Uus tase inimõiguste kaitses


Ühingu huvikaitseekspert Aili Kala vaatab kaamerasse. Tal on ees tumeda raamiga prillid, seljas tume pintsak, taustaks puitsein
Ühingu huvikaitseekspert Aili Kala. Foto: Krõõt Tarkmeel

Eesti LGBT Ühing viis sel aastal Eesti LGBT+ inimeste õiguste kaitse uuele tasemele. Nimelt esitasime koos Võrdse kohtlemise võrgustikuga ÜROle aruande Eesti inimõiguste olukorrast. Üks osa sellest rääkis LGBT+ inimeste õigustest ja võimalustest. Meie huvikaitseekspert Aili Kala kirjutas selle peatüki, esitas ühingu seisukohad ÜROs ning kohtus erinevate riikide esindustega, et need juhiksid Eesti valitsuse tähelepanu meie õigusliku olukorra puudujääkidele ja annaksid meie aruande põhjal Eestile soovitusi olukorra parandamiseks. Suur töö on juba esimest vilja kandnud. Intervjuus räägib Aili kõigest lähemalt. Küsis ühingu kommunikatsioonijuht Kristiina Raud.



Alustame algusest. Mis on ÜRO ja kuidas on see seotud inimõiguste valdkonnaga?


ÜRO ehk Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on rahvusvaheline 51 riigi moodustatud organisatsioon, mille üheks eesmärgiks on muuhulgas ka inimõiguste probleemide lahendamine. ÜRO Inimõiguste Nõukogu tegeleb ka ülemaailmselt riikide inimõiguste olukorra ülevaatusega.


Rääkides ülevaatustest - mis on UPR ehk korraline ülevaatus?


Iga viie aasta tagant korraldab ÜRO korralise inimõiguste ülevaatuse erinevatele riikidele. Seal ei ole nii-öelda ülimuslikku riiki ja ÜRO ei ole ise ka ülimuslik selles ülevaatuses, vaid see on selline peer to peer ehk vastastikune protsess, mille eesmärk on iga viie aasta tagant hinnata riikide inimõiguste olukorda ja arenguid ning vaatluse all olevatele riikidele teha soovitusi, kuidas inimõiguseid paremini tagada ja kaitsta. See on selline diplomaatiline ja poliitiline protsess.


Kui see on nii poliitiline ja diplomaatiline, siis tavainimesele võib see tunduda millegi nii kaugena, et see muutub ebaoluliseks. Kas ja kuidas see ikkagi enamikku meist puudutab?


Protsess võibki väga kaugena näida, kui igapäevaselt sellega kokku ei puutu. Harva on nii-öelda tavainimesel võimalik anda sellesse oma panus ja tegelikult temalt seda ei eeldatagi. Sellega tegelevad valitsusasutused ja valitsusvälised organisatsioonid, kes tegelevad erinevate inimeste õiguste ja huvide eest seismisega. Tavainimene saaks selles sõna sekka öelda, kui aruandluse praktika oleks kaasavam. Muul juhul on tõesti nii, et valitsusasutused koostavad aruande, mille nad saadavad ÜROsse ning see on aluseks kogu ülevaatuse protsessile.


Aga kui tavainimene ei saagi kaasa rääkida, siis miks ta peaks üldse hoolima, mis seal toimub ja millest seal räägitakse?


Kuna valitsusasutused teevad otsuseid, mis mõjutavad kõiki inimesi, siis kaudselt puudutab see ikkagi igaüht. Inimesi võiks huvitada selle protsessi tulemus - see, kas ja kui palju on riik tema õiguste tagamisega tegelenud ja kas vabaühendustel on olnud võimekust tema õiguste eest seista, sest inimõigused puudutavad iga inimest Eestis.


Kuidas ühing ülevaatuse protsessiga ühines?


