Otsingu tulemused

On March 2nd people gathered at OMA Keskus for World Cuisine night. The speaker/chef for the evening was Sarah Raud from the United States. The menu was a vegan version of a traditional southern BBQ plate. It consisted of BBQ marinated soy meat, pimento mac and cheese, coleslaw, fried green tomatoes with cashew jalapeno relish, and sweet tea. Here are some of Sarah’s thoughts on the event. I wanted to give people an idea of what life is really like growing up as an androgynous queer woman in the southern United States and how that experience differs from living in Estonia. I was born and raised just south of Atlanta, Georgia. As a kid I lived in the suburbs which basically meant that I was immersed in both a progressive, diverse urban environment as well as a conservative, largely religious rural one. The city of Atlanta and the rest of the state of Georgia are pretty much two entirely different cultures, so I think it’s safe to say that I consider myself a pretty well rounded individual. At around twenty years old I moved to Atlanta and started going to Georgia State University which eventually helped facilitate my dreams of traveling and broadening my horizons, so to speak. Now it feels like a culture shock any time I go back to visit where I grew up. Americans are often perceived as outspoken, sometimes arrogant or obnoxious, opinionated and generally pretty oblivious to the rest of the world. The same goes for southerners, but the media usually exaggerates the two most common stereotypes for entertainment purposes. Either there are rich racists who own a plantation and act absurdly proper and well-mannered or, more likely, they are ignorant, violent, crude racists who love God, guns, Donald Trump and live in a trailer park. I’ve never met the rich plantation owner sort. I’m convinced that those don’t actually exist outside of old movies. Or perhaps it’s because the two types are segregated through classism and I did grow up in a trailer park. As a result, I’ve met my fair share of the other. In American culture it is incredibly common for complete strangers to come up to you and start a conversation, sometimes even to the extent of being incredibly rude, especially according to an Estonian’s perspective. I’ve had people grab my arm to ask me about my tattoos or just stop me to let me know that they didn’t realize what gender I was. This bold lack of a filter can come in the form of a compliment about your hair or having obscenities yelled at you from an open car window and everything in between. In Estonia I MIGHT get a confused glance at most. Estonians don’t want to draw attention to themselves where Americans either don’t mind or relish in it.  Everything is flashier in the states; the good and the bad. Both the LGBTQ+ communities as well as the right wing religious conservative opposition are loud and proud. Going to High School in the center of what we call the Bible belt as a masculine girl who wore all black and listened to metal music was not an easy task. Dyke and witch were common nicknames other students directed at me while walking through the hallways to my next class. It bothered me for a few years while I made feeble attempts at conforming until one day I just decided to be myself. At seventeen I shaved my head into a mohawk, stopped wearing makeup or tight jeans, finally came out of the closet and felt more confident and more comfortable than I ever had before. My grandmother didn’t talk to me for two years after that. We are very close now, but it took a long time for her to come to terms with my lifestyle because of her religious beliefs. Not long before she stopped speaking to me I moved out/was kicked out of my dad and stepmother’s place, got a job, and struggled to graduate while juggling work and bills and all of the things that come with adulthood long before being able to consider myself an adult. The entire situation was very confusing for me at the time, but I knew that the conflict was somewhat related to my sexuality and this drastic change in my personality, though my dad wasn’t explicitly against it. Fast forward ten years and I’d say that I’m doing pretty well. My family relations have improved significantly. I’m currently living in Tallinn with my wife and we have a pending court case to establish my residency here, which depends on if Estonia recognizes our legal marriage in the United States. The host of the event and the author of this story is Sarah Raud.

21. märtsil toimus OMA keskuses vestlusring, kus arutati polüamooria üle. Tosin osalejat arutles Norrast külla tulnud Fredriku juhtimisel, mis on polüamooria, kuidas see nende jaoks toimib ning mis on sellega kaasnevad rõõmud ja raskused. Fredrik Hossmann tuli Eestisse seoses 17.–19.03. toimunud Tallinna Lühirollimängude Festivaliga, kus muu hulgas mängiti ka tema loodud mängu MONO. See kujutab tulevikku, kus enamik inimkonnast on polüamoorne ja monosid saadetakse ravile, nagu tänapäeval tehakse marginaliseeritud seksuaal- ja soovähemustega. Fredriku sooviks oli paremini tutvuda ka kohalike polüinimestega. Vestlusõhtule tuli nii kogenud polüsid kui ka teemaga vähem kursis olevaid huvilisi. Alustuseks rääkis Fredrik organisatsioonist PolyNorge, millesse ta ka ise kuulub. PolyNorge on Norra polüamoorsete inimeste eestkoste organisatsioon, mis ühendab kogukonda ja töötab selle õiguste nimel. Ülejäänud õhtu möödus arutelu saatel. Igaüks kirjutas paberile küsimuse või märksõna, mis teda polüamooria juures kõige rohkem huvitas. Õhtu jooksul tõmmati kuhjast pimesi lipikuid ning arutleti selle üle, mis seal kirjas oli. Nii sai räägitud näiteks sellest, mis on eestkosteorganisatsiooni kohustused, kuidas hoolitseda seksuaaltervise eest, kui suhtes on mitu inimest, ning mida tähendab kadedus ja kuidas sellega toime tulla. Võimalik, et kõige rohkem mõtteainet pakkus hoopiski harjutus, kus osalejad pidid välja mõtlema polüamoorse sebimislause. Leiti, et selleks oleks tarvis tervet eraldi töötuba. Eestis, nagu mujalgi, on inimesi, kes tunnevad, et monogaamsed suhted ei sobi neile. Samuti ei pea ise olema polüamoorne, et taolistest vestlusest uut mõtteainest saada ning oma suhteid uues valguses näha. Kes soovib edasi arutleda või vestlusega ühineda, võib liituda vastloodud Facebooki grupiga Polüpesa. Üritusest kirjutas kokkuvõtte ühingu kogukonnaekspert Kristiina Raud.

