Otsingu tulemused

Kui demokraatlikuks peetavas riigis võetakse mingi tunnuse alusel sihikule üks inimrühm, keda represseeritakse, kelle kallal võib vägivallatseda ning kelle olukorrast julgustatakse kaasinimesi mitte hoolima, siis ei ole see demokraatia, kirjutab ühingu kommunikatsioonijuht ja juhatuse liige Kristiina Raud ERRis sellest, kuidas ühe riigi rahva, hetkel Valgevene, kannatustele elame Eestis kaasa ja oleme solidaarsed, ent samas Poola LGBT+ inimeste kannatused politseivägivalla ja vaenuliku riigivõimu all ei ole siin mureks. Loe artiklit ERRis.

Kuidas saab võõras inimene otsustada, mis soost sa oled? Ja miks on nii, et just transsoolise inimese vaimset tervist tuleb kontrollida, kuid selline kontroll ei laiene ühelegi teisele tegevusele, milles inimesed peavad ise vastutuse võtma: laenud, pere loomine, laste kasvatamine? Ometi on ju needki otsused elumuutvad ja riskirohked, kirjutab ERRis ühingu tegevjuht ja trans valdkonnda ekspert Kristel Rannaääre. Artikkel on ajendatud rahvastikuminister Riina Solmani ja transsoolisi inimesi küsitleva komisjoni esimehe Imre Rammuli väljaütlemistest, milles väljendati transvaenulikke stereotüüpe ja arvamust, et transsooliste inimeste ligipääsu sootunnustamisele tuleb piirata. Ühing on koos Sotsiaalministeeriumiga aastaid töötanud selle nimel, et sootunnustamise juriidiline ja meditsiiniline pool lahutada ning muuta kogu protsess kiiremaks ja väärikamaks. Loe edasi ERRis.

Biseksuaalsuse nähtavuse päeva tähistatakse 23. septembril. Sel puhul võtsime sabast kinni meie biseksuaalsel pesamunal Eva Martal, kes avas biseksuaalsuse mõistet, kirjeldas oma kogemusi ja jagas huvitavaid vihjeid, keda sotsiaalmeedias jälgida. Küsis ja vahele rääkis Kristiina. Mida tähendab sinu jaoks biseksuaalsus? See on suur osa minu identiteedist, sellest, kuidas ma endast mõtlen ja kuidas ma maailma mõtestan. Mis selle osa suureks teeb? See on oluliselt mu elukogemust vorminud. Eks loevad ka näiteks mu sugu ja päritolu ja muu selline, aga minu seksuaalne identiteet on alati tähtis olnud ja minu kogemust elus palju mõjutanud. Kuidas sa biseksuaalsust defineerid? Mina ütlen, et biseksuaalsus tähendab seda, et ma tunnen vaimset ja füüsilist külgetõmmet endaga samast soost ja eri soost inimeste suhtes. See võib tähendada minu enda ja ühte teist sugu või minu enda ja mitut teist sugu. Kuidas hindad üldist suhtumist biseksuaalsusesse? Kas oled mingite stereotüüpide või valearusaamadega kokku puutunud? Ma arvan, et suhtumine on laias laastus okei. Kui päris aus olla, siis ega väga paljusid pole see huvitanud, kui olen seda öelnud. Aga see oleneb, kellega suhtled ja kellele seda avaldad. Näiteks ei ole ma sellest kunagi rääkinud oma vanavanemate või tädide-onudega. Kui ma nendega sellest räägiks, siis tunneksin suure tõenäosusega teatavat negatiivsust. Aga ma olen ise valinud seda mitte teha. Üldiselt valitseb minu meelest sel teemal täielik teadmatus. Inimesed ei saa täpselt aru, mida see tähendab või mis see on või miks peaks sellise ühiskondlikult keerulisema tee valima, kui saan ju lihtsalt mehega koos olla. Nagu ütlevad mõned targad mehed meie riigis: kõigil on õigus abielluda. Teadmatus on põhiasi, millega kokku puututakse. Või siis valearusaam, et bi tähendab, et sulle meeldivad mehed ja naised. Aga see ei ole see, kuidas mina seda näen. See on juba seotud ka mitte ainult teadmatusega biseksuaalsuse, vaid ka sugude osas. Iga seksuaalsus ongi lähedalt sooga seotud, aga eriti mittemonoseksuaalsused (monoseksuaalsus on külgetõmme ainult ühe soo suhtes, nagu hetero- või homoseksuaalsus - toim.). Kas biseksuaalsuse ja teiste identiteetide nähtavuse päevad on sinu meelest vajalikud? Mõttepaus. Jah, ma arvan, et on. Kuigi LGBT+ inimesi ühendavad teatud kogemused, näiteks vaenust või stressist tingitud vaimse tervise probleemid või õiguslik