Kui riigid esitavad valitsuse tasandil ÜROle oma inimõiguse aruande, siis nende riikide vabaühendustel, kes tegelevad eri gruppide huvikaitsega, on võimalik esitada oma variaruanne. Vabaühendused saavad oma aruande esitada üksi või ühiselt. See tähendab, et huvigruppide vabaühendused tulevad kokku ja esitavad ühise aruande, mis kajastab nende organisatsioonide valdkondi. Ühing esitas oma variraporti Võrdse kohtlemise võrgustiku osana, millesse kuuluvad eri teemadega töötavad organisatsioonid, alates näiteks laste ja puuetega inimeste õigustest kuni näiteks veganite ja üliõpilasteni.


Väikese kõrvalepõikena küsin, millega see Võrdse kohtlemise võrgustik tegeleb.


Võrdse kohtlemise võrgustik oli algselt töögrupp, mille eesmärk oli diskrimineerimise kaitse laiendamine ja ühtlustamine võrdse kohtlemise seaduses. Sealt edasi on see arenenud võrgustikuks, mis annab liikmesorganisatsioonidele võimaluse saada suuremat vastukaja ja toetuspinda. Koos on mõjusam asju teha kui üksi.


Tänavu siis esitas võrgustik ühise variraporti. Millised olid variraporti peamised leiud ja soovitused LGBT+ teemadel?


Ega ühingu jaoks siin erakordseid leide ei saanudki olla, sest see on see, millega me igapäevaselt töötame. Kuna variraport oli mahu mõttes väga piiratud, siis kirja said meie arvates kõige suuremad inimõiguste rikkumised või ebavõrdse kohtlemise murekohad. Peamised teemad olid kooseluseaduse jätkuv probleemistik, sest seadus ei taga ikka veel inimestele võrdseid õigusi. Samuti transsooliste inimeste kogu soolise ülemineku protsessi valdkond, täpsemalt meditsiiniliste ja juriidiliste protsesside üksteisest eraldamine ja kogu protsessi läbipaistvamaks muutmine. Lisaks laiem probleem: riigil pole kõikehõlmavat ülevaadet LGBT+ inimeste ebavõrdse kohtlemise või diskrimineerimise kohta ega strateegiat, kuidas tagada võrdsete õiguste edendamine. Kui riigil oleks see olemas, oleks palju kergem mitte ainult valitsuse, vaid ka valitsusasutuste tasandil inimeste huvide ja õigustega arvestada.


Kuidas võrgustik variraporti jaoks infot sai?


Kogu protsess oli tehtud võimalikult inimesi kaasavaks. Võrdse kohtlemise võrgustik korraldas üle Eesti eri linnades kohtumisi inimestega, keda huvitasid nende enda inimõigused. Üritustel sai tutvustada inimõiguste mõistet ja leida neid probleemkohti, millega inimesed igapäevaselt ise kokku puutuvad. Lisaks oli võimalik sisend anda veebis. Kogu see info ja organisatsioonide igapäevase praktilise töö kogemus andsid kokku variraporti materjali.


Võrgustik esitas ÜROle variraporti aasta alguses. Nüüd märtsis käisid sa seda ÜROs esitamas ja tutvustamas. Vähemalt oma osa.


Jah, siit sai iga organisatsioon teha oma huvidele vastavalt tööd, mis neile strateegiliselt kõige olulisem oli. Mina võtsin ühingus peamise suuna ÜRO alaliste missioonide esinduste poole. Kohtusin 25 riigiga, kellele edastasin kokkuvõtte aruandest ja rääkisin kriitilistest punktidest, mis Eesti LGBT+ inimeste jaoks olulised on. Meie jaoks oli väga tähtis, et ÜRO liikmesriigid teeksid just selliseid ettepanekuid. Lisaks tutvustasin uuringut ka Eesti sotsiaalkaitse- ja justiitsministrile. Koos võrgustikuga tegime ülevaate riigikogu fraktsioonidele. Lisaks saime kokku erinevate Eestis asuvate välisriikide saatkondadega. See info, mida me ÜRO riikide alalistele esindustele ja saatkondadele edastasime, pidi jõudma riikide valitsusasutusteni, kes ÜROs Eestile ettepanekuid ja soovitusi tegema hakkasid.