PRESSITEADE 23.09​.2016 Täna tähistab viiendat sünnipäeva Eesti ainus info- ja tegevuskeskus, mis on pühendatud seksuaalse ja sooidentiteedi teemadele. „Paljud lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed ei saa kahjuks tööl, kodus või avalikus sfääris iseendaks jääda. OMA Keskus pakub turvalist keskkonda, kus õppida iseennast tundma ja mõistma ning saada tuge teiste kogemustest. Meile on väga oluline, et inimesed ei jääks oma küsimuste ja muredega üksi,” selgitas OMA Keskuse juhataja Kristel Rannaääre. „Läbi erinevate lugude jagamise saame anda lapsevanematele laiema ja adekvaatsema pildi sellest, millega oma lapse puhul arvestada ning kuidas talle ja lähedastele toeks olla,” lisas ta. OMA Keskust haldab Eesti LGBT Ühing ja see avati 2011. aastal. OMA Keskus pakub LGBT inimestele, nende lähedastele, õpetajatele ning noorsoo- ja sotsiaaltöötajatele kogemuste põhist nõustamist, psühholoogilist ja juriidilist abi, koolitusi, õppematerjale, üritusi ja raamatukogu. Keskuses kohtuvad regulaarselt noortele, samast soost vanematega peredele, transsoolistele inimestele ja geikristlastele loodud toetusgrupid. Viie aasta jooksul on OMA Keskusest saanud abi ligi 1000 inimest. OMA Keskusesse on oodatud kõik üksteist austavad inimesed, olenemata soost, seksuaalsest orientatsioonist, rahvusest, vanusest ja kuuluvusest. Keskuse tegevusega saab tutvuda Eesti LGBT Ühingu kodulehel http://lgbt.ee/mida-pakub-lgbt-info-ja-tegevuskeskus-oma-keskus/. Inimeste abistamist LGBT teemadel saab toetada aadressil http://lgbt.ee/anneta/.

Tere! Mind sundis teile kirjutama tõik, et pean igapäevaselt lugema artikleid ajalehtedest ja sotsiaalmeediauuendusi tuttavatelt/sõpradelt teemadel, mis puudutavad kooseluseadust. Seda nätsu on venitatud juba mitu aastat ja olen sellest nii tüdinenud. Erakonnad on selle tõttu kaotanud hääli ja populistlikke võtteid kasutavate erakondade poolt kitsa silmaringiga inimeste odav ärakasutamine häälte kogumise eesmärgil on kokkuvõttes tõmmanud tähelepanu kõrvale tegelikelt probleemidelt. Oleks aeg teha sellele lõpp ja keskenduda sellele, mis tegelikult on tähtis. Aegamööda on minu isiklik seisukoht muutunud ühest äärmusest teise. Endise nulltolerastina tunnistan oma süüd. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et see on iga inimese isiklik asi. Homoseksuaalseid inimesi on olnud aegade algusest peale ja ega nad kuskile ei kao. Tõenäoliselt on neid alati olnud arvestatav hulk, lihtsalt varem ei ole julgetud seda tunnistada. Seega tänapäevases õigusriigis ma ei näe tõesti mingit arvesse võetavat põhjust, mis õigustaks selle teemaga venitamist. Tahan juhtida Teie tähelepanu faktidele, millega enamlevinud väidetele vastata ja inimeste mõistmist ja arusaamist suurendada. Peamised väited, millega olen kokku puutunud arutelude käigus on lapsendamist ja lapsi puudutavad ning perekonna definitsioon. Olen kuulunud ka millalgi ise S.A.P.T.K. toetajate ridadesse ja võibolla olen endiselt kuskil nimekirjas lihtsalt sellepärast, et põgusal otsimisel ei ole leidnud linki enda eemaldamiseks ja kuna see otseselt mind ei puuduta, siis ma ei viitsi aega raisata sellisteks toiminguteks. Vaadates tänapäeva noori, näeme, et paljud noored mehed on naiselikumad kui mõned naised. Seega: kas peaksime WC ustele panema juba tuttavate kriipsujukude kõrvale ka seelikutega või pikkade juustega siluettsildid meestest ja samamoodi naiste WC ustele pükse kandvate naiste siluetid? Fakt on see, et erinevused ei ole tänapäeval enam nii suured. Selleks, et lapsest kasvaks täisväärtuslik inimene vajab ta õiges koguses distsipliini ja sama võrra armastust. Tänapäeval suudavad nii mehed kui ka naised pakkuda neid mõlemaid. Mees tõesti ei saa imetada last, aga sellele „probleemile” on kindlasti võimalik leida lahendus. Meestel ei ole vaja olla enam see külm ja karge töörügaja, kes ainult karistab lapsi ja noomib neid. Kokkuvõttes vajab laps turvalist kodu ning pole oluline milline kooslus vanemaid seda tagab. Kindlasti on laps parema meelega homoseksuaalses peres kui lastekodus. Loomulikult arvesse võttes olukorda, kus inimesed oleksid tolerantsemad ega mõistaks hukka sellist suhet. Laps on laps ja ei mõtle sellistele asjadele nii, nagu seda teevad täiskasvanud, kes on kinni vanas, turvalises ja harjumuspärases perekonnamudelis ja pärandavad seda edasi ka oma lastele. Lastekodust homoseksuaalsesse perre võetud laps ei peaks tundma piinlikkust ega saama kiusatuks selle tagajärjel. Lastekodulapsel on kaks võimalust. Esiteks: olla asutuses, kus ta on üks mitmekümnest lapsest ega saa nii palju tähelepanu kui ehk vajaks, milletõttu kannataks tema isiklik areng. Tal oleks tulevikus tõenäoliselt probleeme sosiaalse ja majandusliku toimetulekuga, sest olgem ausad, kasvatakse n.ö. hundikarjas ja nende seaduste järgi. Teiseks: olla kiusatud selle tõttu, et tema vanemate seksuaalne läbikäimine on natuke teistsugune kui me ehk oleme harjunud nägema. Järgmise punktina tooksin välja väite laste „kaitsmisest” homoseksuaalsuse eest. Väidetakse, et koolis sellest teemast rääkimine teeb lastest homoseksuaalid. Olgem ausad – ei tee. Kes on homo, see on homo, keda huvitab, see proovib nagunii, olenemata sellest, kas koolis või mingis raamatus sellest teemast on räägitud või ei. Vägisi kedagi homoks ei ole võimalik teha ükskõik kui kauni pildi sa joonistad. Koolis sellel teemal arutlemine suurendaks mõistmist ja aitaks vältida lapsendatud lastekodulaste kiusamist edaspidi. Kokkuvõtteks: kui inimeste ainukene motiiv on kaitsta lapsi, siis ehk peaks lapsi hoopis kaitsma nende endi eest. Mittetolerantsel suhtumisel on mitmed negatiivsed tagajärjed. Esiteks: mittetolerantse suhtumisega ei anta võimalust lastekodulastele areneda näiteks suurepäraseks muusikuks, vaid nende võimed jäävad avastamata selletõttu, et nende elu on tühi. Neil on tunne, et neil ei ole kohta ja tihti jõuavad nad seetõttu pahuksisse seadusega. Teiseks: mis siis, kui teie oma laps on homoseksuaalne ja teades teie suhtumist langeb teismelisena depressiooni ja võtab endalt elu või vanemana peab tegema raske valiku: kas loobuda vanematest või olla paarisuhtes, mis teeb ta õnnetuks? Lõpptulemuseks on ikkagi sellisel juhul purunenud perekond ja lapsed, kellel pole kogemust õnnelikust peremudelist või halvemal juhul lõpetavad ise lastekodus. Kooseluseaduse puudumine või erineva nime alla kirjutamine ei takista ühelgi homoseksuaalsel paaril lapsi saamast. Seega võiks lõpetada selle vastu võitlemise. See seadus tuleb nagunii, sest üha enam homoseksuaalseid inimesi julgeb tulla avalikuks ja nende hääl muutub tugevamaks iga päevaga. Kas aasta või kümne pärast, aga tulemata ta ei jää. Seega lõpetame aja ja energia raiskamise selle teema peale ja kaitseme tõesti lapsi ega tee nende elu raskemaks oma kitsarinnalisusega. Loodan, et saate sellest kirjast mõtteainet oma töö jätkamisel ühiskonna tolerantsemaks muutmisel. Lugupidamisega Rivo heteroseksuaal Kiri on avaldatud autori nõusolekul. Kaanefoto: Ricardo Gomez Angel, Unsplash.