diskrimineerimine, on siiski igal “tähel” ka omad spetsiifilised probleemid, mis teistega tingimata ei kattu. Et neist rääkida ja teadlik olla, on vaja neid päevi, mil tähelepanu saavad konkreetsed identiteedid. Kas peale sinu on veel mõni bicon (bisexual icon), keda teada või jälgida võiks? Bi aktiviste on üsna vähe. Kuna see on nii tihti valesti mõistetud nähtus, on ta veidi “moest väljas”, mulle tundub. Tänapäeval nooremad põlvkonnad identifitseerivad end sageli teistmoodi. Samas minu vaatevälja satub vähe ka näiteks geiaktiviste. Ma ütleks, et näiteks influencerid räägivad tänapäeval pigem erinevatest teemadest. Mina jälgin palju kehapositiivsuse inimesi, kes räägivad kehapositiivsusest, Black Lives Matter liikumisest, biseksuaalsusest, transsoolisusest... Ei pea tingimata ainult ühest asjast rääkima. Ma näen sotsiaalmeedias palju intersektsionaalsust. Aga kui me ei räägi ainult aktivistidest, vaid üldse tuntud inimestest, kes on biseksuaalsed ja ägedad. Sosistab: Joe Lycett. Jaa, Joe Lycett! Plus tal on väga lahe Instagram, ta stoorid on täiega naljakad, kui ta räägib oma taimeaiast. Aga muidu ma jälgin rohkem kehapositiivsuse kontosid. Aga soovita siis neid! Näiteks @bodyposipanda. Ta on kindlasti ka queer-sõbralik. Ja kogu ta esteetika on üks pastelne bi lipp. Lõpetuseks see kuum põhiküsimus. Millal sa said aru, et oled bi? Kuna avalikkuses leiavad mõned arvajad, et noored on liiga noored et, teada, siis räägi palun enda kogemusest. See on tegelikult ülihea asi, millest rääkida, eriti kuna see puudutab sageli just bi- ja panseksuaalseid inimesi. See ongi okei, kui sa ei ole 100% oma identiteedis kindel. Kui sa ei ole monoseksuaalne, siis sul ongi raske täiesti kindel olla. Kui sa arvad, et oled 100% kindel, siis ilmselt ei ole sa selle peale tegelikult väga palju mõelnud. Samas kui sa oled näiteks gei mees ja sulle pole mitte kunagi ükski naine meeldinud, siis sa saad ikka üsna kindel olla. Aga siis sa oled ikkagi ilmselt analüüsinud, mida see tähendab, et sa oled gei, mida see ühiskonnas tähendab. Sa oled ikkagi enda sisse vaadanud. Jah, selle mittetegemine on selline heteroprivileeg. Aga eks päris palju heterod mõtlevad ka vahel, et äkki ikka natuke olen midagi… Ma olen saanud kirju ja olnud vestlustes, kus inimesed küsivad, kuidas nad ikka kindlalt saavad teada, et nad on bi või pan. Mina tulin kapist välja üsna noorelt, olin võib-olla umbes 14, kohe, kui selle peale mõtlema hakkasin. Aga olen ikka proovinud erinevaid silte ja sõnu, näiteks kuidas pan ja queer mulle sobivad. Mida see tähendab, et sa proovid silte? Mõtled, millise sõnaga sa kõige rohkem sidet tunned. Mu tunded jäävad ikka samaks, aga mõni silt võib rohkem sobida kui teine. Näiteks kui tutvustan end uuele inimesele teatud sõnaga. Aga olen ikkagi alati biseksuaalsuse juurde tagasi jõudnud. Tunnen ennast sellega kõige kindlamalt ja kõige minulikumalt. Aga need küsimused ikka jäävad mingil määral ja see ongi okei, kui sa aeg-ajalt mõtled nende asjade peale. Ma ei arva, et sellepärast muretsema peaks. Ma olen ise ka bi sildiga enamiku oma queer elust elanud, aga viimastel aastatel pendeldan ka bi ja lesbi vahel. Füüsiliselt ma olen vist bi, aga vaimselt ikka täitsa lesbi. Kõik need sildid ongi tunnetuslikud ja kirjeldavad. Silt peab kirjeldama seda, mida sa tunned, mitte sa ei pea tundma seda, mida see silt sulle ette kirjutab. Silt võib üldjoontes sobida, aga su tõeline identiteet väljendub ikkagi igapäevaelus. See ei pea sind piirama, vaid pigem aitama sul endas selgusele jõuda. Täpselt. Ja kui sa ei ole endas veel päris kindel, siis saadki kasutada seda silti, mida parasjagu tahad. Või ei kasutagi mingit silti. Sa ei peagi seda sõnastama. Minu jaoks on see sõnastamine oluline eelkõige kogukonna mõttes, sest see loob mulle võimaluse kellegagi suhestuda ja keegi teine saab suhestuda minuga.

