EESMÄRK: Koolituse eesmärk on anda spetsialistidele tööriistad, mille abil luua Eesti LGBT+ noortele püsivalt turvaline ja kaasav keskkond. SISU JA MEETOD: Koolitusel kombineeritakse teooriat praktiliste rühma- ja individuaaltöödega: tutvutakse LGBT+ teooriate ja ajalooga siin ja maailmas, Eesti LGBT+ noorte lugudega, vastatakse jooksvatele küsimustele jpm. Koolituse tulemusel tutvuvad osalejad LGBT+ noorte olukorraga ning saavad praktilised tööriistad igapäevatööks LGBT+ noortega. Koolitusel käsitletavad teemad: – Sugu ja seksuaalsus – LGBT+ inimeste olukord Eestis ja Euroopas – LGBT+ noor ja noortega töötav spetsialist KELLELE: noortega töötavad spetsialistid REGISTREERIMINE lingil. AEG JA KOHT: Pärnu (Sauga), 7. jaanuar 2019 kell 11 Tallinn, 11. jaanuar 2019 kell 11 Tartu, 18. jaanuar 2019 kell 11 Koolitus on tasuta. Täpsem kava ja asukoht saadetakse osalejatele enne koolitust e-posti aadressile. KOOLITAJAD: Kristel Rannaäärel on kümneaastane töökogemus hariduse valdkonnas. Ta on õpetanud nii koolilapsi kui ka täiskasvanuid noorsootöötajatest õpetajateni ja nõustajatest meditsiinitöötajateni, samuti koostanud mitmeid õppematerjale. Viimased viis aastat on Kristel töötanud ka Eesti LGBT Ühingus nii kogukonna- kui ka haridusvaldkonnas. Hetkel on Kristel ühingu tegevjuht. Kristiina Raud on Eesti LGBT Ühingu kogukonnaekspert, kes tegeleb igapäevaselt LGBT+ inimeste, sealhulgas noorte nõustamise ja koolitamise ning kogukonnaürituste korraldamisega üle Eesti. Lisaks on ta koolitanud nii eesti- kui ka venekeelseid noorsootöötajaid ja teinud koostööd rahvusvaheliste LGBT+ haridusorgansiatsioonidega. #koolitus #noored #haridus #kristelrannaääre #kristiinaraud

Üleeilse saate “Suud puhtaks” kaks külalist on ka mulle töö kaudu tuttavaks saanud – Külli Remsu ja Eeva Holm. Remsu oli 2017. aasta Baltic Pride rongkäigu protesteerija, keda politsei pidi korduvalt korrale kutsuma, et ta ei takistaks inimestel üritusel osaleda ja lõpetaks osalejate ründamise. Lisaks on Remsu koos Holmiga külastanud LGBT ühingu üritust, mis oli suunatud noortega töötavatele spetsialistidele. Remsu keeldus oma nime ütlemast, kuid jagas see-eest lahkelt oma negatiivset arvamust LGBT+ teemadel. See ei jäänud viimaseks korraks, kui EKREga seotud inimene meid külastas. On äärmiselt murettekitav, mis hetkel meie ümber toimub. See, mis plahvatas Toompeal ja mis sellele järgnes, on kurb. Vägivalla õigustamine on suur samm tagasi ühele riigile ja selles elavatele inimestele. Kuigi ei ole olemas ei väikest ega suurt vägivalda ega ka õigustatud vägivalda, siis viimane on just see, mida arutati nädalaid internetis. Kõlasid sellised väited nagu “ta ise läks norima" ja “mis ta siis tuleb teiste meeleavaldusele". Väga lihtne on näha sarnast mustrit teisteski teistes juhtumites, näiteks “ta ise kandis liiga lühikest kleiti” või “mis nad siis tulevad tänavale". Mööda vägivallaahelat Vägivallas on tihti kolm osapoolt: ohver, vägivallatseja ja pealtvaataja. Vägivalla peatamise võti ongi sageli just pealtvaataja käes, sest temal on jõud ja mõju, et sekkuda olukorda. Ometi eelistame sageli seda mitte teha. Tunneme tihti, et see ei ole meie asi. Ja vahel ei oska me isegi mõista, et see, mis meie ees toimub, on vägivald. Kui me aga ei sekku, siis vägivald ei peatu, vaid liigub edasi järgmiste inimeste juurde ning jõuab lõpuks tagasi meie endi või meie lähedasteni. Me ei oska sellele varem mõelda, sest see tundub meile sel hetkel nii loomulik elus. Me mõtleme sellele alles siis, kui see on käes. Aga kes on meid sel hetkel aitamas? Novembris keeldus Eesti Advokatuur EKREga debateerimast, sest neile ei ole vastuvõetav debateerida organisatsiooniga, mis õigustab füüsilise vägivalla kasutamist ega mõista seda üheselt hukka. See on üks näide sellest, kuidas seista vägivalla vastu. Ükskõik, kes me oleme või mida me teeme – me kõik saame astuda vägivallale vastu. Rahumeelselt edasi Tulen tagasi loo algusesse, nimelt Baltic Pride’i ja protestijate juurde. Ka seal tungisid mitmed inimesed rahumeelse ja positiivse sõnumiga üritusele. Dialoogi asemel sooviti sõimata ja räusata, isegi kallale tulla. Ma olen ääretult uhke, et meie rongkäigulised jäid väärikaks kõigi nende suhtes. Seega jah, vägivalda saab lahendada ilma vägivallata. Ka suure massi puhul on see tehtav. EKRE-l on palju õppida. Aga ma olen realist ja tean, et just hirm, valed ja vägivald on nende taktika, mida kannavad edasi kahjuks ka nende noored poliitkaaslased. Oma tööd tehes olen ikka saanud mahlaka