Kuidas kõik need kohtumised keset koroonat välja nägid?


Eks see oli erakorraline olukord, aga oli lahendatud väga optimaalselt. Kõik kohtumised tegin veebis. Erinevalt tavalisest olukorrast, kui ÜRO Inimõiguste Nõukogu hoones on suur kohvik, kus enne riikide ülevaatusi vabaühendused erinevate esindustega kohtuvad. Eesti alalise esinduse diplomaat ütles, et see on sel ajal nagu suur mesilaspesa.


Milline tunne sul nendest kohtumistest jäi? Kas said ka mingit tagasisidet?


Loomulikult sain tagasisidet, sest need diplomaadid, kellega ma kohtusin, on kõik inimõiguste valdkonna eksperdid. Neil oli esmakordselt võimalik ühe Eesti LGBT+ inimeste õigustega tegeleva vabaühendusega näost näkku kohtuda ja vahetult otse allikast kuulda probleemkohtadest ja võimalikest lahendustest. Aruanne ise koosneb olukorra kirjeldusest ja väga hoolikalt sõnastatud soovitustest. Need soovitused peavad olema rakendatavad, uisapäisa sõnastust kokku panna ei ole mõtet, sest soovitusi andvate riikide jaoks ei ole sellest kasu. Kui neid soovitusi Eesti riigile tehakse, siis Eestil peab olema võimalus neid kas arvesse võtta või töösse panna. Sel ei tohi olla halle varjundeid.


4. mail toimus istung, kus teised riigid andsid aruannete põhjal Eestile soovitusi inimõiguste olukorra parandamiseks ja kus Eesti andis aru oma arengute kohta. Kuidas see istung välja nägi?


Enne seda oli tegelikult veel üks istung, eelistung, kus ma ka esinesin. Kõik riigid, kes Eestile soovitusi tegid, olid kohal, ning vabaühendused ja õiguskantsleri esindaja, kes on alates 2019. aastast Eesti riiklik inimõiguste asutus, esitasid lühidalt oma soovitused ning kirjeldasid oma valdkonna olukorda Eestis. See üritus oli enne istungit ja seal ma esinesin.


Aga mitte kõik vabaühendused ei esinenud?


Kõik ei osalenud eelsessioonil. Selleks, et eelsessioonil osaleda, tuli läbida põhjalik protsess, mida koordineerib ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Nad edastavad juhised, teevad esinejatele koolitusi, et nad oskaks kogu selles protsessis võimalikult efektiivselt oma huvikaitset teha. Lõpuks on võimalus eelsessioonil oma ülevaade esitada. Vahel tehakse seda täiesti anonüümselt, ilma oma näo, nime ja organisatsiooni nimetuseta, sest inimõiguste organisatsioonid on mõnes riigis oma töö tõttu ohus. Seetõttu ei luba protokoll ürituse salvestamist, inimesi ei saa vaatama kutsuda, sellest ei tohi teha kuvatõmmiseid. Meie riik on siiski inimõiguste kaitsjatele piisavalt turvaline, et olla seal täiesti avalikult.


Kas ja kui palju kattus Eesti riigi aruanne Võrdse kohtlemise võrgustiku omaga?


Need olid üsna erinäolised, aga tavaliselt see kipubki nii olema. Esiteks, võrgustiku valdkonnad ei olnud nii laiapõhjalised. Riigi aruanne hõlmab kõike, alates laste õigustest, lõpetades kodakondsusega. Võrgustik andis sisendi ainult oma ekspertiisi tasandil, mis oli küll kitsam, kuid andis võimaluse teemade sisse rohkem vaadata ja olukorda laiemalt lahti kirjutada. Ega LGBT+ inimeste kohta Eesti aruandes väga palju ei olnud peale kooseluseaduse.


Kas sinu kohtumistest oli lõpuks kasu? Kas riigid tegid nende põhjal soovitusi?