Pühapäeval, 18. oktoobril kell 12:00 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Heameeleavaldus – Kõigi Õigus Abielule. Meeleavalduse eesmärk on väljendada toetust Eesti LGBT+ kogukonnale ning samast soost paaride õiguste tagamisele. Korraldajad kutsuvad kõiki osalejaid ütlema „ei“ kavandatavale abielureferendumile, mille eelnõu praegu valitsuse laual on. Meeleavaldust korraldavad Noored Sotsiaaldemokraadid, Vikerroos, Festheart Filmifestival, Vikerruum, Eesti LGBT Ühing ja mitmed vabatahtlikud. Samuti osalevad pea kõikide Eesti erakondade noortekogude esindajad. Noorte Sotsiaaldemokraatide asepresident Karl Aaron Adson: „Nähes, kui palju inimesi tulid kohale Tartus toimunud Heameeleavaldusele 4. oktoobril, veendusime, et teema on noortele oluline ja hingelähedane. Me ei tohi lasta valitsuserakondadel taga kiusata vähemusi ja tirida ühiskonda tagurlusse. Seetõttu tuleme taas tänavale, et öelda „Meie toetame sooneutraalset abielu.“ Abiellumise õigus olgu kõigil täisealistel hoolimata nende soost. Õiguste kinnistamine vaid ühele ühiskonnagrupile on ohtlik tee, kuhu meie ei luba oma riiki juhtida. Kaasaegses riigis vähemuste õiguste üle referendumeid ei korraldata.“ Lemmit Kaplinski, ürituse kaaskorraldaja lisab: „Kui täiskasvanud inimesed hoolivad teineteisest ja võtavad ühiselt vastutuse endi, kaaslase ja laste eest, siis see on pere ja väärib riigi kaitset. Tugev pere tähendab väiksemat vaesusriski, õnnelikumaid lapsi, tervemat ja paremini hakkamasaavat Eestit. See, et meiega on Vabaduse väljakul liitumas enamike Eesti erakondade noortekogude esindajad, näitab, et noored hindavad euroopalikke väärtusi ja inimõiguste ning isikuvabaduste küsimused on nende jaoks kaalukeeleks.“ Meeleavaldusele on oodatud kõik inimesed, kes usuvad, et riik peab kaitsma ja väärtustama kõiki perekondi. Seoses Covid-19 levikuga palume kõikidel osalejatel kanda maski, hoida teistest inimestest vähemalt kahemeetrist vahemaad ja haigusnähtudega jääda koju.

2018. aasta sügisel oma esimest sünnipäeva tähistanud värvikas segakoor Vikerlased on esimene ja seni ainus LGBT+ koor Eestis ja Baltikumis. Vikerlased on loodud LGBT+ kogukonnale, sõpradele, toetajatele ja muidu sõbralikele inimestele. Koori eesmärgiks on anda LGBT+ kogukonnale hääl positiivsel ja jõustaval viisil – koorilaulu kaudu. Vikerlasi dirigeerib Keio Soomelt. 2017. aasta alguses võttis gümnasist Pearu Pung osa geikristlaste teeõhtust. Ühe teemana arutleti, et LGBT+ kogukond ei suhtle eriti tihedalt omavahel. Olemasoleva kogukonna sidumise mõttest kujunes idee luua uus koor. Ühtlasi on koorimuusika viljelemine heaks vahendiks, mille abil suurendada LGBT+ kogukonna nähtavust ühiskonnas. "Meie unistuseks on esineda sellel suvel toimuval juubelilaulupeol, mille nimel oleme palju tööd teinud. Südantsoojendav on, kui me kedagi oma esinemistega liigutame. Ühtlasi teeb tuju väga heaks, kui kooriliikmed ütlevad, et neil on hea meiega koos laulda," ütlevad Vikerlased ise.

