.png)
Paljud trans inimesed on kohtunud dr Maie Väliga ja temalt oma üleminekuteekonnal abi saanud. Seetõttu oli jahmatav lugeda tema intervjuud Õhtulehes pealkirja all "“Soovahetajatega tegelev doktor Maie Väli: minu juures on käinud 186 transsoolist. Keegi neist pole õnnelikumaks saanud”.
Intervjuus kõlavad eelarvamuslik suhtumine trans inimestesse, vale sõnakasutus, stereotüüpsed arusaamad soost ja seksuaalsusest ning arsti ja patsiendi suhte konfidentsiaalsust rikkuvad detailid inimeste eraelu, suhete ja kehade kohta.
Võimalike professionaalsete piiride ületamise tõttu esitasime avalduse arstide eetikakomisjonile intervjuule hinnangu andmiseks ning avaldasime Õhtulehes vastukaja, mille avaldame täismahus ka siin.
Transsoolistest inimestest on avalikus arutelus aina rohkem juttu, kuid kahjuks tekitavad need jutud sageli rohkem kahju kui kasu inimestele, kelle elud arutelu keskmes tegelikult on.
Selliseid näiteid on paraku mitu, kuid seekord tuleb rääkida Kadri Kuulpaki intervjuust endokrinoloog Maie Väliga, mis ilmus Õhtulehes 20. septembril juba iseenesest mitmes mõttes kahjuliku ja eksitava pealkirja all “Soovahetajatega tegelev doktor Maie Väli: minu juures on käinud 186 transsoolist. Keegi neist pole õnnelikumaks saanud”.
Intervjuud läbivaks jooneks on arsti isiklik arvamus, et mitte ükski transsooline inimene, kes on teinud soolise ülemineku, see tähendab mitte ükski inimene terves inimgrupis, pole oma eluga rahul. Selle meelevaldse üldistuse lükkavad ümber nii uuringud kui ka transsoolised inimesed ise oma enda elu näitel kas või siin tekstis. Lisaks kõlavad intervjuus läbivalt valed mõisted ja eksitavad arvamused, mis kõik kokku ei tee muud kui haiget transsoolistele inimestele ja karuteene teistele lugejatele, kelles kujuneb valearusaam ühest meie ühiskonna rühmast, kes võivad olla ükskõik kelle sõbrad, koolikaaslased, kolleegid, naabrid või miks mitte ka arstid.
Olgu öeldud, et Maie Väli transsoolised patsiendid ei suhtu temasse tingimata halvasti. Tema pikaaegset tegevust selles valdkonnas saab tõesti pidada suuresti eesrindlikuks ja tänuväärseks ning ta on olnud nii mõnelegi inimesele toeks ja abiks rohkem, kui ta amet ehk nõudnud oleks. Küll aga ei aita trans-inimeste tänu ja austust säilitada suhtumine, et nad on tähelepanunäljas õnnetud inimesed, keda ta on päästa üritanud, ega ka ajast ja arust suhtumist peegeldav sõnakasutus, mis annab üldsusele täiesti vale arusaama transsooliste inimeste enesetajust ja teekonnast.
Milles seisneb siis nende valede sõnade jõud? Rahvasuus räägitakse ikka inimestest, kes “tahavad” olla teisest soost ja seetõttu “vahetavad” või “muudavad” oma sugu. Niimoodi kujuneb pilt inimesest, kes lihtsalt otsustab, et tema tahab, ja hakkab siis endas midagi muutma. See ei käi nii. Transsoolised inimesed läbivad soolise ülemineku (väljend, mida ei ajakirjanik Kuulpak ega arst Väli ei kasutanud), et nad saaksid elada sellena, kes nad tegelikult juba on. Mõni soovib uut nime, mis tema olemust paremini peegeldab. Mõni muudab oma välimust näiteks riiete või meigiga, et end paremini tunda. Mõni kasutab hormoone, et peeglist vaataks vastu see inimene, keda ta vaimusilmas näeb. Mõni tunneb, et operatsioon pakub talle seda, mida ta vajab.
Transsooliste inimeste teemal räägitakse aina rohkem ka neist, kes oma üleminekut kahetsevad. Maie Väli väidab, et tema juures käinud 186 inimesest on kaks oma otsuseid kahetsenud. Esiteks, 186 on juhtumisi ka arv inimesi, kes on ametliku statistika järgi alates 1999. aastast saanud sotsiaalministeeriumist loa alustada hormoonasendusravi seoses soolise üleminekuga. Kas nad kõik on tõesti dr Väli patsiendid, kuigi ta ei ole otseselt ametlike, riigi määratud protseduuridega seotud olnud?
Teiseks, kaks teadaolevat pea kahesajast on väga väike arv ja on kummaline, et nende käekäik on olulisem kui nende väidetava 184 inimese elud, kes ei ole oma üleminekut kahetsenud. Ja siin peitub ohukoht, mille on teadlikult või teadmata loonud need arvajad, kes kõrvalseisjatena transsoolistest inimestest räägivad.