Mulle imponeerisid napid repliigid, mille kaudu „Carolis“ loodi ajaloolist ja poeetilist tegelikkust koos vahelduva atmosfääri ja meeleoludega. Siinkohal Feministeeriumi arvustusele mõned täiendused. Esmapilgul on see hillitsetud žestide, pealeükkimatute pilkude ja vastastikku respekteerivate vestluste maailm, millele ajalooline taust (1950ndad) lisab pisut nostalgilis-modernistlikku hõngu. Väga väikesed detailid kõnelevad naiste reaalsusest, mida lärmates ja kiirustades ei kuule. Iseloomulikult saavad Carol ja Therese juba esimesel, kaubamaja nukuleti ääres toimunud kohtumisel teineteisest teada põhilise, olemusliku, mis moodustabki filmi psühholoogilise kandetelje. Järgnevad kohtumised restoranis, Caroli kodus, Therese’i kodus. See, kuidas naised teineteist puudutavad, toitu jagavad, end vastastikku ilusaks teevad, teineteise eest hoolitsevad, üksindust leevendavad, oma sümpaatiat väljendavad – see kõik on lihtsalt ilus. Puudub võimuküsimus ja omanditunne, pole egoistlikke nõudmisi ega teise teenindamist. Viimased sisenevad hooti, kui naiste intiimsetesse, vaiksetesse, tundelistesse dialoogidesse sekkub meeste polaarsus – jõhker flirt, lärmakad peostseenid, kõrvaltoast kostev purjus norskamine. Caroli lahuselava abikaasa Herge’i ootamatu saabumine lõhub plahvatusena naiste intiimse koduse atmosfääri. Äkki on tuba täis kära, vägisõnu, avalikku ja varjatud survestamist. Lahkudes jääb tast maha kui emotsionaalne tuumatalv täis naiste solvumistunnet, piinlikkust ja pisaraid nii iseenda kui teineteise pärast. Filmi alapealkirjaks võinuks vabalt olla ka „Tuhat imetillukest teadvustamata viisi naise madaldamiseks.“ Neid siin tõepoolest leidub. Herge algab mingit lugu: „John Smithi naine ...“ – „Jeannette,“ katkestab Carol teda toonil, mis tuletab meelde, et nad räägivad nime ja individuaalsusega inimesest, mitte positsiooni, sidemete või kuuluvuse kaudu määratletud objektist. (Tõtt-öelda on John Smith siinkohal minupoolne asendus; ma lihtsalt unustasin kõneks olnud mehe nime, sest tema naise jõuline isikustamine Caroli poolt huvitas mind märksa rohkem. Mis tõendab veelkord teadvustamise ja tähelepanu valikulisust, eks ole!) Või Therese’i austaja Richardi julgustus „Ära karda, sa ei lõhu midagi ära!“, kui Therese oma uut kaamerat tundma õpib. Õndsas teadmatuses, et Therese on andekas, juba mõndagi saavutanud kunstnik, kelle käte- ja mõttetundlikkus on väljaspool kahtlust. Kummaline, kui vähe peab nn traditsiooniline mehelikkus vajalikuks tunda naisi, keda enda väitel armastatakse ja kellega luuakse resp. taotletakse luua peret ... Või meeskolleeg Therese’i teoseid vaadates: „Sul on head tööd, tutvustan sind peatoimetajale, neil on alati sekretäre vaja.“ Igapäevased fraasid ja reageeringud mõjuvad kui olmeroimad. Ühiskondlike ootuste seisukohalt on filmi meestegelased Herge ja Richard kui taeva kingitused, traditsioonilise soorollikäitumise õied. Paindumatud, vastutustvõtvad, tõsiste kavatsustega. Inimesteks nad endid ei pea, kõigest meesteks. Seetõttu ei ole ka Carol ja Therese nende jaoks inimesed, vaid üksnes naised. Pole parata, soolisuse ideologiseerimise käigus lähebki individuaalsus ja isiksuslikud nüansid kaduma. Tulemuseks möödarääkimised, heade kavatsuste nurjumine, pahameel, et pingutusi ei hinnata. Richard loetleb Therese’i ees oma teeneid: „Ma ostsin lennupiletid, leidsin sulle parema töö, palusin sind endale naiseks“ – nagu oleks sellega tehtud midagi ülimat. Richardi seisukohalt küllap ongi. Ainult et Therese ei taha Euroopasse reisida, ei taha sekretäritööd kunstnikuelu asemel, ja hoopiski ei taha ta mehenaiseks saada. Ilmselt ei lubanud Richardi enesekindlus ja soorolliahel tal seda kõike eelnevalt Therese’ilt küsida, või siis ei kuulanud ta naise vastuseid. Ka Herge’i ja Caroli lahutusasjas näib Herge mureks olevat peaasjalikult võimuvahekordade klaarimine, haavatud ego ravitsemine ja käestlibiseva kontrolli taastamine juriidika, meditsiini ja ühiskondliku moraali abil. „Ta pole kodus ja ta pole minuga – seega kus kurat ta on?!“ nõuab ta Caroli sõbratari Abby uksel. „Mulle meeldivad kõik, kellega ma saan rääkida,“ hüüab Carol Herge’ile. „Aga sina ainult vaidled minuga!