Eva Marta: Aitäh innustuse ja toetuse eest!


Eva Marta pidamas kõnet heameeleavaldusel Tallinnas 2020.a. oktoobris. Foto: Piret Räni

Jah, see on tõsi - minu aeg Eesti LGBT Ühingus on läbi saanud. Tahes-tahtmata paneb ühe eluperioodi lõpp mõtlema kõigele sellele, mis nende kahe aasta jooksul toimunud on. Pean tunnistama, et minu aeg ühingus on olnud tormiline: sellesse mahtusid EKRE toetajate rünnak, rahvahääletus ja sellega kaasnenud virr-varr ning ülemaailmne pandeemia. Siiski on mu süda täis rõõmu ja tänutunnet. Olen tänulik, et olen saanud tutvuda ja töötada nii paljude südikate, hoolivate ja tarkade inimestega.


Pride’i kuu on suurepärane aeg juhtida tähelepanu kõigele heale, mida teevad inimesed, kes oma õiguste ja väärtuste eest seisavad. See, et üldse mingi inimgrupi õiguste eest seistakse, tähendab, et on keegi, kes neid õigusi ei austa. Eestis on selleks poliitikud, kes takistavad LGBT+ inimeste õigusliku kaitse saavutamist, Stonewalli rahutuste ajal oli selleks politsei, kes süstemaatiliselt LGBT+ inimestele haiget tegi, ja kaheksakümnendatel poliitikud, kes ei tunnistanud ega takistanud aidsi kriisi. Kuid kõige selle taustal jäävad meile ikkagi meelde kangelased, kes meie eest seisid. Näiteks mäletame Marsha P. Johnsonit ja Sylvia Riverat, mitte neid, kellega nad New Yorgis vastamisi seisid, sest meie austus ja tänu kuulub ju neile. Samamoodi tahan ka mina oma viimase postitusega tänada neid inimesi, kellega koos olen saanud LGBT+ inimeste heaolu eest kaks aastat seista.


EKRE sai valitsusse umbes täpselt sellel ajal, kui mina ühingusse tööle tulin, ja abieluteemaline rahvahääletuski sai siis paberile kirja pandud. Sellest ajast saati hakkas LGBT+ inimeste poole lendama nii värvikaid sõimusõnu ja ähvardusi, et lausa imestasin, kuidas kiusajatest järsku sellised sõnasepad saanud on. Sellegipoolest on rahvahääletusest nüüdseks jäänud ainult halb mälestus ja toetus kooseluseadusele muudkui tõuseb. Selle eest saan tänada kõiki LGBT+ inimesi ja meie sõpru, kes on väsimatult näinud vaeva selle nimel, et LGBT+ inimesed tunneks ennast meie riigis turvaliselt ja hoitult.


Kahe aasta jooksul olen näinud lugematu arv kordi, kuidas meie huvikaitseekspert Aili jookseb ühe poliitiku juurest teise juurde, kuidas kommunikatsioonijuhi Kristiina sõrmed kirjutavad ülehelikiirusel pressiteateid ja kuidas tegevjuht Kristel LGBT+ teemadest otse-eetris kartmatult räägib. Olen suhelnud koolidega, kes on kutsunud meid endale külla, et tutvustada oma õpilastele LGBT+ teemasid ja ühingut. Olen suhelnud LGBT+ inimestega, kes on nõus oma elulugu avalikult rääkima, sest ajakirjanikud tahavad kirjutada LGBT+ inimeste tõelisest elust, mitte mõelda välja sensatsioonilisi valesid. Olen LGBT+ inimesi viinud kokku LGBT-sõbralike psühholoogide, meigikunstnike, arstidega. Olen istunud ümarlaua taga vabaühenduste ja aktivistidega, kes on valmis astuma välja LGBT+ inimeste eest, et panustada Eestisse, kus me mõistame, austame ja toetame üksteist.


Kõige rohkem on mulle aga muljet avaldanud kõik LGBT+ inimesed, kes muudavad maailma lihtsalt sellega, et nad on nemad ise, häbita ja ennast pisendamata. Kõik inimesed, kes on tulnud meeleavaldustele, selgitanud LGBT+ teemasid Facebooki või Delfi kommentaariumis, toetanud meie tööd annetuse või hea sõnaga, jaganud LGBT+ teemade kohta teaduspõhist, asjakohast infot, harinud sõnade ja kohaloluga oma onusid ja vanatädisid.


See töö, mida olen kaks aastat teinud, on üks kuradi raske töö. Olen kuulnud enda ja oma kallite inimeste kohta sõimu ja naeruvääristamist. Aga siis kirjutab üks LGBT+ noor, kui oluline talle on, et LGBT+ inimesi oleks näha ja kuulda, ning see kõik on jälle pingutust väärt. Nii et aitäh, LGBT+ inimesed ja meie sõbrad, kes te olete mulle kaks aastat jõudu andnud ja näidanud, et maailmas on olemas nii hiiglama palju häid, hoolivaid ja kartmatuid inimesi! Kui kahekümne aasta pärast räägitakse rahvahääletusest, siis ei räägita Mardist ja pojast. Räägitakse meist, kes me vankumatult enda eest õlg õla kõrval seisime.


324 views

Recent Posts

See All