Mõned arvud – Korraldasime 46 sündmust, mh perede, noorte ja transsooliste kohtumisõhtud, filmiõhtud ja maailmaköök. Lisaks korraldavad meie ruumides üritusi teised LGBT+ rühmad, näiteks segakoor Vikerlased, kultuurifestival Tallinn Bearty, geikristlased, TalTech LGBT+ Students jt. – Tegime 130 esmanõustamist, sh 40 juriidilist, 60 psühholoogilist ja 30 kogemusnõustamist. Tänavu olid fookuses järgmised teemad: vägivald (vaimne ja füüsiline, ahistamine ja jälitamine nii võõraste kui ka pereliikmete poolt), kapist välja tulemine, suhted vanematega, sookorrigeerimine ja hormoonravi, soodüsfooria leevendamine, depressioon, seksuaalne identiteet, sõltuvused, uimastid. – Koostasime kolm pressiteadet, andsime sisendi 31 artiklile (intervjuu, kommentaar, toimetamine jms), meie palvel muudeti 19 artiklis sõnastust korrektsemaks, meie initsiatiivil ilmus ja levis meediasse 23 artiklit. Läbivad teemad olid transsoolisus, haridus, seksuaalidentiteet, kultuur, päevapoliitika ja vägivald. – Viisime läbi 11 koolitust noortele ja noortega töötavatele spetsialistidele. – Nõustasime kolme uurimistööd, 10 kogukonnapraktikanti ja kahte Tallinna Ülikooli magistrandist praktikanti. – Vastasime ca 200 päringule. Läbivad teemad olid kondoomide kättesaadavus, transsoolisus, koolituste tellimine, LGBT+ olukord Eestis, info LGBT+ nõustamisteenuse kohta, kooseluseadus, meediapäringud. Mõned teod – Tegime ühingule uue kodulehe, esialgu eesti keeles (2019. aastal järgnevad vene ja inglise alalehed). Kodulehe teostas tehniliselt ja visuaalselt Birgit Pajust, tekstid koostasid Eesti LGBT Ühingu tiim ja vabatahtlikud. – Koostasime koostöös Kelly Grossthali ja Marianne Meiorgiga Euroopa Nõukogu soovituste aruande, milles vaatlesime, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis ja halduspraktikas Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Aruandes käsitleti selliseid eluvaldkondi nagu väljendusvabadus, tervishoid, haridus, majutus, pereelu, asüülitaotlemine jpm. – Algatasime blogi, kus kajastame LGBT+ rakursist päevakajalisi teemasid, alates poliitikast ja lõpetades kultuuriga. – Kohtusime Sotsiaal-, Sise- ja Justiitsministeeriumiga, et tutvustada neile LGBT+ inimeste olukorda ja arutada, kuidas seda parandada. – Alustasime Politsei- ja Piirivalveametiga koostööd, et arutada, kuidas ennetada ja vähendada LGBT+ kogukonna vastu suunatud vaenuavaldusi ning suurendada turvatunnet. – Alustasime koostööd Sotsiaalkindlustusametiga, et nende teenused oleksid disainitud kõiki, mh LGBT+ inimesi võrdselt kaasavana. – Tähistasime oma esimest juubelit suurejoonelise sünnipäevapeoga, mida külastas ca 400 inimest. – Käivitasime transsooliste inimeste lähedaste toetusrühma. – Korraldasime LGBT+ ajalooseminari, kus osalesid Eesti, Läti ja Soome uurijad. – Leidsime endale mitmeid uusi ja toredaid vabatahtlikke erinevatest Eestimaa nurkadest. – Rõõmustasime mitme uue LGBT+ grupi üle (TTÜ, TLÜ, ESNi LGBT+ teemale ja kogukonnale suunatud kohtumised) ning võõrustasime neist mitmeid ka ühingu ruumides.

Pöördume Tallinna Haridusameti poole, sest soovime esitada täpsustavaid küsimusi seoses Haridusameti vastusega volikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni päringule dokumentaalfilmi “Kapist välja” koolikülastuse kohta. Eesti LGBT Ühing taunib Teie päringuid koolijuhtidele, sest EKRE päring on diskrimineeriv. Koolijuhtidele päringuid tehes saatsite haridusasutustele ja laiemale avalikkusele sõnumi, et koolid ei tohi ise otsustada õppekavade täitmiseks kasutatavate õppemeetodite ning üldinimlike väärtuste õppetöös kajastamise üle. Riiklik õppekava näeb koolitundides ette eri teemade käsitlemist, alates sallivusest ja lõpetades seksuaalsusega. On murettekitav, et Haridusamet ei pidanud oma vastuses vajalikuks seda asjaolu adresseerida, vaid keskendus kinoskäigu vormilisele küljele. Selline menetluskäik saadab ennekõike Eestis kasvavatele LGBT+ noortele sõnumi, justkui oleks neist ja nende muredest avalikult kõnelemine taunitav ning teistsugune soo- ja/või seksuaalne identiteet väär. Palume teilt vastust, miks otsustasite jätta toetamata LGBT+ noored ja LGBT+ teemade käsitlemise tunnis. Kas Haridusamet ei pea nende teemade käsitlemist koolitunnis ja ühtlasi LGBT+ noorte toetamist oluliseks? Miks otsustas Haridusamet sellise päringu tegemise kasuks, kui koolidel on õigus kasutada õppetööks erinevaid meetodeid ja riikliku õppekava sisu ei rikutud ning EKRE fraktsiooni päringule oleks saanud vastata ka koolijuhtidelt eraldi aru pärimata? Pilt: filmi "Kapist välja" plakat