Ei need kaks ega need kakssada inimest pole teistest tähtsamad. Iga inimene on tähtis ning väärt parimat teenust ja abi, mida meie riik neile pakkuda saab. Praegu lükkab süsteem nad aga meditsiinilise konveierilindi peale, kohtleb neid kõiki üleolevalt, eeldades, et arst/riik/võõras teab paremini kui inimene ise, mida ta vajab. Sellise inimese põhiõigusi ja kehalist autonoomiat mitteaustava süsteemi tulemuseks ongi pettumus ja kannatused nii neil, kes vajasid paremat teenust, kui neil, kes vajasid hoopis muud abi.
Rääkides pettumusest ja kannatustest. Transsoolisus ise ei võrdu depressiooni, ärevuse või sõltuvusega. Transsoolised inimesed ei ole haiged. Teate, mis transsoolisi inimesi enamasti õnnetuks teeb? Teised inimesed. Need, kes halvustavad, kahtlustavad, mõnitavad, vallandavad, sõimavad, valetavad, hirmutavad, ähvardavad ja tapavad transsoolisi inimesi, sest ühiskond nende ümber ütleb, et vaenajal on õigus ja transsooline inimene pole mitte keegi. Osa sellest ühiskonnast on arst, kes avalikult levitab valeinfot ja oma patsientide intiimseid eraelu detaile (mille põhjal võib väikses Eestis olla üsna lihtne inimest ära tunda), ja ajakirjanik, kes avaldab kahjulikke tekste, kuigi teaduspõhine info on talle, nagu kõigile, kättesaadav.
Mis elu transsoolised inimesed siis elavad? Mart (nimi muudetud), kelle jubedast kiirabikogemusest dr Väli intervjuus rääkis, ei näe küll elu üle kurtmiseks põhjust. Tegelikult on ta kogu aeg lausa rõõmus. Ta töötab keskastmejuhina, kohe varsti lõpetab juba teist korda ülikooli, silmaring on lai, koolituste ja kogemuste pagas on suur, tööturul valikut on. Terve ja heatujuline mees.
Anna (nimi muudetud) ütleb, et sooline üleminek päästis ta elu. Eelkõige väärtustab ta hormoonasendusravi. Ise ta operatsioonide järele vajadust ei tunne, pigem rõhus sellele arstlik komisjon, kelle luba tal hormoonide jaoks vaja oli. Mida see tähendab, et hormoonravi päästis ta elu? Kadus ärevus, kadus suitsidaalsus - “maailm muutus ilusamaks”. Eraelus üldiselt probleeme pole. Kui, siis vaid nendega, kes hoiavad kinni aegunud arusaamadest.
Paul aga kinnitab, et “sooline üleminek, nii sotsiaalne, meditsiiniline, aga ka just juriidiline on minu elukvaliteeti parandanud kordades”. Seda tunneb ta ise, seda näevad ta sõbrad ja pere. Ta seisab sirge seljaga, sest ei ürita enam alateadlikult oma keha varjata, ning tunneb kooskõla oma keha ja vaimu vahel.
Need on vaid mõned lood, mida meiega jagasid trans inimesed, keda ilmunud intervjuu jahmatas, kuid paraku väga ei üllatanud. Nad on inimesed, kes on pidanud aastaid kogema kahtlustavat ja vaenulikku suhtumist, kes on pidanud end võõrastele tõestama, kuid kes on kõigest hoolimata enda eest seisnud ja loonud endale elu, mis teeb neid tõeliselt rõõmsaks.
Lisatud 27.09.2021
Kui me eelmisel nädalal kirjutasime Maie Väli intervjuule vastulause ja esitasime arstide eetikakomiteele avalduse, siis kirjutasime ka Välile ja ütlesime, mida ja miks me tegime. Avaldame tema vastuse. "Lp LGBT Ühingu juhatus, Ka minul oli jahmatav lugeda Kadri Kuulpaki intervjuud 20 septembril 2021 Õhtulehele. Põhjuseks see,et artikkel avaldati ilma minu läbivaatamata ja redigeerimata. Palusin seda vähemalt 5 korda,aga vastuseta see jäigi. Minu teaduslik artikkel on avaldatud ajakirjas „Perearst“ nr 5. See näitab minu teaduslikku suhtumist ja käsitlust soovahetajatesse ja õpetust minu järeltulijatele. Õhtulehe ajakirjanik on omavoliliselt kasutanud mõningast informatsiooni paljude asjade selgitamisel. Intervjuu andmisel kasutas ta diktofoni ja sellest ka mõningad primitiivsed väljendid,mis on trükki läinud. Ma ei ole kunagi patsientidesse suhtunud eetikanõuetele mittevastavalt,seega vabandan kui kellegi eraelu olen mittetahtlikult puudutanud. Ma ju vastutan patsientide eest kellega suhtlen. Võite selle vabanduse riputada LGBT koduleheküljele. Lugupidamisega, Maie Väli SA TÜK naistekliinik Vanemarst-õppejõud"
Autorid on Aili Kala, ühingu huvikaitseekspert ja juhatuse liige, ning Kristiina Raud, ühingu kommunikatsioonijuht ja juhatuse liige.
תגובות