Keio Soomelt: Vastandumise asemel kaasamine ja kuulamine - valimistel ja jõululauas

Esmaspäeval avaldasid Eesti vabaühendused oma soovitused erakondadele valimiseelse debati pidamiseks. Paljuski on tegemist mõtetega, mida võiks järgida igaüks, olenemata poliitilistest eelistustest või nende puudumisest.

Iga vabadusega kaasneb vastutus ja sõnavabadus ei ole siinkohal mingi erand. Ehkki parlamendisaadikute või sinna pürgivate kandidaatide sõnadel on kahtlemata suurem kaal kui minusuguse aktivisti omadel, kipub vastutus väljaöelduga otseses seoses olevate tagajärgede eest hägustuma.

Hiljuti kuulsin, et ühel sõbral on äärmiselt keeruline oma kodulinnas väljas käia, kuna tema poliitilise vastase jüngrid jälitavad ja mõnitavad teda avalikus ruumis. Igasugune avalik alandamine on taunitav, selle loo teeb aga eriti nõmedaks asjaolu, et kiusamise lähtepunkt on poliitiku orientatsioon, mitte tema poliitilised vaated või teod. Kas ründajaid sotsiaalmeedias üles küttev poliitik teab sellest? Jah. Kas ta on kuidagi oma käitumist muutnud? Ei.

Sotsiaalmeedias kampaaniat tegevatel poliitikutel (ja tegelikult igaühel meist) on vastutus mitte ainult oma postituste, vaid ka sealse kommentaariumi ees. Niisamuti nagu kõrtsipidaja vastutab öörahu järgimise eest avalikus ruumis vastavalt kehtivatele reeglitele, vastutab ka provokatiivse postituse teinud autor kommentaariumis toimuva räuskamise eest.

Oskus jutustada omi lugusid või esitada oma seisukohti teist poolt alandamata on universaalne. Mitte ainult poliitilises debatis, vaid ka jõululauas peaksime suutma asjadest rääkida ilma, et keegi ennast isiklikult solvatuna tunneks. Ühelt poolt algab see kodusest kasvatusest, teisalt on siin oluline roll eeskujudel. Kui ikka mõni staarpoliitik “lajatab”, siis küllap leidub igas vanusegrupis neid, kes saavad sellest tuge oma kiusamisele. Kas see meid pere ja ühiskonnana kuidagi ükskõik millises arutelus edasi viib? Ei.

Kõige lihtsam on rünnata vähemusi. Olgu selleks siis LGBT+ kogukond, veganid, välismaalased… ainult nimeta. Gruppe, kel on väga raske hajutatud agressioonile vastata. Ja sellistest gruppidest on kõige lihtsam teha ka süüdlased. Ükskõik, milles. Paraku kipume unustama, et absoluutselt iga grupi liikmed on inimesed. Kellegi lapsed, vanemad, sõbrad, sugulased ja koolikaaslased. Me kõik oma mitmekesisuses kuulume mõnda vähemusgruppi. Mida tugevamad on nende gruppide liikmed, seda edukam on ühiskond tervikuna. Teadlik mitmekesisuse toetamine toetab meie inimesi ja seeläbi meie riiki.

Keeleteadlane Aet Kuusik tõi ühes kevadises vestluses välja, et tänased rünnakud transkogukonna vastu on paljuski sama sõnastuse ja “argumentidega”, nagu kasutati 1990. aastatel geide suhtes. Ei midagi uut. Sarnane kius, uues kuues. Kusjuures rünnakute - olgu selleks siis avalikud provokatsioonid, sildistavad “naljad” või muu - aluseks on tihti välja mõeldud väited. Praegusel AI-ajastul on lihtne toota foto- ja videomaterjali, mis näitab tõelisust ümberpööratud kujul. Meist igaühel on vastutus kontrollida fakte enne nende jagamist.