sisuga kirju või näinud kommentaare, mis pehmelt öeldes on ebameeldivad. Seda on kogenud ka minu kolleegid, aga ka teistes inimõigustega tegelevates MTÜdes töötavad inimesed. Samas ei ole mitte ühelegi meist kunagi tulnud pähe hakata kirjutama sellised kirju või kommentaare neile, kes meie tegevusega ei nõustu või kelle tegevusega me ise ei nõustu. Sest asju lihtsalt ei aeta niimoodi: ähvardades, mõnitades, alandades ja kiusates. See ei ole ka sõnavabadus, see on lihtsalt üks vägivalla vorm ja lõpuks ei ole see abiks kellelegi. Kogu see vägivald, mis on aasta jooksul hüppeliselt kasvanud – sh kirjad, netikommentaarid ja poliitikute lubamatud väljaütlemised –, on hirmutav. Hirmutav just seetõttu, et me ju teame, mis maailmas toimub: USA, Poola, Ungari jne. See laine võib matta ka meid, juhul kui me juba praegu ei sekku. Sest lõpuks taandub kõik sellele, et ei ole nemad või meie, vaid on inimesed, kes teevad inimestele haiget. Ja on inimesed, kes saavad selle peatada enne, kui on hilja. #vaen #poliitika #õigused #kristelrannaääre

PRESSITEADE 21.12.2018 Täna, 21. detsembril jõudis avalikkuse ette uudis, et Eesti Konservatiivne Rahvuslik Erakond pärib Tallinna haridusametilt aru, kui palju Tallinna koolide õpilasi käis detsembris kinos vaatamas dokumentaalfilmi “Kapist välja”, mis käsitles LGBT+ noorte eneseavamist. Seansid juhatas sisse Eesti LGBT Ühingu kogukonnaspetsialist Kristiina Raud. ERRi andmetel on haridusamet teinud päringud koolijuhtidele ning ootab neilt EKRE küsimustele vastuseid. Eesti LGBT Ühing taunib haridusameti päringuid koolijuhtidele, sest ükski erakond ei tohi dikteerida, milliseid õppemeetodeid koolides õppekava täitmiseks kasutatakse. Samuti eeldab ühing, et haridusamet on kursis õppekavades olevate teemade ja nende alusväärtustega. Vastavalt Gümnaasiumi riikliku õppekava § 3 lg 2, tulenevad oluliseks peetud alusväärtused “”Eesti Vabariigi põhiseadusest”, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist, lapse õiguste konventsioonist ning Euroopa Liidu alusdokumentidest nimetatud eetilistest põhimõtetest. Alusväärtustena tähtsustatakse üldinimlikke väärtusi (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus).” Gümnaasiumi riikliku õppekava kohaselt on hoiakute kujundamise võtmeisik “õpetaja, kelle ülesanne on pakkuda isiklikku eeskuju, toetada õpilaste loomupärast soovi enda identiteedis selgusele jõuda ning pakkuda sobiva arengukeskkonna kaudu tuge erinevates rühmades ja kogukondades ning kogu ühiskonnas aktsepteeritavate käitumisharjumuste väljaarenemiseks.” Eestis puudub statistika kooliõpilaste soo- ja seksuaalidentiteedi kohta. Kui lähtuda globaalsematest uuringutest, leidub põhikooliealiste hulgas väidetavalt ca 3% õpilasi, kes määratlevad end LGBT+ rühma kuuluvana. Eesti kontekstis tähendab see mitut tuhandet LGBT+ identiteediga õpilast. Seetõttu peab Eesti LGBT Ühing hädavajalikuks, et LGBT+ teemasid koolis õpilastega arutatakse, sest seeläbi õpivad nii õpetajad kui ka kaasõpilased olema oma LGBT+ identiteediga koolikaaslaste suhtes sallivad ja kaasavad. #noored #lapsed #haridus #diskrimineerimine #õigused #poliitika

Töö kirjeldus: – päringute tegemine, neile vastamine või nende edasi suunamine; – dokumendihalduse korraldamine; – kommunikatsioonikanalite haldamisel abistamine; – ürituste korraldamisel abistamine; – kontori manageerimine; – vajadusel Eesti LGBT Ühingu infokeskuse avatuna hoidmine; – jooksvad ülesanded. Nõudmised kandidaadile: – oskus oma aega planeerida ja iseseisvalt mõelda ning julgus vastutada; – suhtlemisjulgus ja koostöövalmidus; – kohusetundlikkus ja täpsus; – väga hea eesti ja hea inglise keele oskus, vene keele oskus suhtlustasandil; – hea arvuti kasutamise oskus (tekstitöötlus, internet, e-post, sotsiaalmeedia); – kõrg- või kutseharidus või selle omandamine; – valmidus töötada erandkorras õhtusel ajal või nädalavahetusel. Kasuks tuleb: – oma arvuti kasutamise võimalus; – auto kasutamise võimalus. Pakume: – täiskoormust töötasuga 895 eurot kuus (brutotasu); – sõbralikku tiimi, kes on toeks nii sisseelamise perioodil kui ka hiljem; – enda arendamise võimalusi näiteks koolituste, sh väliskoolituste näol; – hubast töökeskkonda Tallinna kesklinnas; – mõtestatud tööd ja võimalust panustada Eesti inimõiguste arengusse. Oodatud on kõik kandidaadid seksuaalsest ja soolisest identiteedist sõltumata. Kandideerimiseks palume saata elulookirjelduse ja motivatsioonikirja hiljemalt 23. jaanuariks 2019 Kristel Rannaääre e-postile kristel@lgbt.ee.