Kuidas ja miks kokku tulite? Riin: “Kirjutasin septembri alguses Eesti LGBT Ühingule, et soovin olla vabatahtlik. Juba oktoobri lõpus istusime paari Saare LGBT+ liikmega maha ning mõtlesime grupi tuleviku peale. Tegime selle grupi, sest tundsime puudust inimestest, kellega saaks samastuda LGBT+ teemadel. Samuti tundsime puudust kogukonnast, kus kõik on oodatud ja aktsepteeritud. Grupp on veel küll tilluke ja ametlikke kokkusaamisi ei ole olnud, aga juba hetkel tunneme, et me ei ole enam üksi. Laura: Tulime kokku, sest sõbral tuli idee teha selline grupp, nähes, et igal pool üle Eesti sellised grupid juba eksisteerivad. Ja kuigi Saaremaalgi oli selline grupp juba olemas, ei olnud seal juba kaks aastat midagi postitatud. Olles kogukonnas, kus inimestel üle maailma on meie kohta väga palju negatiivset öelda, leidsime, et kui teame, et selline grupp eksisteerib, ei tunneks me ennast enam nii üksildastena ja saaksime natukene kergemini hingata, teades, et on alati turvaline koht, kuhu pöörduda. Liisa: Oleme kõik kogenud ebamugavustunnet ja üksindust, mida põhjustavad mõned õpetajate kommentaarid, mõned kaaslaste naljad ja muu selline, mis eraldiseisvana pole kuigi hull ja traagiline, aga kõik kokkuvõetuna tekitab lihtsalt väga ebamugava sapimaitse suus, eriti kui pead seda kõike kannatama täiesti üksi. Nii et nagu inimesed alati, otsustasime ka meie kokku tulla ja leida sõpru, kes meid paremini mõistaksid ja aitaksid päeva lõpus kogunenud pingeid veidi maandada, et olla hommikul uuesti puhanumad, paremad, rõõmsamad inimesed. Kellele on teie tegevus suunatud? Riin: Tegevus on suunatud kõigile saarlastele, kes on seotud LGBT+ teemaga. Kõik on aktsepteeritud olenemata soost, seksuaalsetest eelistustest, rassist, vanusest ja uskumisest. Ainukene asi, mis aktsepteeritud ei ole, on vihakõne. Laura: Tegevus on suunatud inimestele Saaremaal, kes tunnevad, et nad LGBTQ+ kogukonda kuuluvad. Ei loe, mis vanusest, rassist jne inimene on. Liisa: Mina leian, et me oleme ilmselt (tahtmatult) veidi rohkem suunatud noorematele inimestele ja koolilastele, sest me ise oleme selles vanuses, kuid olenemata vanusest on kõik LGBT+ saarlased oodatud gruppi. Mis te teete? Riin: Hetkel me tegeleme posterite väljapanekuga. Üritame enda grupi kohta infot jagada hetkel küll Kuresaares, aga loodame ka Saaremaa kaugematesse nurkadesse postrid üles panna. Laura: Meie grupp on alles paar kuud tagasi algatatud, selletõttu ei ole me veel jõudnud midagi korraldad, aga loodame tulevikus korraldada üritusi meie kogukonnale, et saada lähedasemaks. Soovime selle grupi olemasoluga teatada ka teistele, et isegi meie väiksel saarel on inimesed vägagi erinevad ja see on hea asi. Liisa: Me ei ole hetkel veel eriti midagi teinud. Tahaksime aga väga leida veel sõpru ja korraldada toredaid ühiseid üritusi, et lihtsalt aega koos veeta, lõdvestuda ja lugusid jagada. Mis on olnud teie tegutsemisaja südant soojendavaim hetk? Riin: Minu jaoks kõige vahvam ja südant soojendavam hetk oli siis, kui vajutasime Facebookis lõpuks "Create group" ning meie grupp oli olemas. Saime sel hetkel kõik aru, et oleme teinud midagi, mis võib paljudele ja meilegi rõõmu tuua. Laura: Kõige südantsoojendavam hetk oli see, kui selle grupi loomisest rääkisime ning kui elevil me olime rääkides tulevikust ja plaanidest, mis meil kõik pähe tulid. Nautisime üksteise seltskonda ja ma väga loodan, et ka meie üritused tulevikus nii lõbusad tulevad. Liisa: Mulle väga meeldis see hetk kus üks tüdrukutest Saare LGBT+ lehe loomise kokkusaamisele teed tõi ja teine oli browniesid teinud. 10/10 söök.

