aili on aastaid panustanud ühingu eesmärkide saavutamisse ning oskavad hinnata läbitud arengut. Kadunud pole ka igihaljad unistused helgemast tulevikust. Maret loodab Eestis näha eelkõige abieluvõrdsust, LGBT-sõbralikke koole ja haridusametkondasid ning kolmandat juriidilist sugu. Soomarkeri täielikku kaotamist dokumentidest ta ei poolda, sest leiab, et nii jääksime ilma kõige haavatavamate gruppide kohta käivatest andmetest. Aili loodab jõuda õiglase sootunnustamise mudelini, kus juriidiline ja meditsiiniline pool, kui nad üldse olema peavad, on üksteisest eraldatud. Helen aga soovib, et ühiskonna hoiakud muutuksid positiivsemaks ja toetavamaks, et LGBT+ inimesed saaksid julgelt kapist välja tulla ja väärikalt elada ning et lõpuks ei peakski keegi enam kunagi kapis olema.


Kui sinulgi on sellised unistused, siis saad nende täitumisse panustada ühingule annetades. Eesti LGBT Ühing jälgib oma töös annetuste kogumise head tava ja kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute hulka.


Kristiina Raud, ühingu kommunikatsioonijuht


#ühing10 #kooseluseadus #poliitika #ajalugu #maaimamuutjad #idahot #kristiinaraud

MEIST

Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing.

KONTAKT

Kaarli pst 5–1, Tallinn 10119

Keskus on avatud N 12-18, muul ajal kokkuleppel.

+372 5551 5817

info(at)lgbt.ee

  • Facebook
  • Instagram
  • YouTube

© 2020 by Eesti LGBT Ühing