Jaa, tegid! Kogu võrgustiku tööst on olnud palju kasu, sest viis aastat tagasi eelmise perioodi ülevaatuse ajal oli 10 erinevat LGBT-teemalist ettepanekut kõigi riikide peale. Tänavu on kokku 24 ettepanekut ja lisaks viis detailset küsimust. Pea kõik LGBT-teemalised soovitused on meie soovitatud teemadel ja meie sõnastusega.


Kas raportis välja toodud teemad said kõik küsimustega kaetud või sai mõni teema teistest rohkem tähelepanu?


Mulle tundub, et sellega võib täitsa rahule jääda. Kaetud sai diskrimineerimise kaitse ühtlustamise vajadus, vaenukõne ja -kuritegude teema, kooseluseadus, minu jaoks väga oluline trans teema, mille puhul pingutasin eriti, et see esmakordselt ÜRO dokumenti sisse saaks. Lisaks tehti ettepanekud just meie sõnastuses, mis on oluline selleks, et riik need just selliselt vastu võtaks ja meie saaksime riigi tasandil sellega edasi tegeleda.


Mida see protsess ühingule andis?


ÜRO inimõiguste ülevaatuse aruannete täitmise reegel on see, et riik ei saa ühtegi soovitust eirata. Kõik asjad jäävadki igaveseks õhku, kui riik neid ära ei lahenda. Eesti teeb nüüd sügisel otsuse, milliste soovitustega edasi tegeleda. Ühingul on siin sekkumisvõimalusi palju. Meie jaoks on oluline, et saaksime valitsusasutustega ettepanekutest rääkida, et rõhutada, kui oluline on need vastu võtta ja nendega edasi tegeleda. Kui ettepanekud vastu võetakse või märgitakse arvestatuks, siis on meie asi teemat üleval hoida, teada, milliste teemadega riik tegeleb või ei tegele, ja seda kõike suunata. Näiteks kooseluseaduse rakendusaktid. Kui riik võtab soovituse vastu, siis meie ülesanne on huvikaitsega suunata, et seda ära ei unustataks. Samuti peame jälgima neid teemasid, mille kohta tehtud ettepanekud lihtsalt “arvesse võeti”. Sel juhul ei ole nad riigi jaoks olulised, tavaliselt poliitilistel põhjustel. Ühing peab neid teemasid ka üleval hoidma, sest need on osa ühingu huvikaitse strateegilistest eesmärkidest.


Ehk siis huvikaitsetöös ei saa linnukest kirja panna seni, kuni riik ei ole seda linnukest teinud?


Jaa, see kehtib nii selle ÜRO tööriista kui ka meie igapäevatöö puhul. Kui me töötame mingi teemaga, siis me ei saa seda ka enda jaoks maha märkida seni, kuni riik pole lahendust leidnud. ÜRO ülevaatus on seejuures väga mahukas ja võimas tööriist selleks, et huvigruppide organisatsioonidel oleks rohkem võimalusi inimõiguste eest seista.


Mida sa kogu sellest protsessist huvikaitsjana õppisid?


Väga palju, sest sain inimõiguste ülevaatuse protsessist osa esimest korda. Ma näen, et üks organisatsioon või, veel parem, mitu organisatsiooni koos saavad tegelikult midagi mõjutada. Mõjutada selliselt, et mingid teemad oleksid nähtavad rahvusvahelisel tasandil ja selle läbi ka siseriiklikul tasandil. See kogemus kinnitas, et suhted on väga olulised. Suhtlemine, suhted ja võrgustikud annavad võimaluse jõuda sinna, kus su sõnum tõeliselt mõjus on. Ja sealt hakkavad teised muutused pihta. Lisaks mõistsin, et veebis on võimalik asju kiiresti lahendada ja infot edasi anda, aga näost näkku suhtlemine ei tohiks ununeda. Ma kujutan ette, et see kogemus oleks olnud veel mõjusam ja vahetum, kui oleksime saanud Genfis kohapeal olla. Eesti alaline esindaja ÜROs, kellega ma ka kohtusin, ütles igatahes, et meie tööd on seal märgatud.

Recent Posts

See All