Eesti LGBT Ühing analüüsis erakondade valimisprogramme. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ühingu soovitus võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid kajastub Eestimaa Roheliste, Sotsiaaldemokraatliku erakonna ja Keskerakonna valimisprogrammis. Soovitus viia lõpule soo tunnustamise meditsiinilise ja õigusliku protsessi eraldamine ei kajastu üheski valimisprogrammis. Soovitust muuta karistusseadustiku sätteid, et vaenu motiiv kuriteo toimepanemisel muutuks raskendavaks asjaoluks, on võtnud arvesse Eestimaa Rohelised, Sotsiaaldemokraatlik erakond, Keskerakond ja Elurikkuse erakond. Tutvu analüüsiga siin. Analüüsist jäid välja ISAMAA ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, sest nende valimisprogrammidesse on sisse kirjutatud LGBT+ inimeste õiguste vähendamine. Välja jäi ka Vabaerakond, kelle valimisprogrammis puuduvad LGBT+ inimeste õiguste kaitsmise teemad. Vaata ka Eesti Inimõiguste Keskuse valimisprogrammide analüüsi, mis keskendub laiemalt inimõiguste teemadele, tuues välja ka ohukohad. Näiteks lubatakse eri parteide programmides suurendada rahvaalgatuslikke referendumeid, mis võivad ohustada vähemuste inimõigusi.

11.–14. aprillini toimub järjelt viies karukultuuri festivali Tallinn Bearty. Festivali tagamaid avab festivali peakorraldaja Alvar Ameljushenko. Kuidas ja miks te kokku tulite? Tallinn Bearty esimene üritus toimus viis aastat tagasi aprillis, kui Peterburi karuklubi juht Aleksei küsis, kas Eesti ja Piiteri karud võiksid teha ühise ürituse. See saigi tõukeks. Tehtud sai üritus kohe rahvusvahelisena, mitte vaid kahe klubi karude “klassiõhtuna”, vaid kogunemisena, kus oli osalejaid pea kümnest riigist. Seejärel, alates 2016. aastast oleme oma suunaks võtnud võrdsete õiguste eest seismise. Meie vahend selleks on kultuur, kandjad ja tegijad karud – ikka need, kes me ühe LGBT+ subkultuurina eksisteerime. Kellele on Tallinn Bearty suunatud? Paljudele. Karude kogukonnale, sest meie seas on liigagi palju mehi, kes igaüks oma enda põhjustel ei saa elada täisväärtuslikku elu. Tunda end vabalt sellena, kelleks nad on sündinud. Meie sõpradele ja neile, kellele karude kogukond meeldib, sest oma eeskujuga teeme head ka nendele. Kõige olulisemana ehk aga kohalikule kodanikkonnale, kes planeeritult või kogematagi satuvad meie korraldatud festivali üritustele, näevad läbi kultuuri – kujutava kunsti, muusika või kinematograafia –, et erinevustest sõltumata oleme kõik eelkõige inimesed. Rohkem polegi vaja. Mida Tallinn Beartyl tehakse? Sel aastal, 11.–14. aprillil toome Tallinnasse üle 200 külalise kogu maailmast. Nende seas on 11 artisti, kunstnikku, kelle töödest tekib nädalavahetuseks pop-up formaadis kuus näitust. Peame maha kolm vestlusüritust ning kogume festivali ajal annetusi võrdsete õiguste alase töö piiriüleseks toetamiseks, samamoodi ka Eesti LGBT Ühingule kohepealsete algatuste ja töö toetamiseks. Muuseas, KÕIK eelmainitud üritused (näitused ja vestlused) on tasuta. Tule vaid kohale ja võta sõbrad või pere kaasa. Mis on olnud teie tegutsemisaja südantsoojendavaim hetk? Oh jeerum! Neid on nii-nii palju, päriselt ka. Igal aastal midagi, ja mitte vähe. Vaikselt tihkuv saalitäis karuseid mehi eelmisel aastal Miguel Albaladejo filmi “Cachorro” linastusel kinos Artis, kus Miguel ka ise kohal oli. Või 2017. aasta, kui samamoodi tihkus mehine saalitäis Grammy võitja Matt Alberi kontserdil KUMU auditooriumis, see oli sügavalt hingeline kogemus. Vaikne meeleavaldus Vene saatkonna ees 2017. aastal Tšetšeenias siiani toimuva homogenotsiidi vastu. 2016. aasta näitus LOVED Patarei garaažigaleriis, mis mõjus oma kontseptsioonilt täiega äratuskellana. Muide, näitus tuleb tänavu tagasi kaks korda suuremana. Neid hetki hoides hakkadki mõistma, et parimad asjad on need, mille eest sa kunagi, mitte kunagi, vastutasu ei oota. Avalehe fotol Tallinn Bearty korraldajad Alvar ja Dmitri.

