LGBT+ õpetajana koolis

Updated: Oct 8, 2021


Maret Ney. Foto erakogust

Kui õpetaja tuleb kapist välja, võidab sellest kogu kool. Kooli juhtkond ja kogu koolipere võiks laiemalt astuda reaalseid samme, et kool oleks turvaline kõigile.


Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on käesoleval õppeaastal Eestis ligi 15 000 õpetajat. Kuna väidetavalt on ühiskonnas LGBT+ (lesbi, gei, bi, transsooline või mõnda teise seksuaal- või soovähemusse kuuluja – toim) inimesi umbes neli protsenti, on meil ilmselt ligi 600 LGBT+ kogukonda kuuluvat õpetajat.


Tean ka ise mitmeid LGBT+ kogukonda kuuluvaid õpetajaid ning olin seda pikalt isegi, kuni põlesin läbi ja valisin ümberõppe. Mind on jäänud aga painama küsimus, kas minu läbipõlemisel oli seos LGBT+ kogukonda kuulumisega.


Miks põleb LGBT+ kogukonda kuuluv õpetaja läbi?


Töötasin õpetaja, klassijuhataja, uurimistööde koordinaatori ja juhendaja ning ringijuhendajana. Rääkisin kaasa kooli arengus, aitasin koostada ja muuta paremaks kooli dokumente ja tegin kolleegidele koolitusi. Kuulasin kannatlikult ära naljad oma seksuaalse identiteedi kohta ega teinud välja, kui mõni kolleeg mulle meest leida üritas. Püüdsin ikka olla abivalmis ja positiivne, ühesõnaga hea kolleeg. Täiendasin end pidevalt ning tegin töö kõrvalt vabatahtlikku tööd. Ega muuks eriti aega jäänudki.


Seos minu läbipõlemise ja LGBT+ kogukonda kuulumise vahel oli otsene. Jah, õpetajate töökoormus ongi määratu. Aga minu puhul mängis kaasa ka vajadus hüpata pidevalt üle enda varju, et mitte jääda hambusse kellelegi lihtsalt seepärast, et kuulun LGBT+ kogukonda. Teisisõnu kogesin topeltpinget, sest sundisin end aina enamaks, et mulle kui õpetajale ja kolleegile poleks midagi ette heita.


Tänaseks tean, et minu hirmud peegeldasid laiemalt meie ühiskonnas levinud hirme, mille olin internaliseerinud. Seepärast hakkas mind huvitama, kas need paradoksid iseloomustasid õpetajana vaid mind või on laiemalt levinud. Et seda teada saada, vestlesin kuue noore õpetajaga LGBT+ kogukonnast. Valisin eri ainete, koolide ja linnade õpetajad, et pilt oleks võimalikult kirju. Valimi kirjususest hoolimata selgus, et meie mõttemaailm, hirmud ja ootused olid suhteliselt sarnased.


Miks ei räägi õpetajad enda kuulumisest LGBT+ kogukonda?


Varjan seda [kuulumist LGBT+ kogukonda] kolleegide eest, kuna olen näinud uuringute tulemusi, kus on välja toodud, et suur osa vanemaid ei oleks rahul, kui nende last õpetaks LGBT+ identiteediga õpetaja. Ma ei taha riskida sellega, et minu identiteedi pärast võetaks mu klassist õpilasi ära.”


Kui viidatakse, et koolis tuleks kuulumist LGBT+ kogukonda varjata, kirjutavad LGBT+ õpetajad sageli esimesena sellele väitele alla. Nad ei taha rääkida kuulumisest LGBT+ kogukonda kolleegidega ning veel vähem õpilaste ja lapsevanematega.


Millega nad seda põhjendavad? Esmajoones kardavad nad saada külge silti, mille kohaselt levitavad „homopropagandat”. Nii väidavad nad, et igaühe eraelu on isiklik asi, kuni sinnani, et tsiteerivad avaliku arvamuse uuringuid, mille kohaselt leiab praegu 47% elanikkonnast, et neid häiriks, kui nende lapsi õpetaks gei või lesbi.


Eraelust rääkides valivad nad ettevaatlikult sõnu ning osale küsimustele vastamisest põiklevad kõrvale. Eesti keeles on lihtne kasutada sooneutraalset sõnavara – see annab võimaluse kõnelda oma peremudelist nii, et igaüks eeldab, mida ise soovib.


Identiteedi varjamine võib olla eri kaaluga. Kes ei avalda kooli seinte vahel oma eraelu kohta mitte kellelegi mitte midagi, kes jälgib hoolikalt, et just õpilased ja lapsevanemad teada ei saaks. Kõige enam jäigi intervjuudest kõlama hirm lastevanemate reaktsioonide ees, mis on paiguti ka õigustatud. Kunagi algatas grupp lapsevanemaid ka minu vastu allkirjade kogumise. Asi lahenes küll kiiresti, sest õpetajana ei olnud mulle midagi ette heita.


Ometi hõlmab LGBT+ identiteet väga palju enamat kui vaid seksuaalkäitumist, nagu sageli ekslikult arvatakse. See on terve sotsiaalne spekter, alates elukaaslasest ja perest ning lõpetades laste ja sõpruskonnaga.


Kui aga LGBT+ õpetaja räägib esmaspäeva hommikul kolleegidega oma elukaaslasest, võidakse seda lihtsasti tõlgendada oma identiteedi pealesurumisena. Igapäevaelu jagamine võiks olla LGBT+ õpetaja puhul sama loomulik nagu heteroseksuaalsete kolleegide puhul. Nii on ka osa õpetajaid pannud piiri sinna, et ise teemast juttu ei tee, aga kui keegi otse ja julgelt küsib, siis vastavad sama otse ja julgelt.