Hea peaminister ja Keskerakond! Oleme Eesti LGBT Ühingus jälginud valitsuskoalitsiooni moodustamise uudiseid ning tunneme muret viimaste arengute üle. Keskerakonna äsjane valimisprogramm paistis silma inimõigusi edendavate lubadustega, olles selles valdkonnas üks parimaid, kui mitte parim programm. Paljudele oli see signaal sellest, et Keskerakonnaga saame tõesti kõigile õiglase riigi luua, sealhulgas vähemustele ja marginaliseeritud kogukondadele. Ka paljud LGBT+ kogukonna inimesed hääletasid Keskerakonna poolt, suuresti just valimislubaduste tõttu, ning on seda tegelikult juba ammu teinud. Seda valusam on näha, et lubadused võivad vaid sõnadeks jääda või hoopis kannapöörde teha - õiguste tagamise asemel võidakse need hoopis ära võtta. Äärmiselt murettekitav ja kurvastav on Teie valmisolek moodustada koalitsioon erakondadega, kes nii oma valimislubadustes kui igapäevastes väljaütlemistes sisuliselt kiusavad ja alandavad meie oma inimesi. Õiglases riigis ei määrata, keda iseenda seast õigeteks ja keda valedeks inimesteks pidada, kes on oluline ja kes mitte, keda omavoliliselt ühiskonnaprobleemides süüdistada, keda kõrvale jätta ja minema ajada. Õiglases riigis on kõigi inimeste õigused kaitstud. Taas on jutuks kooseluseadus ja selle tühistamine. Juba mitmendat korda tahab Teie potentsiaalne koalitsioonipartner rikkuda demokraatliku õigusriigi tava ning võtta ära juba tunnustatud õigused ja võimalused meie oma rahvalt. Eesti LGBT Ühing saab juba praegu kirju inimestelt, kes muretsevad enda, oma pere ja laste tuleviku pärast. Valimiste eel ütlesite, et Te ei ole nõus Eesti peresid õigeteks ja valedeks lahterdama. Kooseluseaduse vastaste retoorika saadab paljudele Eesti peredele sõnumi, et neist ei hoolita, et nende vastu ollakse lausa vaenulikud. Loetud aastad pärast perede seadusega tunnustamist öeldaks neile, et nad siiski ei ole väärtustatud, et kõik pered ei ole võrdselt kaitstud ja hoitud. Eestis sünniks ja kasvaks põlvkond teadmisega, et neid ei taheta. Siiski on kooseluseadus vaid üks meie kogukonna jaoks olulistest punktidest. See, kuidas räägitakse ühest küsimusest, näitab üldist meelestatust. Meil on Eestis hea elada, kui kõigil on siin hea. Ükski inimene ega kogukond ei ole teistest eraldatud. Heaolu ei ole midagi, mida võtta ühelt, et anda teisele. Seetõttu soovime ja vajame valitsust, mis töötab kõigi meie inimeste heaks. Me oleme alati olemas olnud ja me ei kao mistahes vastuseisust hoolimata. Koos meie kogukonnaga töötab Eesti LGBT Ühing parema ja õiglasema tuleviku nimel ning jääme seda tegema ka edaspidi. Teie otsustada on, kas teete seda koos meiega. Õiglusmeelt soovides Eesti LGBT Ühingu kollektiiv #poliitika #vaen #kooseluseadus #valimised #õigused

7. märtsil kogunes meie noortegrupp Oma Noored ühingu keskuses, et seekord kohtuda Politsei- ja Piirivalveameti esindajatega. Külas olid Pärtel Preinvalts (Põhja prefektuur, teabebüroo, vanemkorrakaitseametnik - radikaliseerumine, vihakuriteod), Kristel-Liis Kaunismaa (Põhja prefektuur, teabebüroo, vanemkorrakaitseametnik - kogukonnapolitsei koordineerimine, ennetustöö) ja Uudo Sepa (Põhja prefektuur, Põhja-Tallinna piirkonnagrupp, piirkonnavanem). Jututeemasid oli palju: kuidas ennetada ja kaitsta end nii verbaalse kui füüsilise vägivalla eest, kuidas käituda ja reageerida, kui midagi juhtub sinu enda või su lähedasega, ning miks ja kuidas politseid teavitada ja politseiga suhelda. Lisaks kasulikule infole said noored kohtumise lõpuks politseist ka uue arusaama. Osalised tundsid, et politsei poole saab alati pöörduda, et igaühe sõnal on rohkem kaalu, kui ise ehk arvata võiks, ning et lõppkokkuvõttes on ka politseinikud inimesed nagu meie ning paljud neist kuuluvad ka LGBT+ kogukonda. Järgnevalt toome välja mõned soovitused ja infokillud, mida kõigil teada tasub. Igal koolil on oma noorsoopolitseinik. Uuri siin, kes ta on ja kuidas temaga ühendust võtta. Kui märkad või koged internetis kiusamist, ähvardusi vms, siis tee kindlasti kuvatõmmis ja pöördu veebikonstaabli poole. Veebikonstaablite kohta loe lähemalt siin. Kiusamine on kiusamine, on valu tekitaja ja on valu kogeja. Ära muretse, et sinu juhtumit ei võeta tõsiselt, sest kuulud mõnda vähemusgruppi. Politsei võtab igat juhtumit tõsiselt. Sinu avaldus ei lähe kaduma. Politseis toimib läbipaistev protsess ja kellegi avaldust ei saa tagasi lükata. Iga menetlus viiakse võimalikult kaugele, kui mitte rahuldava lõpuni. Kui midagi juhtus, kuid politsei ei saa eriti midagi teha või sa ei soovi politseid