“ Loe: tõestad oma tõde ja painutad mind selle järgi. Sümboolne on seegi, et filmi tegevus toimub jõuluajal, mis on rõhutatult traditsioonide- ja perekonnakeskne aeg. See kriipsutab veelgi alla, kuivõrd need traditsioonid ja perekondlikkus naisi ahistavad ja piiravad. Kui Carol ütleb: „Kodu,“ tähendab see temale lakkamatut survet ja ahistust, mis ei lase iseendana olla. Pingelise enesekehtestamise taustal mõjuvad naiste omavahelised stseenid emotsionaalsete oaasidena. Kui Therese leiab Caroli kohvrist relva, on ta murelik küsimus: „Kas sa tunned ennast turvaliselt?“, mitte hirm omaenda julgeolu pärast. Ka varasem (nais)suhe ei häiri, ei lähe konflikti praegusega. Abby ja Therese’i vahel puudub armukadedus ja rivaalitsemine, vanem ja kogenum Abby toetab Therese’i emotsionaalselt ja aitab praktilistes asjades. Õieti on see kaunis kolmnurk; kõik need naised on üheskoos kogenud midagi erilist ja keegi neist pole pärast seda enam endine. Emotsionaalne draama jõuab kõrgpunkti jubedas stseenis, kus Carol peab kuulama toatäie mustades ülikondades meeste (lahutusadvokaadid, psühholoogid) teaduspõhist diskussiooni oma hinge- ja intiimelu üle. Ühiskond, mis sõnades väärtustab emadust kui naise ülimat eneseteostust, unustab selle niipea, kui kahtluse alla satub patriarhaalne ülemvõim. Carolilt võetakse õigus näha oma väikest tütart. „Mis alusel?“ karjatab ta korduvalt. „Moraaliklausel,“ on parim vastus, mis ta saab. Väga liigutav on naise tugevus ja hingesuurus, mis viib ta sisemise eneseohverduseni. Ta loobub tütrest, kuid mitte seaduse pimeduse ja mehe haavatud uhkuse pärast või ühiskonna sündsustunde jaluleseadmiseks, vaid oma vabaduse ja endaksjäämise nimel. Ta ei süüdista kedagi. „Keegi pole süüdi,“ on ilmselt kõige enam korratud fraas kogu filmis. Kokkuvõttes jääb „Carolist“ soe ja turgutav järeltunne. Loo lõpp on õnnelik ja keeruline ja õigupoolest ühe teise, hoopis pikema ja keerulisema loo algus, sest vaevalt ootavad Carolit ja Therese’i edaspidi vaid helged ajad. Aga mis sellest. Maailma saasta ja süngust oskab iga loll kirjeldada. Tõeliselt õnnelikud ja edasiviivad lõpud vajavad kunstniku kohalolu. Muljeid jagas Milvi Martina Piir. Pildid: IMDB

Noah on Transgender Europe'i (TGEU) Euroopas tegutsevate organisatsioonide suutlikkuse arendaja. Ta liigub tööalaselt tihti ringi, et uurida, milline on kohalik olukord ja millised kohalike kogukondade vajadused on. Kohtusin Noahga 2. detsembri hommikul Nordic Hotel Forumis. Teemaks oli - muidugi! - Eesti trans olukord: kui palju trans inimesi käib üritustel, kui paljud kogukonnas on aktiivsed, millised on vajadused seaduste ja meditsiini osas. Tundub, et TGEU hakkab lähiajal panema rõhku meditsiinile, meditsiinitöötajate koolitamisele nii riikide siseselt kui riigist väljaspool, nii et saame järgmistel aastatel teada, kuidas see suund Euroopas areneb. Õhtul toimus OMA Keskuses kohtumine trans aktivistide ja psühholoogilise nõustajaga. Rääkisime, kuidas TGEU saab meid abistada erinevatel teemadel, nagu koolitused ja projektid, millised on olnud meie mõtted siiamaani ja millist abi vaja võiks minna. Järgmisel aastal toimub Iirimaal töötuba teemal, kuidas arenes transsõbralikuks Iirimaa seadusandlus. 3. detsembril toimus kogukonnale avatud trans inimeste tugigrupp, kus saime sisuka ülevaate TGEU ajaloost ja tegemistest. Arutasime ka häid näiteid Euroopa riikide transsooliste inimeste kohta kehtivate seaduste põhjal. 4. detsembril toimus võrdõigusvoliniku kantselei seminar „Kuidas parandada transsooliste inimeste olukorda Eestis?“, kus arutlesime olukorra üle Eestis, vaatasime-kuulasime teiste riikide näiteid ja Euroopa nõukogu soovitusi transsõbraliku seadusandluse koostamise alal. Noah saabus hulga flaierite, kleepekate ja infovoldikutega. Kel soovi, astuge OMA Keskusest läbi ja küsige neid, kuni veel on. Liis Siiroja 1.-3. detsembril külastas Eestit võrdõigusvoliniku kantselei kutsel Noah Keuzenkamp Transgender Europe'ist. Ta osales eksperdina seminaril "Kuidas parandada transsooliste inimeste olukorda Eestis?", et leida lahendusi, kuidas muuta Eestis täna kehtiv süsteem paindlikumaks. Noah’ selge sõnum oli, et juriidilise soo muutmine ning meditsiinilised protseduurid peavad olema täielikult eraldatud. Sotsiaalministeerium ja siseministeerium on selles küsimuses eriarvamusel olnud, esimene nõustub Transgender Europe'i soovitusega, teine soovib hoida meditsiinilised protseduurid ja juriidilise soo muutmise ühendatuna. Noah kohtus ka Eesti LGBT Ühingu esindajatega ja mitme transsoolise inimesega, et arutada, kuidas transsoolistele inimestele paremat tuge pakkuda. Samuti mainis Noah, et Transgender Europe sooviks edaspidi Eesti tegevust rohkem toetada. Marcus