Ja lõppeks ei jõua ega jaksa õpetajad lihtsalt kolleege pidevalt LGBT+ teemadel harida. See röövib väärtuslikku aega, mida võiks kulutada töö tegemiseks.


Kuidas LGBT+ õpetajad veel end piiravad?


Ma proovin hoida kolleegidega ametlikumaid suhteid. Püüan võimalikult vähe jätta muljet, et ma kellelegi külge löön. See on nii tobe, et kui oled lihtsalt sõbralik, siis on hirm, et keegi võib arvata, et ma äkki löön külge, aga tegelikult mitte.”


LGBT+ õpetajad seavad endale nii füüsilisi kui ka vaimseid piire. Näiteks kipuvad nad hoidma füüsilist distantsi nii õpilaste kui ka kolleegidega. Siia alla läheb näiteks õpilastega rääkimisel pikema vahemaa hoidmine ja puudutuste vältimine võrreldes heteroseksuaalsete kolleegidega, klassiukse avatuna hoidmine, kui toimub konsultatsioon samast soost õpilasega jne. Intervjueeritavad põhjendasid seda vajadusega lämmatada eos süüdistused õpilaste ahistamises.


Vaimsete piiride hulka kuuluvad näiteks püüdlus mitte silma torgata, olla maksimaalselt professionaalne, varjata oma eraelu ja vältida teatud teemasid ainetundides.


Püüdlusega olla väga hea õpetaja loodetakse endale tagada võimalikult turvaline töökeskkond, kus keegi ei saa midagi ette heita. Ainetunde läbi viies välditakse sageli LGBT+ teemasid, mis on ometigi tänastel õpilastel meelel ja keelel. Õpetajad kardavad lihtsalt saada süüdistust homopropagandas. Pigem kasutatakse võimalust kõnelda üldisemalt sallivusest ja aktsepteerimisest.


Millal saab LGBT+ õpetaja kapist välja tulla?


Kolleegidele on see kindlasti pilti avardav, et näe, meie tavaline kolleeg on hea sõber ja ühtlasi ka LGBT+ kogukonna liige, see kindlasti suurendab tolerantsust.”


Õpetaja saab olla tema ise, kui kool austab mitmekesisust. Näiteks saab kool liituda inimõiguste keskuse loodud mitmekesisuse kokkuleppega, millega kinnitab, et austab inimeste mitmekesisust ning väärtustab võrdse kohtlemise põhimõtet. Ideaalis võiks kooli dokumentides olla kirjas reeglid mitte ainult õpilastele, vaid kogu kooliperele.


Üldse võiks kooli juhtkond ja kogu koolipere laiemalt astuda reaalseid samme, et kool oleks turvaline kõigile. Ühes koolimajas on sadu inimesi – juhtkond, õpetajad ja õpilased. Nende inimeste hulgas on väga erineva taustaga indiviide, kes kõik veedavad koos tunde.


Kui kooliõpilaste suhetes pööratakse tähelepanu kiusamisele ja kaasamisele, siis ei tohiks seda unustada ka koolitöötajate vahel. Koolitöötajad ei tohi lubada endale homofoobseid nalju ega rassistlikke või muul moel julmi ja alandavaid kommentaare. Kui LGBT+ õpetaja kuuleb oma kolleegidelt halvakspanu näiteks rahvusvähemuste osas, ei tunne temagi end kindlana. Sest kiusamine on universaalne ning igal inimesel on mingi osa identiteedist, mis võib sattuda järgmisena tule alla. Ja sellistes tingimustes on väga keeruline olla enesekindel ja hea õpetaja.


Mida LGBT+ õpetajad soovivad?


Ma arvan, et meie hirm kapist välja tuleku ees on märksa suurem, kui asi seda väärt on. Üldiselt on minu kogemus, et inimestele, kellele sa ei meeldi, ei meeldi sa nagunii ja nad leiavad probleemi, mille kallal viriseda.”


Kui õpetaja tuleb kapist välja, võidab sellest kogu kool. Aga kõige enam võidab LGBT+ õpetaja ise. Kui ta ei pea varjama oma identiteeti, saab ta olla tema ise. Ta saab olla parem õpetaja ja eeskuju. Eelkõige on seda vaja LGBT+ õpilastele, kes näevad, et LGBT+ kogukonda kuulumine ei tähenda seda, et tulevik on tingimata tume.


Ühiskonnas kõlab sageli põrutavaid tõdemusi, millised on LGBT+ õpetajate tagamõtted. Reaalsuses oleme täiesti tavalised inimesed. Me püüdleme selles suunas, et kasvatada kooliõpilastest noored, kes oleksid haritud, avatud maailmavaatega, eelarvamustevabad ning suudaksid end aktsepteerida just sellistena, nagu nad on.


Kõige selgemalt jäi intervjuudes kõlama aga üks mõte: jah, koolis on LGBT+ õpetajaid. Ning me tahame lihtsalt teha oma tööd võimalikult hästi. Me võime väita, et meid ei kõiguta kolleegide, lapsevanemate ega õpilaste arvamus. Aga see kõigutab. Esmajoones tahame, et meid hinnataks meie töökvaliteedi, mitte identiteedi ühe aspekti järgi. Tahame, et kolleegid, juhtkond ja lapsevanemad hindaksid meid samade kriteeriumide alusel kui meie kolleege. See ongi see, mida üks LGBT+ õpetaja vajab.


Artikkel ilmus algselt Õpetajate Lehes.


 

Autor Maret Ney on Eesti LGBT Ühingu haridusekspert ja juhatuse liige.


1 view