välja kutsuda (nt keegi ütles või tegi midagi mööda minnes, sa ei näinud teda, ta on juba kadunud), siis tasub ikkagi helistada nt infoliinile 612 3000 ja paluda juhtum registreerida (lisa selge olukorra ja inimeste kirjeldus). Nii kasvab aina täpsem ja kasulikum andmebaas, mille najal järeldusi teha või poliitilisi muudatusi algatada. Kui oled juhtumi tunnistajaks, siis ära sega end olukorda, kui sa pole täiesti kindel, et suudad oma vahelesegamise eduka lõpuni viia. Pigem taandu ja helista politseile. Kui midagi on toimumas, siis eelkõige helista politseile. Võimalusel filmi toimuvat, kuid jälgi, et sa ise ohtu ei satuks. Kui sul on kõrvaklapid kõrvas, on sind lihtne rünnata. Kui osaled meeleavaldustel, siis tea, et politsei on alati kohal ja suur osa politseinikest on erariietes. Sa ei pruugi neid märgata, kuid nad on alati valmis reageerima. Lõpetuseks mõned kasulikud lingid ja numbrid: Politsei kontaktid piirkondade järgi: http://bit.ly/2HtLG11 Politsei infoliin 612 3000 vastab päevasel ajal kell 08.00- 19.00. Kui noorel on mure, saab abi, nõu või toetust siin: www.lasteabi.ee; info@lasteabi, tel. 116111. Ohvriabi kriisitelefon 116006: pakuvad abi nt lähisuhtevägivalla ohvritele, aga ka lastele, kes perevägivalda pealt näevad. Alati võib pöörduda ka ühe õhtu külalise, Kristel-Liis Kaunismaa poole: 56619333; 6123116, Kristel-Liis.Kaunismaa@politsei.ee Kokkuvõtte kohtumisest kirjutas ühingu kogukonnaekspert Kristiina Raud. #noored #vaen #õigused #üritus #kristiinaraud

Kurbusega teatame, et Baltic Pride 2020 festival Tallinnas jääb koroonaviiruse tõttu ära. Meie tiim on kaalunud kõiki variante ning oleme jõudnud järeldusele, et festivali korraldamine ei ole terviseriskide, majandusliku olukorra ning ebaselge tuleviku tõttu sel aastal võimalik. See on raske, kuid meie meelest õige otsus. Sellegipoolest ootame juba järgmist aastat, kui Baltic Pride toimub taas Riias. Me teame, et meie sõbrad organisatsioonis Mozaika teevad head tööd! Seniks soovime kõigile tervist, armastust, päikest ja rõõmu ka rasketel aegadel. Hoiame kokku (vaimselt; lähikontakti vältimine on ikka oluline)! #pride #üritus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §44 kohustab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Tundub ju igati mõistlik, nii et poleks isegi tarvis seadusesse kirjutada. Paraku on enamikus Eesti koolides veel tarvis teha väga palju järjepidevat ja süsteemset tööd, et teadus- ja tõenduspõhine kiusuennetus ning juhtumitesse sekkumine tavapäraseks praktikaks muutuks, rääkimata sellest, et on teemasid, mis täiskasvanute jaoks pahatihti nii emotsionaalselt laetud, et kiusamise eest kaitset vajav laps või noor kas ära unustatakse või hoopis täiskasvanute endigi sihtmärgiks valitakse. Mida teada LGBT+ noorte kooliturvalisusest? Ning mida teha, et nukker olukord LGBT+ noorte jaoks lootusrikkam ja koolirõõmsam saaks? KiVa-koolide talvekoolis tutvustas õpetaja ning Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja haridusekspert Kristel Rannaääre Eesti esimese LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringu tulemusi. 2018. aasta suvel osales 561 LGBT+ noort uuringus koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta 2017/2018. õppeaastal. Uuring käsitles kokkupuuteid eelarvamustega, turvalisust, kiusamist ja üldist kooliskäimise tunnetust, lisaks ka noorte akadeemilisi tulemusi, kooli tegevustes osalemist, õppeainete sisu ning tugisüsteemide olemasolu ja mõju. Uuringu viis läbi Eesti LGBT Ühing koostöös USA organisatsiooniga GLSEN, kellel on pikaaegne LGBT+ haridusvaldkonna, sh uuringute läbiviimise kogemus. Uuringu tulemused juhivad tähelepanu mitmele levinud probleemile. Negatiivne suhtumine LGBT+ inimestesse ja teemadesse mõjutab oluliselt LGBT+ õpilasi, kuid võib avaldada mõju ka teistele noortele. Seni, kuni LGBT+ identiteete seostatakse millegi halvaga, võib sellega seotud vägivalla ohvriks langeda iga noor, hoolimata sellest, kas ta kuulub või ei kuulu sellesse kogukonda. Samuti võib vale ettekujutus seksuaalsusest ja soost laiemalt tekitada (mitte ainult LGBT+) teismelises raskusi oma identiteedi määratlemisel, tunnetest ja eelistustest arusaamisel ning ebakindlust, mis omakorda võib viia (seksuaalse) riskikäitumise, stressi, depressiooni või suitsiidini. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti kool on LGBT+ õpilaste jaoks nende identiteedi tõttu ebaturvaline ja märkimisväärselt vägivaldne keskkond. Uuringus osalenud LGBT+ õpilased tundsid end koolis ebaturvaliselt eelkõige oma seksuaalse orientatsiooni (39%) ja soolise eneseväljenduse tõttu (28%). Peale selle märkis 68% LGBT+ õpilastest, et viimase kooliaasta jooksul on nad kogenud vaimset vägivalda just nende seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu. Vähemalt viiendik LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul kogenud füüsilist vägivalda ja kolmandik oli kogenud seksuaalset ahistamist. Kõrged numbrid näitavad, et LGBT+ õpilaste kogetud vaenu ja vägivalla lahendamisel ei piisa vaid üldistest kiusamisvastastest jm meetmetest, vaid lähenema peab ka LGBT+ teemade spetsiifikat silmas pidades. Ebaturvaline ja vaenulik koolikeskkond ei tulene üksnes teiste õpilaste sõnadest ja tegudest, vaid ka koolitöötajate vaenulikust keelekasutusest. 57% LGBT+ õpilastest märkis, et olid kuulnud homovaenulikke kommentaare õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. Samuti ei sekku paljud koolitöötajad, kui kuulevad õpilasi homovaenulikke märkusi tegemas. 61% vastanutest märkis, et juuresviibinud koolitöötajad ei sekkunud kunagi ja vaid 2% vastanutest märkis, et sekkuti alati. Kui suur osa koolitöötajaid on vaenuliku keelekasutusega ega sekku vaenulikku olukorda, normaliseerib see taolist keelekasutust ka õpilaste seas. Koolitöötajad on eeskujuks kogu kooliperele. Murettekitav on ka tõsiasi, et LGBT+ õpilaste haridustee on katkendlik. Näiteks need LGBT+ õpilased, kes kogesid oma soolise eneseväljenduse tõttu keskmisest enam kiusamist, puudusid koolist kolm korda suurema tõenäosusega (38% vs 13%). 21% LGBT+ õpilastest oli viimasel koolikuul puudunud vähemalt ühel koolipäeval, sest nad tundsid, et kool, kooli- või kodutee ei ole turvaline. Vaid 43% vastanutest ei väldi koolis ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu ühtegi ruumi või tundi. Lisaks vastas 77% LGBT+ õpilastest, et koolikaaslased on neid meelega tegevustest välja jätnud. Katkendlik haridustee mõjutab saadava hariduse kvaliteeti ning riivab lapse õigust haridusele. Samuti võib see negatiivselt mõjutada noore motivatsiooni jätkata haridusteed ja seega ka tema edu tööturul. Samuti ilmnes, et koolid ei taga kõigi õpilaste põhivajaduste rahuldamiseks turvalisi tingimusi, sest ebamugavuse või ebaturvalisuse tõttu vältisid LGBT+ õpilased kõige sagedamini mh tualettruume (19%) ja sööklat (18%). Õpilane võib seetõttu olla olukorras, kus ta ei saa keskenduda õppetööle, kuna peab leidma muid võimalusi põhivajaduste rahuldamiseks (nt käima tualetis või sööklas tunni ajal) või kannatama puudust ja ebamugavust (kui ta ei saa süüa või tualetis käia). Tahaks paremini aidata, aga ei tea, mida teha? Anname mõned soovitused koolitöötajatele: – osalege LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemasid käsitlevatel täiendkoolitustel, et tagada kõigi õpilaste kaasamine ja toetamine; – osalege täiendkoolitustel, mis käsitlevad üldiseid kiusamise ja turvalisuse teemasid: ligipääsetav ruum, turvalisem ruum, kaasamine, kiusuennetus, õiglane ja ligipääsetav haridus jms; – jääge mistahes teemat käsitledes professionaalseks, sh järgige korrektset ja kaasavat keelekasutust ning pakkuge teaduspõhist infot; – integreerige LGBT+ teemasid ainekavasse, käsitledes neid ise või kutsudes tundi valdkonna spetsialiste; – toetage õpilasi kooli haridus- ja huvitegevuses LGBT+ ja teiste haavatavate noorte teemade käsitlemisel; – tagage ligipääs LGBT+ materjalidele kooli raamatukogus. Turvalisema ja kaasavama koolikeskkonna loomisel on vastutav roll ka koolijuhtidel ning Haridus- ja Teadusministeeriumil, kes saavad olla eeskujuks kooliperele, kogukonnale ja ühiskonnale, seistes haavatavate noorte eest, julgedes avalikult rääkida LGBT+ õpilastest ja teemadest hariduses ning toetades ja julgustades oma kolleege. Kuigi PGS-is on kirjas nii turvalisuse, vaimse tervise, identiteedi kujunemise jm teemad, siis ei tohiks noortega töötamisel kõigi õpilaste turvalisuse ja kaasatuse tagamisel olla motivatsiooniks seadus, vaid see peaks sündima iga haridusvaldkonna töötaja südames. Eesti LGBT Ühingu tiim loodab, et tehtud kooliuuring avab läbi noorte endi hääle nende tegelikke muresid ja vajadusi ning ajendab noortega töötavaid spetsialiste panustama sellesse, et kõik õpilased, sealhulgas LGBT+ koolinoored, saaksid nautida parima hariduse saamise õigust. Kooliuuring on täismahus leitav siit. Muid viiteid uuringutele LGBT+ teemadel leiad veel siit. Artikkel ilmus algselt Kiusamisvaba Kooli lehel. Autor Kristel Rannaääre on Eesti LGBT Ühingu tegevjuht, juhatuse liige ja haridusekspert.

