LGBT+ inimesed ei pea end häbenema


Kristel Rannaääre. Foto Krõõt Tarkmeel

Sel nädalal on toimumas üheksas LGBT+* kultuurifestival Baltic Pride, sedapuhku kolmandat korda Tallinnas. Viimastel päevadel olen palju kuulnud küsimust, miks on Eestis vaja sellist festivali. Põhjuseid on palju. Neist tähtsaim on see, et meil kõigil võiks olla Eestis hea elada, sõltumata soolisest või seksuaalsest sättumusest. Ja et see nii oleks, on tarvis teavitada, et inimesed meie ümber on erinevad ning et erinevust pole tarvis karta ega vaenata.


Festivali vältel näeb filme ja näitusi, kuuleb konverentsi ja kontserti ning saab väljendada toetust LGBT+ inimestele Pride rongkäigul ja sellele järgneval vabaõhukontserdil.


Märgid muutuvast ühiskonnast

Baltic Pride on rändav festival, mis toimub kordamööda igas Balti riigis. Eestis toimus festival viimane kord aastal 2014. Selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Sel kevadel ilmus Eesti Inimõiguste Keskuse uuring, kust selgus, et suhtumine LGBT+ inimestesse on paranenud. Näiteks väidab üha rohkem inimesi, et nende tuttavate hulgas on LGBT+ inimesi. See omakorda ei tähenda, et neid inimesi oleks juurde tekkinud, vaid et nad tunnevad üha vähem vajadust varjata seda osa oma identiteedist.

Ometi ilmnes uuringust, et samamoodi on elujõulised kõik stereotüübid, mis viimase Pride’i ajal. Näiteks arvamus, et homoseksuaalsus on hälve. See tähendab, et osa inimesi ei mõista endiselt, et seksuaalne sättumus pole vaba valiku küsimus, vaid kaasasündinud eripära ja et erinevad seksuaalsed hoiakud pole uue aja leiutised, vaid on eksisteerinud aegade algusest saati.

Kui Baltic Pride’i festivali on Eestis nüüdseks peetud juba kolm korda, siis Pride’i rongkäiku pole meil ammu nähtud. Põhjuseid on mitu. Ilmselt mängis oma osa nn aktivistiväsimus, aga ka see, et paljude meelest ei täitnud rongkäik eesmärki, mis tal ajalooliselt olnud on. Nimelt tekkis Pride liikumine aastakümnete eest USAs vastukaaluks LGBT+ inimeste kiusamisele ja ahistamisele. Nii viitab ka sõna pride (uhkus – toim) sellele, et LGBT+ inimesed ei pea end häbenema.

Ometi on viimase kümne aasta jooksul palju muutunud. Alustuseks on meil tekkinud ulatuslik temaatiline diskussioon. Neil teemadel sõnavõtmine ei ole enam julgustükk, mida teevad üksikud aktivistid, ning praegu räägitakse LGBT+ inimeste õigustest universaalsete inimõiguste diskussiooni raamistikus. Seeläbi on hakatud ka mõistma, et LGBT+ teemad pole vaid kitsalt ühe inimrühma asi, vaid puudutavad kogu ühiskonda. Teisisõnu, kui kõigil inimestel, sõltumata seksuaalsest või soolisest sättumusest, on Eestis hea elada, on meie riik tervikuna parem paik.

Esile võib tõsta ka seda, et viimaks on meil olemas kooseluseadus. See annab rakendusaktide puudumisest hoolimata samast soost paaridele turvatunnet juurde. Mõne aasta eest muudeti ka haridust tõendavate dokumentide väljaandmist reguleerivat määrust. Tänu sellele saab ka isikukoodi ja/või nime muutudes taotleda hiljem uusi hariduslikke dokumente. See lihtsustab märkimisväärselt transsooliste inimeste igapäevaelu.

Viimase kümne aasta arengutest võib esile tõsta ka Eesti LGBT Ühingu loomise. Tegemist on esimese sedavõrd laiahaardelise huvikaitseorganisatsiooniga, kes teeb süsteemset teavitustööd LGBT+ teemadel ning pakub adekvaatset infot.


Taas marssima

Ja nüüd ongi aeg sealmaal, et LGBT+ kogukond on jälle valmis inimeste silme ette tulema. Rongkäigu eestvedajatele tuleb au anda, sest selle korraldamine nõuab meie ühiskonnas palju julgust ja jõudu.

Rongkäik on kõige lihtsam ja silmapaistvam moodus näidata ühiskonnale, et LGBT+ inimesed on tõesti olemas ja sama olulised kui kõik teised. Et need inimesed vajavad, et ka nende elu oleks seadusandlusega kaitstud. Et meil on endiselt kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtmata. Et transsoolised inimesed ei peaks uusi dokumente nii ebainimlikult kaua ootama, mille ajal neid ahistatakse nii poes kui ka piirikontrollis, sest nende välimus ei vasta dokumendis märgitud soole.

Seetõttu ongi kultuurifestival Baltic Pride ääretult vajalik. Eesti LGBT Ühing töötab iga päev, et võimestada LGBT+ inimesi ja nende lähedasi. Kultuuri- ja haridusfestival annab sellele tegevusele avarama mõõtme. Sest kultuur ja haridus on neutraalne pind, millelt alustada diskussiooni.


Artikkel ilmus algselt Õhtulehes.

 

Autor Kristel Rannaääre on Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja juhatuse liige.


4 views