PRESSITEADE 24.11.2015 Täna saab Riigikogu astuda olulise sammu edasi ühiskonna poole, kus hoitakse ja väärtustatakse kõiki perekondi, kui lõpetab kooseluseaduse rakendamise seaduse esimese lugemise. Eelmisel aastal oli Riigikogu suunanäitaja ja võttis vastu kooseluseaduse, mis suurendab inimeste turvatunnet ning seega julgustab inimesi Eestis pere looma ja oma tulevikku siin planeerima. Kooseluseadus kaitseb elukaaslasi ja nende kasvatatavaid lapsi. Elukaaslased saavad võtta üksteise suhtes kohustusi ning leppida muu hulgas kokku pärimisküsimustes. Kooseluseaduse jõustumisega lõppeb ka praegune olukord, mille õiguskantsler on 2011. aastal kuulutanud põhiseadusega vastuolus olevaks, kus samasoolised paarid ei saa oma kooselu registreerida ning neile ei laiene pereelu kaitse. Kooseluseadus loodi 2015. aastal kodanikuühendusi aktiivselt kaasates ja kooseluseaduse sihtgrupp on saanud seadusloomes tõhusalt kaasa rääkida. Selle tulemusena on meil seadus, mis vastab hästi nende inimeste vajadustele, kellele see seadus loodud on. Seadus kaitseb ka lapsi, kes samasooliste vanematega kasvavad, mis oli samasooliste paaride jaoks väga oluline osa kooseluseadusest. Korralikuks rakendumiseks tuleb veel aga vastu võtta rakendamise seadus, mille esimene lugemine toimub Riigikogus täna. Eile andis Vabaerakond teada, et neil on valminud alternatiivne eelnõu, mille kohta on olnud võimalik meedia vahendusel lugeda, et see reguleerib inimeste varasuhteid, kuid kooseluseaduses me räägime ju perekonnast, mis on palju rohkem kui vaid varasuhted. Oleme mures, et vabaerakonna eelnõu loomisel pole kaasatud eelnõu sihtgruppi, mis on osa seadusloome heast tavast. Lisaks jääb vaid varasuhteid reguleerides täielikult lahendamata nende perede küsimus, kus lapsed kasvavad samasooliste vanematega. Ometi on see väga tähtis ja need pered väga ootavad, et nende lapsed saaksid parema kaitse. Loodame, et Riigikogu on ka sel aastal suunanäitaja ja aitab luua Eestit, mis on sõbralik kõikide perede vastu. Rakendamise seadus tagab, et kooseluseadus rakendub täielikult ning uuest aastast on inimestel õigusselgus ja kindlustunne tuleviku suhtes. Helen Talalaev, Eesti LGBT Ühing Reimo Mets, SEKY Heino Nurk, Geikristlaste Kogu

Nüüdseks juba viieaastane Geikristlaste Kogu ühendab seksuaalvähemustesse kuuluvaid kristlasi ja nende toetajaid. Suurema osa sellest ajast oleme koos käinud OMA Keskuse ruumides. Kogunemised on regulaarselt septembrist juuni keskpaigani igal pühapäeval, algusega kl 12. Tallinna kirikute jumalateenistused algavad tavaliselt kl 10, seega saavad soovijad enne meie osadust ka sealt läbi käia. Tavaliselt on meie kogunemistel kaks osa: vaimulik osadus ja nn kirikukohv. Vaimulik osa sisaldab korra kuus läbiviidava armulauaga jumalateenistuse lühendatud variandi, teistel kordadel ühise palve, kus toome Looja ette iseendi ja teiste inimeste mured ja rõõmud ning palume õnnistust elule. Seejärel katame kohvilaua ja juttu jätkub kauaks. Jututeemade osas piiranguid ei ole. Räägime oma tegemistest, mõtetest ja tunnetest, loetust-kuuldust, teeme plaane ja arutame olukordi, toetame ja julgustame üksteist. Meil on peetud teemakohaseid loenguid, külas on käidud laulu ja muusikaga. Kõige pidulikum ja rahvarohkem on jõuluteenistus, sellest võtavad osa ka meie Tartu liikmed. Heades suhetes Geikristlaste Koguga on väikesearvuline Eesti kveekerite kogukond, kellega oleme ka ühiseid koosolemisi pidanud. Loomulikult ei pea koosolemisele tulemiseks olema Geikristlaste Kogu liige. Mõnigi kord on meie juurest läbi astunud inimesi teistest Eestimaa paikadest ja koguni väljaspoolt Eestimaad. Ei pea olema ka ise seksuaalvähemusse kuuluja ega ka mitte kristlane. Kõik sõbralike mõtetega inimesed on teretulnud! Kirjutanud Geikristlaste Kogu liige. Rohkem infot saad Geikristlaste Kogu kodulehelt ja Facebooki lehelt.