LGBT+ topics have frequently made news and conversations, while the Estonian LGBT Association now finds itself in the spotlight, courtesy of a petition by the Foundation for the Protection of the Family and Traditions (SAPTK) that urges the government to pull funding for the organization. Moods targeting the LGBT association draw strength from a recent survey by the Institute for Societal Studies that gauged opinions of supporters of coalition and opposition parties in terms of state funding for the association. Interestingly enough, Russian propaganda also seems to be picking up. However, the problem and the way it has been approached can in no way be referred to as neutral. The association is accused of ideological brainwashing, influencing young people and taking advantage of the taxpayer. We have constantly had to fight such lies, while they keep reappearing. As an employee of the Estonian LGBT Association and a member of the LGBT+ community, I want to talk about it in more detail. Animosity disrupts We find that the campaign at hand and other similar utterances constitute harassment and animosity tied to a general worldview, according to which it is permitted to mistreat minorities, people who somehow differ from the abstract notion of an ordinary person. Still, why do we highlight animosity toward LGBT+ and other minorities? Why aren't general laws that apply to everyone enough here? These are justified questions as not everyone encounters this type of animosity, which is something we can be thankful for. The reason is that this animosity, both in the form of hate crimes and hate speech, differs from other forms of harassment, abuse and violence in how it affects the victim. It is aimed against a person's very being. Everyone could fall victim to a crime, while not everyone will experience it because of their identity. If a person suffers because of qualities they cannot choose or change that are part of their very being, its effect on their life is much more serious. And it goes beyond affecting a single person: this animosity can also affect the person's loved ones, their community, even the entire society as it does not limit itself to itself but also sends the message that people who fit the description are not safe. If this animosity is aimed at several communities, pretty soon, there won't be anyone who is not affected. Who suffers? Those fighting against the well-being of LGBT+ people are usually not up to speed on the daily lives of members of the LGBT+ community or the field in general. It is not a negative assessment of their capacity as no one can be expected to know everything. There will always be topics we navigate well and those we know nothing about. The problem is created when a net of lies is cast over this want of knowledge that is then used to justify attacks. The association and the community find themselves in a difficult situation that in turn illustrates our vulnerability. Attacked by our opponents, we cannot respond in kind as it would only make it easier to label our activities ideological propaganda, and our adversaries know this. We do not have nearly as much money as they do, and they also know that. They and their supporters are outspoken, while our side tends to stay silent, and they know this too. Attempts to weaken or destroy the association do not hurt its seven employees. Were funding to be pulled, we would find jobs as we are specialists with diverse know-how and experience, on top of being experts in our chosen field. Our people are the victim here. LGBT+ people, their loved ones and everyone who cares about justice make up a large part of the population. Society is the victim as lies rob people of the courage to trust one another. Silence falls as listening and caring go out of fashion. Closed doors and closed mouths hide the frantic thought: "Who is next? Will it be me?" This hugely complicated world Like I said, many people deny the LGBT+ community's troubles or even the existence of certain identities, claiming, for example, that registration of cohabitation is a special right in a situation where same-sex couples who seek it just want certainty, or questioning the right to self-determination of transgender people when it is believed that other people are better suited to define them. In truth, there is a lot of incomprehension and confusion even among those who support us or remain undecided. It is true that the world is changing rapidly and could be frightening at times. New developments, concepts, needs, freedoms — it is a lot. Yet, ignoring this complex world cannot bring peace because the best way to spark conflict is to try and avoid one, whether the conflict is internal or external. If you feel overwhelmed and frightened, regaining control is a matter of facing the beast: knowledge-based information, getting to know personal stories of people, conversation. My personal favorite is not having an opinion when I'm not familiar enough with the subject matter as that too is a conscious decision. Why support? Allow me to return to the beginning. Why should organizations like the Estonian LGBT Association be supported at all? In a perfect world, the organization wouldn't even exist, while the need for it today is clear. For as long as we work, it will require money. We agree with our opponents on one point: we really could receive more donations to ensure independent capacity. This does not mean, however, that what we do only matters to a few people. In truth, the association does work deemed important by the state. It is only logical that a country can be successful if its people are happy and can contribute to society in full. This requires security, acknowledgement and protection of everyone's rights and the feeling that this really is home. This translated article first appeared in ERR. The author Kristiina Raud is the head of communication and a member of the board at the Estonian LGBT Association.

ПРЕСС-РЕЛИЗ 26.09.2011 23 сентября в Таллинне был открыт Центр информации и поддержки LGBT (лесбиянок, геев, бисексуалов, транссексуалов). Выступивший на открытии центра OMA министр социальных дел Ханно Певкур подтвердил, что сознательное поднятие тем, связанных с сексуальными меньшинствами, является очень важным и высказал свою радость по поводу того, что создан информационный центр, где можно получить совет и помощь по сложным вопросам. «Я надеюсь, что к центру OMA найдут дорогу и люди с улицы, поскольку с осведомлённости и образованности берёт начало толерантность и открытость общества», – подчеркнул министр социальных дел. Он также подтвердил, что обеспечение безопасности для однополых пар является необходимым, и этим вопросом занимаются на уровне как министерств, так и партий. Центр OMA открыт для всех сочувствующих и заинтересованных в этом людей, а также стоит за толерантное и проявляющее своё участие общество, где ценят всех людей, независимо от их сексуальной ориентации и половой принадлежности. «Цель возникшего при поддержке Фонда открытой Эстонии центра OMA или «расширение своего мира» („oma maailma avardamise” ) – путём распространения информации и органанизации мероприятий предоставить лесбиянкам, гееям, би-, транс- и гетеросексуалам возможность задавать вопросы в комфортной обстановке, общаться и получать на них ответы»», – пояснила руководитель центра OMA Хелен Талалаэв. Наряду с этим центр OMA в осуществлении своей деятельности является платформой для сотрудничества с объединениями граждан и организациями по правам человека. «Фонд открытой Эстонии как защитник открытого, толерантного и оказывающего взаимную поддержку общества с радостью поддерживает центр OMA , который даёт возможность столь деликатной теме пробить стену молчания и заручиться вниманием прессы. В первую очередь здесь смогут получить необходимую информацию школьные учителя, родители и, конечно, сама молодёжь, у которой теперь имеется то безопасное место, куда можно обратиться со своими вопросами», – прокоментировала руководитель Фонда открытой Эстонии Малл Хеллам. Свои поздравления передали также послы Великобритании, Дании, Бельгии, а также представители посольств Норвегии и США, продюсер Пеэтер Ребане, представители Таллиннского университета международных и социальных исследований и Эстонского союза сексуального здоровья и многие другие. Центр OMA является проектом НДО «Гей-молодёжь Эстонии» (Eesti Gei Noored). #ajalugu #üritus

PRESSITEADE 9.07.2017 Täna lõppes üheksas LGBT+ kultuurifestival Baltic Pride. Festivali külastas kokku umbes 4000 inimest – lõviosas Eestist, aga ka Lätist, Leedust, Venemaalt, Soomest, Rootsist, Islandilt, Armeeniast, Gruusiast, Belgiast, Saksamaalt, Hollandist ja mujalt maailmast. Nelja päeva vältel sai vaadata näitusi ja filme, kuulata konverentsi ja kontserti, osaleda õpitubades ja raamatuesitlusel. Festivali kulminatsioon oli laupäevane Pride rongkäik, mida korraldasid Baltic Pride’i ja Tallinn Pride’i tiimid, ning sellele järgnenud kontsert. Rongkäigus osales umbkaudu 1800 inimest nii Eestist kui ka välismaalt. Kohal oli nii LGBT+ kogukond kui ka nende toetajad inimõiguste organisatsioonidest, erinevatest diplomaatilistest korpustest ja poliitikute hulgast. Baltic Pride’ile avaldasid toetust ka mitmed kultuuriasutused ja söögikohad, kes heiskasid Pride’i puhul vikerkaarelipu ning pakkusid erihindu ja/või erimenüüd. Esimene Baltic Pride toimus 2009. aastal Lätis. Tegemist on kolme Balti riigi koostööfestivaliga, mis jõudis Tallinnasse kolmandat korda. В девятом Baltic Pride приняло участие четыре тысячи человек ПРЕСС-РЕЛИЗ 9 июля 2017 Сегодня завершился девятый фестиваль культуры ЛГБТ+ Baltic Pride. В фестивале прияло участие около 4000 человек, преимущественно из Эстонии, а также Латвии, Литвы, России, Финляндии, Швеции, Исландии, Армении, Грузии, Бельгии, Германии, Голландии и других стран. В течение четырех дней можно было посмотреть выставки и фильмы, принять участие в работе конференции и послушать концерт, участвовать в мастер-классах и презентации книг. Кульминацией фестиваля явились субботнее шествие и последовавший за ним концерт, которые были организованы совместно командами Baltic Pride и Tallinn Pride. В шествии участвовало порядка 1800 человек, как жители Эстонии, так и зарубежные гости. Среди участников были члены ЛГБТ+ сообщества и поддерживающие их правозащитные организации, представители дипломатического корпуса и политические деятели. Мероприятию оказали поддержку различные спонсоры, в том числе точки питания и кафе, которые по случаю Baltic Pride предлагали специальные цены и/или специальное меню. Первый фестиваль Baltic Pride состоялся в Латвии в 2009 году. Нынешний таллиннский фестиваль – совместное мероприятие стран Балтии – является третьим по счету. #pride #üritus