PRESSITEADE 7.03.2019 Eesti LGBT Ühing taunib suurenevat LGBT+ noorte sõna- ja väljendusvabaduse piiramist seoses LGBT+ grupi plakati mahavõtmisega Orissaare Gümnaasiumis. 6. märtsil võeti Orissaare Gümnaasiumis lapsevanema nõudmisel maha plakat, mis tutvustas “Saare LGBT+” Facebooki gruppi. Plakati oli õppealajuhataja loal 5. märtsil stendile pannud kooli õpilane ning see pidi sinna jääma üheks nädalaks. Plakat kutsus üles liituma grupiga, mille eesmärk on tuua kokku kogukond ning läbi viia ühiseid üritusi. Eesti LGBT Ühingu jaoks on murettekitav viimasel ajal Eesti haridusmaastikul leviv LGBT+ noorte sõna- ja väljendusvabaduse piiramise tendents ning seeläbi LGBT+ teemade stigmatiseerimine. Eelmise aasta kevadel võeti Rakvere Reaalgümnaasiumis maha LGBT+ laulukooriga Vikerlased liituma kutsunud plakat, mille olid stendile pannud sama kooli õpilased. Plakati mahavõtmist nõudis lapsevanem ning direktor leidis, et koolis ei peaks tegelema “seksuaalerisuste reklaamiga” ning et taoline materjal annab võimaluse protestimiseks ja sildistamiseks, mis sisuliselt tähendab noorte vaigistamist nende kaitsmise ettekäändel. 2018. aasta detsembris esitas Tallinna volikogu EKRE fraktsioon Tallinna Haridusametile päringu, milles sooviti teada, kui palju õpilasi käis kinos Sõprus kooliprogrammi raames filmi “Kapist välja” vaatamas ning kuidas LGBT+ teemasid neis koolides käsitletakse. Eesti LGBT Ühing taunis Haridusameti otsust edastada päring koolijuhtidele, kuna ükski erakond ei tohiks dikteerida koolide õppemeetodeid ning luua olukorda, kus LGBT+ teemade käsitlemine on negatiivse tähelepanu all. Orissaare Gümnaasiumi lugu kajastades levitatakse ka meedias kahjulikku ja eksitavat arusaama, et LGBT+ teemad on lastele ohtlikud. Pealkirjadega on jäetud mulje, nagu oleks LGBT+ teemadest koolis rääkimine skandaalne ning et kokkupuude LGBT+ mõistega on otseselt seotud porno vaatamisega internetis. Taolise väärinfo levitamine marginaliseerib omakorda juba niigi haavatavaid noori ning riivab nende õigust sõna- ja väljendusvabadusele. Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre leiab, et tegu on äärmiselt murettekitava tendentsiga, mis muudab koolikeskkonna LGBT+ noortele senisest veelgi ebaturvalisemaks: “Seni ei ole ükski kool julgenud ega soovinud seista LGBT+ noorte eest, mis kahjuks ainult süvendab probleemi. Siinkohal näeme, et koolijuhtidel on puudu ka toetusest, mis annaks neile julgust LGBT+ noorte eest välja astuda ning mitte kaasa minna üksikute lapsevanemate survestamisega, mis omakorda muudab laste olukorra ebaturvaliseks.” Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing, mis lähtub oma tegevuses Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest. Eesti LGBT Ühingu missioon on toetada LGBT+ kogukonda ja nende lähedasi, pakkudes tugiteenuseid ja teostades huvikaitset, ning parandada teavitustegevusega ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest.