“Pelikanide abielu” on romaan, mis räägib naistevahelisest sõprusest, ühtehoidmisest ja hoolimisest vahetevahel karmis ning ebaõiglases maailmas. Romaani on põimitud ühiskondlik debatt kooseluseaduse ümber ning seeläbi jäädvustatud kirjanduslukku üks murranguline peatükk Eesti seadusloomes. Peategelaste elude kaudu kujutatakse kooseluseaduse olulisust väga paljude Eesti inimeste jaoks. Laste eest hoolitsemine, tervise- ja rahamured on need, millega raamatu peategelased vastakuti seisavad ja millest tänu teineteise toele läbi tulevad. Kuid kas see kõik peab nii viimase piirini keerukas ja raske olema? Raamatu autor Milvi Martina Piir on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena ja omandanud samas teadusmagistri kraadi. Ta on mitme ajalooõpiku autor, avaldanud luulet ja romaane. Kirjanik elab vaheldumisi Eestis ja Austrias. Varem on ta avaldanud romaanid “Ajalooja” (2011) ja“Liblikad janus” (2009) ning luulekogu “Kõrkjavaas” (2006). Rohkem infot www.milvimartinapiir.com. “Pelikanide abielu” tagamaade, eesmärgi ja valmimisloo uurimiseks esitasin romaani autorile mõned küsimused. Millest „Pelikanide abielu“ räägib? Hästi tavaline esimene küsimus. Vastan puhtsüdamlikult: see räägib kahest naisest, kes elavad koos. Mõnel küsijal paistab siis silmist, et ahhaa, kõik on selge (naerab). Ei oskagi öelda, kas lugedes tuntakse siis pettumust või rõõmu, et ootused ei täitunud. Mis sind kooseluseaduse teema juures puudutas, et seda oma raamatus käsitleda soovisid? Kõik puudutas, teema üleni. Vabaduse defitsiit, mida põhjendatakse traditsiooniga. Debati tase. Kummastavad teemavälised argumendid – nii poolt kui vastu, muide. Seoste tuletamise viisid ja järeldused, milleni vahel välja jõuti. Hea küll, ma ise vaatan seda kõike distantsilt. See kõik on mulle intellektuaalselt huvitav, pakub vaimset pinget. Ma ei kuulu LGBT kogukonda, kuulun turvalisse mainstreami... niivõrd kui see naise jaoks turvaline on. Aga see isikliku ja üldise hüve vahekord... Et kui miski mind isiklikult ei puuduta, kas see siis tähendab, et ma peaksin silmad kinni panema ja seda ignoreerima? Samal ajal teadvustades, et õiglases maailmas ignoreeriksid teised mind puudutavaid probleeme. Ei saa ka öelda, et see teema mind üldse ei puuduta. Varem või hiljem küsid sa, kui palju selles raamatus on minu isiklikku kogemust. Teatud määrani põhineb see muidugi isiklikul kokkupuutumisel, romaan ei kasva tühjast kohast. Ma olen tõepoolest seisnud sarnaste küsimuste ees kui raamatu peategelased, ja mul on tõepoolest olnud väga lähedane sõbranna, kellega koos me vastuseid otsisime ja kohati ka leidsime. Nii et üsna loomulikult oleme me selle raamatu naistegelaste prototüübid. Sündmused, millest „Pelikanid“ jutustab, on meie jaoks minevik, lõpetatud teema. Aga oleme nüüd tagantjärele isekeskis arutanud, et kui see seadus oleks olemas olnud 10 või 15 aastat tagasi, siis meie oleks ennast päevapealt kooselusse registreerinud, pole kahtlustki. Nii paljud praktilised probleemilahendused oleksid meile palju lihtsamalt kätte tulnud, kuna juriidilises mõttes oleks meil olnud n-ö perekondlik katus pea kohal. Just see, mis ongi selle seaduse mõte. Ma ei tea, kui paljud inimesed üldse on seaduse teksti lugenud. Mina olen, õige mitu korda, põhjalikult ja mõttega. Sooneutraalsus on seal ääretult oluline ja sellele ehitasin ka „Pelikanide“ süžee üles. Ma ei võta selles raamatus kordagi sõna teemal, mida inimesed voodis teevad, mis on nende omavahelised suhted. See on odav möödarääkimine ega puutu üldse asjasse. Seadus ei reguleeri inimestevahelist tunde- ega seksuaalelu, ei sama- ega erisoolistel ega hoopis sootutel, vaid tegeleb juriidiliste küsimustega. Hooldusõigus, ülalpidamiskohustus, kasvatusvastutus, omand, pärimine. Sellised asjad. See ongi seaduse sisu. See on üldse seaduste sisu ja mõte – korraldada kogukonna elu viisil ja määral, mis oleks võimalikult paljude suhtes toetav ja õiglane. Mulle tõesti tundus oluline kujutada mitte niivõrd lesbi- või geipaari elu (mis oleks isikliku kogemuse puudumise tõttu niikuinii ebaveenvalt välja kukkunud), vaid kahe samast soost üksikvanema kooselu ja ühist lastekasvatamist. Kui vaatame ringi – see maa on täis üksikvanemaid, nii naisi kui mehi, ka vanavanemaid, onusid-tädisid, veresugulasi või muidu hõimlasi. Kõik nad heitlevad päevast päeva probleemidega, mis on oma olemuselt sotsiaalsed. Vaesus, vaesusrisk, sundolukorrad, võimaluste nappus Aga kellest me lõppkokkuvõttes räägime, need on ju lapsed, eks ole. Needsamad, keda ametliku retoorika järgi meil on nii väga tarvis, iga viimast kui ühte. Kodanikena, riigikaitsjatena, kvalifitseeritud tööjõuna, pensionimaksjatena, kui tuua esile vaid kõige räigemad põhjendused. (Et inimesel on väärtus iseenesest, ei tule nagu meeldegi. Aga see on juba teine teema, jäägu ta praegu). Ja järsku ununevad kõik need marksistlikud argumendid ja tehakse tohutu number sellest, mis tulevaste maksumaksjate vanemate magamistoas toimub. Kui hakata mingit nähtust seksualiseerima, ongi tulemuseks vulgaarsus ja kujutlusvõime pankrot. Niisiis mis oli „Pelikanide“ kirjutamise eesmärk? Väga lihtne. See on minu panus, et see seadus saaks lõplikult vastu võetud ja toimima pandud. Ma ei innustu tänavatel piketeerimisest ja teab mis allkirjade kirjutaja ma ka pole, kuigi ei eita selliseid toimimisviise. Iga lind laulab, nagu nokk loodud. Mina olen kirjanik, minu asi on raamatuid kirjutada. Kas ja mil määral on raamat inspireeritud tegelikust elust? Jaa, muidugi. Isiklikku suhestumist juba mainisin. Aga ka märul (nimetan seda märuliks, sest debatist oli asi kaugel), mis möödunud sügisel kulmineerus, oli uskumatult inspireeriv. Teatud peatükid „Pelikanides“ on netikommentaatorite pealt peaaegu et maha kirjutatud – nii et tõeline rahvaraamat. Ma ise poleks suutnud teatud argumente välja mõelda. Mõne asja peale annab ikka tulla (naerab). Kusjuures ma ei arva, et need vastalised tegelased oleksid tingimata tagurlikud või silmakirjatsejad või mis iganes kurje kavatsusi neile ka ei inkrimineeritaks. Olen täitsa valmis möönma, et nad ajavad oma traditsiooniasja tões ja vaimus ja siiras usus, et nii on õige. Mõistan nende seisukohti, ehkki ei nõustu. Ning lõpuks ka laiem taust, need ühiskondlikud ja kultuurilised aluspinnad, milles paljud tänased suhtumised juurduvad. Siin ma ilmselt paljastan enda kui ajaloolase. Vere- ja keelepuhtuse fetišeerimine, etniline „õigeolek“, 19. sajandi rahvusromantika koos 20. sajandi eugeenikaga, mida mõned usuvad olevat aegade algusest kehtinud traditsiooni. Ja teiselt poolt reaalsed inimesed oma reaalsete probleemide ja vajaduste ja ilmajäetusega. Eks ma kunsti huvides natuke ka dramatiseerin, aga jah, sellises vaimses maailmas me elame. Kirjaniku jaoks on need kontrastid muidugi väga inspireerivad. Kas raamatu kirjutamisel oli silme ees teatud sihtgrupp, lugejaskond? Töötades ma püüdsin kujutleda, kuidas erinevad inimesed võiksid „Pelikane“ lugeda. Kuna see on naistekeskne lugu, siis oletasin, et naislugejate hulgas leiaks see soojemat vastuvõttu. Tegelikult nii ongi läinud. Mõistuspäraselt võib kaalutleda, et kuna üksikvanemaid on tõesti väga palju, siis sarnase saatusega naised võiksid ennast „Pelikanide“ loos ära tunda. Samas ei saa ma midagi teha selleks, et justnimelt see sihtgrupp seda raamatut loeks. Tõtt-öelda ei tahaks, et domineerima jääks sõnum, nagu oleks rõhutatult tegemist naisteraamatuga. Kuigi ma kardan, et see niiviisi läheb, ja minul autorina on seda võimatu mõjutada. Niipalju siiski tegin, et püüdsin võimalikult sisse tuua ka sotsiaalset ja poliitilist mõõdet, et lugu ei jääks ainult igapäeva pisiasjade kirjeldamise tasandile. Lõppude lõpuks pole tegemist paari inimese eramuredega, vaid süsteemsete probleemidega, mis tulenevad ühiskonnast, nagu ta meil on. Inimlikult peaks meile ju korda minema, kui kellelgi on raske, hoolimata soost või elukogemusest või eelistustest. Ütleme nii, et idealist minus sooviks seda. Realist minus ütleb, et see nii ei lähe. Ei lähe sellepärast, et me elame just sellises maailmas, nagu me elame: ebavõrdne, teatud piirini ebaõiglane, oma nõrgemaid liikmeid kurnav. Aga muud meil pole. Millist eeltööd tegid selle raamatu kirjutamiseks? Elasin (naerab). Jah, see on tegelikult tõsi. Raamatuid on erinevaid, aga romaan on nõudlik ja küps žanr, seda ei saa kirjutada, kui sa oled väga noor. On vaja elukogemust, kuid mitte ainult. On vaja ka distantsi, sest vahetult sündmusi, mõtteid või tundeid üles kirjutades on tegemist kroonika või blogiga. Vaja on üldistust, sest täiesti isiklik kogemus ei puuduta kedagi teist peale su enda. Konkreetsemalt rääkides hoidsin muidugi seaduse teksti kogu aeg käepärast. Õieti juba seda lugedes ma hakkasin oma peas süžeed üles ehitama. Teema jälgimine meedias oli samuti eeltöö, sest tuli kokku saada võimalikult palju erinevaid arvamusi. Ja muidugi jooksev infokontroll – mõni ajalooline fakt, kohanimi, õigekiri. Nagu kirjutav inimene ikka töötab. Ütlesid, et lugesid kooseluseaduse mitu korda läbi? Oo jah. Kas sul on mõnda parandusettepanekut või mingeid mõtteid seoses selle seadusega? Tundub, et alustuseks pole ta sugugi paha, sellega on võimalik edasi minna. Kui lasta inimestel selle seaduse järgi elada, siis tulevad puudujäägid või kitsaskohad varsti ilmsiks ja praktiline tagasiside aitab parandusi teha. Sest sel juhul lähtuvad parandused inimeste tegelikest probleemidest, mitte pole kuskil kabinetivaikuses nuputatud. Aga see on ainult minu arvamus. Täiesti võimalik, et LGBT inimesed arvavad teistmoodi. Ei taha spekuleerida. Inimestel võib olla selliseid probleeme, mida ma ei oska uneski ette kujutada. Mis oli „Pelikanide abielu“ kirjutamisel kõige suuremaks väljakutseks? Teema ise. Kirjutada nii väikestest asjadest, nii väikestest inimestest, naised, lapsed, ei mingeid kangelasi (naerab). Ja samas nende rohujuure tasandi kangelaslikkus, iga päev, nonstop 24/7, ilma et keegi üldse märkaks... Selles mõttes oli see väljakutse – kirjutada, üldistada omaenda kogemust sellisele tasemele, et see oleks suuteline kõnetama teisi sarnase kogemusega inimesi. Aga see on autorile äärmiselt oluline väljakutse. Ma usun, et tegin selle auga läbi. „Pelikanid“ on minu kolmas romaan ja ma võin julgelt öelda, et see raamat tegi minust kirjaniku. Näib, et raamatud on mind võimaliku autorina omaks võtnud ja mõni neist tuleb ka edaspidi maailma just minu kaudu. Ma arvan, et autorina on mul „Pelikanidega“ päris hästi läinud. Mis tähendab muuhulgas ka seda, et võin selle teema enda jaoks kõrvale panna ja minna edasi teiste juurde. Mis suhe on raamatu peategelastel – kas tegu on armastusega või elasid naised koos, kuna nii oli parem toime tulla? Mu enda arust on see küll armastuslugu, ehkki mitte tavapärane. Kindlasti on peategelaste vahel väga suur hoolimine, teineteisemõistmine, usaldus, kahtlemata ka kiindumus. Millel muul peaksid siis inimsuhted ja kooslused rajanema? Kust tuli raamatu pealkirja idee? Miks just pelikanid? Pelikanide kujund on kunstiajaloos üsna tuntud. Legend räägib, kuidas pelikaniema toitis oma näljaseid poegi omaaenda verega, ja kristlikus kunstis on temast tehtud eneseohverduse ja isetuse sümbol. Selline traditsiooniline ettekujutus lõpmatult ennastsalgavast emadusest, mis kunagi ei kurda, ei esita küsimusi, ei soovi midagi muuta, vaid idioodi järjekindlusega salgab ennast kuni sureb, „sest nii on alati olnud.“ Pelikanide kujundi kaudu mässavad mu peategelased pühaks kuulutatud ideoloogiate vastu. Ja kõik need küsimused viimasel leheküljel - kuidas lugu edasi läks? kas ema jäi terveks? mis lastest sai? kas tõesti keegi ei märganud neid aidata? - kõigest sellest „Pelikanid“ algusest lõpuni räägibki. Intervjueeris Eesti LGBT Ühingu vabatahtlik Margit M. Raamatu autor on tänulik lugeja tagasiside eest aadressil milvi.martina.piir@gmail.com. “Pelikanide abielu” on võimalik laenutada Eesti LGBT Ühingu raamatukogust. Foto: www.milvimartinapiir.com

Tallinna OMA Keskuse kontoris toimub igal kuul, kokkulepitud päeval, noortegrupi kohtumine, kuhu tuleb toredaid noori. Tavaliselt algavad meie kohtumised kell 12.00 ja kestavad umbes kolm tundi. Selle aja sees jõuame käsitleda teemasid, mis mõjutavad ühiskonda - nii elulised kui ka LGBT-ga seotud teemad. Peale selle saame näksida suupisteid, küpsetada ning omavahel tutvuda ja suhelda. Noortegrupp alustas tegutsemist 2015. aasta veebruaris ning seni oleme käsitlenud teemasid transsoolisuse, kooseluseaduse ja poliitiliste valimiste kohta. Samuti tegime ajurünnaku, kuidas muuta noortekeskuseid LGBT noori kaasavamaks. Igal kohtumisel käib rääkimas keegi, kes on oma ala professionaal. Näiteks rääkis transsoolisusest meie OMA keskuse Marcus ning poliitilistel teemadel Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige Heiko. Peale kohtumist on võimalik privaatselt vestelda ka OMA keskuse töötajatega, kes noori kuulavad ja nõu annavad. Tihtipeale tunnevad noored, et nad on oma murega üksi ja neid ei mõisteta. Grupi eesmärgiks ongi LGBT noorte julgustamine ja ühiskondlikesse teemadesse kaasamine. Minagi leidsin OMA keskuse, sest tundsin, et ei saa päris kõike oma sõpradega jagada. LGBT kogukonnaga suhtlemine andis mulle võimaluse rääkida inimestega, kes mind mõistavad. Samuti pole keelatud ka mitte LGBT noortel kohtumistel käia. Kellel on huvi, võib alati uudistama tulla. :) Laura, OMA noortegrupi liige

Vestlusõhtu "Siin- ja sealpool sood" sai alguse kaks aastat tagasi eesmärgiga luua igakuine kokkusaamisvõimalus Eesti trans inimestele. Kes me oleme? Tulijaid on olnud nii Tallinnast, Harjumaalt kui kaugemalt üle Eesti ja Euroopa. On naisi, tüdrukuid, mehi, poisse ning üritusele satub ka inimesi, keda soojaotus põhimõtteliselt ei puuduta. Me oleme kõik erinevad, nagu on erinevad ka meie sooidentiteedid. Kes töötab, kes õpib, on jutukaid, on vaiksemaid. Meil pole vanuse- ja soopiiranguid kõige laiemas tähenduses. Nii trans kui mittetrans inimesed väljendavad oma sugu ainulaadsel moel. Vestlusõhtu on võimalus uurida ja väljendada iseennast turvalises keskkonnas, kartmata teiste survet ja kriitikat. Millega vestlusõhtul tegeleme? Räägime sellest, kuidas meil läinud on, millest unistame, elu rõõmudest ja muredest. Jagame trans maailma uudiseid, aga miks mitte ka kõikvõimalikke filosoofilisi, vaimseid ja teaduslikke ideid ja arusaamu sugude kohta. Aja jooksul on vestlusringis käinud mitmed külalised nagu trans aktivistid, trans kunstnikud ja esinejad, TGEU (Transgender Europe) esindaja ning teised inimesed, kelle töö on otseselt või kaudselt transsoolisusega seotud. Osad neist on olnud kutsutud, teised on ise huvi üles näidanud. Mõnikord vaatame filme: klassikalistest dokumentaalidest sugu puudutava ulmeni välja. Vajadusel ja võimalusel korraldame ka trans rahvale suunatud koolitusi ja töötubasid. Saame pakkuda ka vabatahtlikku tööd, näiteks tõlkimist ja kirjutamist, ürituste korraldamist või ettevalmistamist. Alati võib ka enda poolt midagi välja pakkuda ˗ häid ideid pole kunagi liiga palju! Suve hakul on saanud traditsiooniks kõigile OMA Keskuse külalistele ja liikmetele avatud lõkkeõhtu. Vestlusring on avalikkusele suletud üritus, seega saab ennast turvaliselt tunda igaüks, kellel on soov ja huvi oma sugu uurida ja väljendada, seda edasi arendada või soo raamidest välja astuda. Soovi korral on võimalik kohapeal riideid vahetada ja meikida. Selle aasta jooksul on plaanis juurde ehitada ka uhke meigilaud. Samuti on plaanis korraldada üks huvitav eneseväljendusega seotud koolitus, mille järele on paljudel reaalne vajadus. Millega tegu on, saad teada siis, kui läbi astud! Kui üksinda tundub keeruline tulla uude seltskonda, siis võib OMA Keskusest ka enne üritust läbi tulla, tutvuda ruumide ja keskuse töötajatega. Tegelikult pole karta midagi, meil on siiras heameel iga julge hinge üle, kes meile külla tuleb! Marcus Pertel, transsoolisuse spetsialist

Tõeliselt kordaläinud perepikniku välimääraja pole pelgalt tänavuse suve kohta tavatult muretu taevas, vaid see, et kolmetunnise ronimis- ja lebamismaratoni järel pole ikka veel mahti laiali minna. Selleks ajaks on ürituse tõmbenumbriks kujunenud purskkaevus "ristitud" kõik eri mõõdus ja vanusekategoorias varbad ning läbi riputud-sahistatud nii mitmedki pargipuud ja põõsad. Kuivadest lasteriietest on järel sõna otseses mõttes vaid suur märg plekk. Siit ka nipid tulevastele lapsevanematele kõrva taha: vahetusriideid ei saa eales liialt kotis kaasas olla ning endiselt on tõmmet arhailistel mänguväljaku elementidel nagu puud ja põõsad, mistõttu tasub aegsasti silmad kuklale kasvatada. Muljetas Krissu, piknikul osalenu. Perepäevad toimuvad kord kvartalis. Perepäev on kohtumine, mille eesmärgiks on avatud suhtlus. Kokkusaamisele on teretulnud nii lastega paarid ja üksikvanemad kui ka need inimesed, kellel lasteplaanid alles ees. Infot sündmuste kohta saad OMA Keskuse ja Eesti LGBT Ühingu Facebooki lehelt või meiliaadressilt info(at)lgbt.ee.