Valimisdebatt peaks olema võimalike lahenduste tulevärk, mitte probleemide summutamine populistliku uduga. Kui edukaks kujuneks ettevõte, kus kogu meeskond keskenduks innovatsiooni ja tegeliku juhtimise asemel mõne suvalise grupi sildistamisele? Mil viisil aitaks toiduainetööstust edendada koosolek, kus tippjuhid hakkaksid avalikult mõnitama mõnd soo- või seksuaalvähemust? Ilmselt liiga jätkusuutlikuks selline ärimudel ei osutu. Niisamuti peaks me ka riigijuhtidelt ootama eelkõige lahendustele orienteeritud riigimehelikkust, mis käsitleks ühiskonda tervikuna, mitte ei keskenduks lühiajalise poliitilise populaarsuse nimel ühiskonnagruppide vastandamisele.

Me ei saa eitada meie ees olevaid äärmiselt keerulisi probleeme, olgu selleks siis iibe-, rände-, majanduse- või kliimaga seotud teemad, aga on päevselge, et mitte ühegi vähemuse mõnitamine või antud teemaga seotud inimgrupi alandamine muresid ei lahenda. Vähegi ajalootunnis ärkvel olnud inimestele peaks olema teada, et riigikorrad, mis kõik oma hädad vähemuste kaela veeretasid, lõpetasid varem või hiljem fataalselt. Ehk siis lihtsustatult - mitte ühegi geimehe, eaka, puudega- ja / või meist erineva kultuuritaustaga inimese mõnitamine ei aita mitte kuidagi kaasa nende probleemide lahendamisele. Pigem vastupidi.

Lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele ei ole olemas. Selmet tegeleda täiesti kasutu “süüdlaste” otsimisega, peame keskenduma lahendustele. Mida kaasavamad ja avatumad me sealjuures oleme, seda suurem on tõenäosus õnnestumisele. Enigma koodi edukalt muukiva Bombe masina lõi meeskond, mille juhiks oli Alan Turing. Mees, kes 1950. aastatel keemiliselt kastreeriti, sest ta oli homoseksuaalne. Milline oleks olnud Turingi potentsiaal ilma selle räiguseta, jääb vaid oletuslikuks.

Mustvalgeid olukordi ja inimesi ei ole olemas ja mida keerulisemad on situatsioonid, seda mitmekesisem on nende taust. Absoluutselt igas inimrühmas on neid, kes ühe või teise normi või seaduse vastu eksivad, aga läbi üksikisikute ei ole õige defineerida kogu gruppi. Väide, et “kõik homod on niisugused” või “kõik veganid on naasugused” on sama rumal nagu “kõik vanaemad armastavad kududa”. Minu esiemad jagunevad selles küsimuses 50/50. Paraku on aga sellised üldistused lihtsaim viis mõne vähemusgrupi vaigistamiseks. Me peame suutma valijaid veenda argumentidega, mitte hirmutamise ja vastase naeruvääristamisega.

Lihtsaim viis kedagi vaikima sundida on talle stereotüüpidega “peale lennata”. Hinnata inimest välimuse, soo, vanuse või misiganes muu tunnuse põhjal on lihtne, aga paraku täiesti vale tegevus. Nii äraleierdatult, kui see ka kõlab - kaasamine on võti. Seda nii sihtrühma arvestades (transinimesi puudutavad määrused tuleb välja töötada koos transinimestega, neid kuulates) kui ka laiemalt - inimese oskused ja valdkondlikud teadmised ei sõltu stereotüüpidest. Poliitik, kes tunnistab oma teadmatust ja pöördub info saamiseks konkreetse sihtrühma või spetsialisti poole on kordades tugevam kui oma teadmatust sildistamise taha varjav kõneleja. Olen kindel, et ka tulemus on märksa kvaliteetsem.

Oleme poliitikas näinud, et tihti moodustuvad koalitsioonid valimistulemuste kohaselt erakondadest, kes enne valimisi on justkui suurimad vastased. Jätaks sel korral selle umbes pooleaastase kehvasti lavastatud etenduse ära ja asuks juba nüüd, valimiste ajal, süüdlaste ja vaenlaste asemel koostöiselt ja üksteist austavalt päriselt töötavaid lahendusi otsima?

Keio Soomelt

Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige