.png)
Eelmisel suvel osales 561 noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuringu tulemused näitavad, et nende noorte kogemuste põhjal ei ole Eesti kool kõigi jaoks turvaline keskkond. Need noored on kogenud solvanguid, vaimset ja füüsilist vägivalda ning õpetajate toetuse puudumist. Miks? Sest nad kuuluvad LGBT+ kogukonda.
Sünged arvud
Toome välja mõned murettekitavad arvud. Seksuaalse orientatsiooni tõttu tunneb ennast koolis ebaturvaliselt 39% ja soolise eneseväljenduse pärast 28% vastanutest ning ebaturvalisuse tõttu väldib suur osa õpilasi teatud kooliruume ja ainetunde. Kõnekas on ka fakt, et trans- ja homovaenulikke kommentaare teistelt õpilastelt on sageli kuulnud vastavalt ligi pool või üle poole vastanutest ning 57% on kuulnud halvustavaid kommentaare LGBT+ inimeste kohta õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt, kes on sageli jätnud ka LGBT+ noorte kiusamise tähelepanuta.
Lisaks vaenulikele märkustele ja kiusamisele mõjutab noorte heaolu koolis LGBT+ teemade käsitlemine tunnis, sest õpilastena peaksid nad saama neile vajalikku haridust. Ometi ütles iga kuues uuringus osalenud õpilane, et ta kas polnud üldse LGBT+ temaatikaga koolis kokku puutunud või oli kokku puutunud selle negatiivse käsitlusega. Kuigi riiklikult on ette antud näiteks sallivuse, erinevate perede ja mitmekesisuse teemad, on ikkagi õpetaja see, kes otsustab, kuidas ja milliseid teemasid ta oma ainetunnis käsitleb. Eesti LGBT ühingu aastatepikkune kogemus näitab, et LGBT+ teemade vähene või negatiivne käsitlemine on tihti tingitud hoiakutest, teadmiste või julguse puudumisest.
Mainitud andmed pärinevad esmakordsest omataolisest uuringust Eestis, mille viis läbi Eesti LGBT ühing koostöös USA LGBT+ haridusorganisatsiooniga GLSEN. Selles osales 561 LGBT+ identiteediga noort igast Eesti maakonnast, nii põhikoolidest, gümnaasiumidest kui ka kutsekoolidest, nii eesti kui ka vene kodukeelega. Esmaste järelduste põhjal võib öelda, et Eesti kool ei ole LGBT+ noortele turvaline ning see mõjub halvasti nende vaimsele tervisele ja õpiedukusele.
Miks sellest rääkima peab?
Seksuaalsus ja sugu on inimese identiteedi lahutamatud osad. Kõigi noortega on oluline neil teemadel rääkida, sest nad on oma identiteedi avastamise ja tundmaõppimise elujärgus. Kui nad sel ajal kogevad vaenu ja ebavõrdset kohtlemist ning tunnevad hirmu ja survet, häirib see nende elutervet arengut, muudab ebakindlaks ning võib viia riskikäitumise, stressi, depressiooni või enesetapuni.
LGBT+ noored on paraku eriti haavatavad, sest ühiskonnas levib LGBT+ kogukonna kohta palju eelarvamusi ja eksitavat infot. See võib noorteni jõuda meedia, küberkiusu või isegi pereliikmete vaenulikkuse kaudu. Seega on eriti oluline, et kool pakuks noortele kvaliteetset haridust ja korrektset infot turvalises keskkonnas. LGBT+ teemadest saab tundides rääkida koos teiste seksuaalsust ja sugu puudutavate teemadega, et kõik noored oleksid kaasatud ja toetatud.
Kellegi teise probleem…
Kahjuks on kas või viimastest aastatest mitu näidet selle kohta, mis juhtub, kui LGBT+ teemadest ei taheta, osata või julgeta rääkida.
Märtsis võeti Orissaare gümnaasiumis lapsevanema nõudmisel maha plakat, mis tutvustas Saare LGBT+ Facebooki gruppi. Selle oli õppealajuhataja loal stendile pannud kooli õpilane. Plakat kutsus üles liituma grupiga, mille eesmärk on tuua kokku kogukond ning viia läbi ühiseid üritusi. Grupi näol on tegemist kohaliku kogukonna algatusega.
Eelmise aasta kevadel võeti Rakvere reaalgümnaasiumis maha LGBT+ laulukooriga Vikerlased liituma kutsunud plakat, mille olid stendile pannud sama kooli õpilased. Mahavõtmist nõudis lapsevanem ning direktor leidis, et koolis ei peaks tegelema seksuaalerisuste reklaamiga, lisades, et taoline materjal annab võimaluse protestida. Kuigi noored ise soovisid, et plakat tagasi pandaks, otsustas direktor nende kaitsmise ettekäändel neid sisuliselt vaigistada.
Eelmise aasta detsembris esitas Tallinna volikogu EKRE fraktsioon Tallinna haridusametile päringu, milles sooviti teada, kui palju õpilasi käis kinos Sõprus kooliprogrammi raames filmi „Kapist välja“ vaatamas ning kuidas LGBT+ teemasid neis koolides käsitletakse. Haridusameti otsus edastada päring koolijuhtidele saatis signaali, et üks erakond tohib dikteerida koolide õppemeetodeid ning luua olukorda, kus LGBT+ teemade käsitlemine on negatiivse tähelepanu all.
Paberil on Eesti haridus kaasav, turvaline, õigusi austav, diskrimineerimist tauniv, kuid eelnev näitab, et see ei kehti kõigi kohta. Meie koolides on noori, keda justkui ei peaks kaitsma. Justkui poleks probleeme, kui nad vaid ei tekitaks neid oma olemasoluga.
Samm lahenduse poole
Eesti LGBT ühing on haridusvaldkonnas tegutsenud seitse aastat ning selle aja jooksul pole ükski kool ega ka riigi haridusasutus selgesõnaliselt seisnud LGBT+ noorte eest. Põhjuseid võib olla mitu: teema alatähtsustamine, mittemõistmine, oskamatus reageerida, hirm. Oleme näinud, et koolitöötajatel, sh juhtidel ja õpetajatel, on puudu laiemast toetusest, mis annaks neile julgust LGBT+ noori aidata, LGBT+ teemadest avatult rääkida ning mitte minna kaasa ühiskonna survestamisega. Kui ühing võttis ühendust haridus- ja teadusministeeriumi ja Tallinna haridusametiga seoses kolme eelmainitud juhtumiga, näitasid vastused, et LGBT+ õpilaste muresid ei soovita aktiivselt lahendada. Kuigi ühing oleks pädev toetama koolitöötajaid LGBT+ teemade käsitlemisel, on meil olnud keeruline luua mõjusaid koostöösuhteid. Samal ajal kannatavad noored autoriteetide vaikuse tõttu.
Et seda muutma hakata, kutsub Eesti LGBT ühing 7. novembril konverentsile, kus kohtuvad haridustöötajad, valdkonna spetsialistid ja organisatsioonid, väliskülalised ning Eesti noored. Koos avatakse murekohti ning hakatakse looma lahendusi. Kuidas tunnevad end noored? Mida nad vajavad? Mida vajavad õpetajad ja teised koolitöötajad? Mis on kõige raskem ja miks? Eri osapoolte teadmiste ja kogemustega saame luua turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna kõigile.
Artikkel ilmus algselt Õpetajate Lehes.
Autor Kristel Rannaääre on Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja juhatuse liige.