„Soovin, et Eesti LGBT+ noored saaksid kasvada ühiskonnas, kus tunneksid ennast turvaliselt ja teistega võrdsena!” Ingrid, 17 Igas 30 lapsega klassis on paar LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed ning teiste seksuaal- ja soovähemuste esindajad) õpilast, lisaks neile LGBT+ perede lapsed. Et neist lastest kasvaksid iseseisvas elus toimetulevad täiskasvanud, on oluline, et nendega töötavatel õpetajatel ja tugispetsialistidel on teoreetilised teadmised, kuidas tagada LGBT+ lapsele kuuluvus- ja turvatunne ning teised põhivajadused. Õpetaja ja LGBT+ kogukonna liikmena on mul neli soovitust, kuidas saab kool olla oma õppeprotsessides kaasav ja pakkuda igale lapsele turvalist hariduskeskkonda. 1. Kaasav ja toetav õpetaja, tugispetsialist ning haridusasutuse juht „Ma soovin, et igal LGBT+ noorel oleks kodu, kus nad saaks end turvaliselt tunda, ja pere, kelle keskel nad ei peaks hirmu tundma.” Karin, 26 Et mõista ja märgata kiusamist LGBT+ tunnuste alusel, tuleb tõdeda fakti, et igas koolis on LGBT+ rühma kuuluvaid või LGBT+ peredes kasvavaid lapsi. Teadvustamine ja aktsepteerimine, et need lapsed õpivad õpetaja klassis, on esimene samm nende toetamise suunas. Õpetaja, nagu iga teine oma valdkonna ekspert, ei saa vältida teatud teemade käsitlemist pädevuse vähesuse või oma maailmavaadete tõttu. Koolil on kodu kõrval kanda oluline roll lapse toetamisel, sest kõik LGBT+ lapsed ei saa kodust vajaminevat tuge. Nad võivad kodus kogeda vaimset ja füüsilist vägivalda või varjata hirmu tõttu oma identiteeti. Identiteedi pidev varjamine põhjustab esialgu stressi, hiljem sageli depressiooni. Seega võib õpetaja või tugispetsialist olla ainus täiskasvanu, kelle võimuses on LGBT+ noort märgata ja toetada. Suuremate muudatusteni viiks aga see, kui kool tervikuna võtaks seisukoha, et igasugune kiusamine on taunitav ja koolis on teretulnud kõik lapsed. 2. Kaasav keskkond „Ma soovin, et Eesti läheks üle sooneutraalsete tualettruumide kasutamisele. Kõik peaksid saama käia ilma hirmu ja ebamugavuseta tualetis.“ Eva, 18 Lähemal tutvusel LGBT+ laste muredega selgub, kui olulist rolli mängib lapse jaoks füüsiline keskkond. Keskkonda saab muuta mitmel moel LGBT+ lapsele kaasavaks, näiteks eemaldad tualettruumide ustelt sugu eristavad sildi, et ka transsoolised lapsed saaksid hirmuta käia tualetis. Koolikeskkonda muudavad sõbralikumaks ka ühekordsed aktsioonid, näiteks mitmekesisust väärtustavad plakatid, näitused jms. Kaasavat keskkonda saab luua tähistades lisaks emadepäevale ja isadepäevale ka perepäevi, näidates sellega, et kõik meid ümbritsevad erinevad pered on olulised. Samuti võib lisada kohustusliku kirjanduse hulka ja kooliraamatukogusse LGBT+ teemalist kirjandust. 3. Kaasav õppesisu „Tahaks, et inimeseõpetuses õpetataks ka meie kohta midagi ja nt kaitsevahendid, mis meile sobivad.“ Kelly, 18 Tunnis peredest ja suhetedes rääkides tuleks arvestada, et peresid ja suhteid on erinevaid. Ka seksuaaltervist käsitledes tuleks osata adresseerida erineva identiteediga noori. Seda saab lihtsasti teha, suunates lapsi arutlema mitmekesisuse teemal. Tuues mõne õppesisu kohta näiteid, võib heteronormatiivsete juhtumite kõrvale tuua ka LGBT+ teemalisi näiteid. Näiteks võib peredest kõneldes kuvada tundi sissejuhatades klassiseinale pildi hoopis kahe emaga perest. 4. Kaasav kõnekeel „Ma soovin, et ma ei peaks tundma ühiskonna survet kogu aeg, tahan olla lihtsalt mina, ilma sildistamata” Laura, 19 Õpetaja saab anda oma panuse sellesse, et õpilasi ümbritsev verbaalne ruum oleks kaasav ja vägivallatu. Ta võib kasutada sooneutraalset sõnavara, reageerida LGBT+ teemadest lähtuvatele naljadele, jätta eeldamata, et kõigil on isa ja ema jne. Kui meie eesmärk on, et iga laps saaks hariduse, siis on oluline luua ka vajalikud tingimused, et kõigil oleks ligipääs võrdsetele võimalustele hariduses. Kui tunned õpetaja või tugispetsialistina, et valdad teemat veel vähe, ent tahad olla LGBT+ noorele ja LGBT+ peres kasvavale noorele toeks, siis võta julgesti ühendust Eesti LGBT Ühinguga. Ühingul on pikaajaline kogemus haridusvaldkonna töötajate nõustamisel ja koolitamisel, samuti pakume materjale tunnitöö läbiviimiseks, viime õpetaja või tugispetsialisti vajadusel kokku LGBT+ inimeste ja nende lugudega ning saadame soovi korral oma valdkonnaeksperdid tundi koolitust läbi viima. Tekst esmailmus Kiusamisvaba Kooli kodulehel.