Kohalike omavalitsuste valimised on kohe ukse ees. Eesti LGBT Ühing uuris eri parteidelt ja pisteliselt valimisliitudelt, keda ja miks soovitavad nad LGBT+ inimestel oma tegijatest valida. Krister Kivi (Tallinna kesklinn), üksikkandidaat Olen üks neist mitte just paljudest, kes pole varjanud, et kuulub LGBT ringkonda. Seetõttu märkan neid teemasid keskmisest kandidaadist rohkem ja olen valmis oma seisukohti häälekamalt avaldama. Siiani on Eesti LGBT inimestele elamiseks olnud üsna hea keskkond. Mitte täiuslik, kuid meie kliima kombel mõistlikkuse piirides normaalne. Mulle teeb aga muret vaenlaste otsimine, millega tegelevad näiteks EKRE ja mõni teinegi paremerakond, kui oma kampaaniates eri ühiskondlikke vähemusi mõttelise kahurisuu ette seovad. EKRE plaan – või siis valimiste eel väljaöeldud lubadus – keelata nende valitsema hakatavates omavalitsustes Pride’i taolised üritused, on kantud homofoobsest lainest, mida osavalt on Venemaal ära kasutanud Kreml. Euroopa Liidus mõjub see hirmuäratavalt ja naeruväärselt. Siiski on see ohu märk. Ka kooseluseadusega toimuv on korraga hale ja piinlik. Mõistan, et kooseluseadus on täiesti väljas KOVi võimupiiridest, kuid Tallinna piires saab linnavõim teha üsna palju, et LGBT inimesed tunneksid end siin hästi ja väärikalt. Eeldusel, et valitakse volikogu, kus rassistid ja paremkonservatiivid liiga suurt osakaalu omama ei hakka. Olen aga kindel, et saabub aeg, kui Tallinna linnapea Tallinn Pride´i tervitamas käib. Kindlasti peaks Tallinna linn rohkem tegelema aidsiennetuse ja HIV positiivsete inimeste tervise kaitsega. See on tõsine probleem, ennekõike Ida-Eestis ja Tallinnas. Kui meil saab antiretroviirusravi ainult 3941 inimest 5439st registreeritud nakatunust, siis on midagi väga valesti, sest nakatunute reaalne arv on tõenäoliselt vähemasti kaks korda suurem. Ma ei näe, et Tallinna linnavõim seda probleemi väga adresseeriks. Kondoomid ei maksa praktiliselt midagi ja ometi on tehtud üsna vähe, et need oleks käepärast kohtades, kus nende jagamine oluline oleks. Usun, et Tallinna eelarvest leiaks tasuta kondoomide jaoks raha küll. See ei puuduta muidugi kõiki LGBT kogukonna liikmeid, kellest paljud elavad kooseluseadusega närutamise kiuste juba pikalt monogaamset perekonnaelu, aga osasid küll, nagu ka mittemonogaamses suhtes heteroseksuaalseid inimesi. Moraliseerimisel pole siin mingit mõtet. Tasub astuda samme, mis on end tõestanud edumeelsemates maades, sealhulgas näiteks profülaktilise kiirravi ehk PEPi võimaldamine kõigile, kes võivad nakatumisohtu sattunud ja suudavad reageerida vahetult ohtliku olukorra järel. Kristel Rannaääre (Tallinna kesklinn),  Sotsiaaldemokraatlik erakond Kogukonna liikme ja aktivistina olen vägagi teadlik LGBT+ inimeste olukorrast Eestis. Tean meie inimeste probleeme mitmel tasandil, sest olen viis aastat töötanud LGBT+ kogukonnaga koos, selle sees ja selle jaoks. Usun, et aeg on küps, et LGBT+ kogukond ja nende lähedased oleksid osana Eesti ühiskonnast poliitikasse kaasatud. Teemasid, millega kohaliku omavalitsuse tasandil tegeleda, on mitmeid, näiteks turvaline linnaruum. LGBT+ kogukond, ka mina ise ja mu tuttavad on korduvalt kogenud oma kodulinnas erinevaid vägivalla vorme, näiteks tänaval verbaalset solvamist, aga ka füüsilist vägivalda. Tahan, et see muutuks ning soovin enda ja LGBT+ kogukonna teadmiste-kogemustega sellesse muutusesse panustada. Sama vajalikuks pean tegelemist koolikiusamisega läbi LGBT+ noorte ja nende perede perspektiivi. LGBT+ teemade kaasamine varakult eri eluvaldkondadesse aitab muuhulgas ennetada noorte riskikäitumist. On oluline, et kõik Eesti noored tunneksid end turvaliselt ning teaksid, et neist hoolitakse ja neid väärtustatakse, sest terved ja õnnelikud noored tagavad meile terve ja õnneliku tuleviku. Kristen Kanarik (Lasnamäe),  Sotsiaaldemokraatlik erakond Meie erakonnas on häid valikuid palju – maailmavatelt on iga sotsiaaldemokraat sobiv valik! Seisame üldiselt ebavõrdsuse vähendamise ja võrdsete võimaluste eest. Konkreetne kandidaat sõltub ka sellest, kus linnas või vallas parasjagu elukoht on. Kui aga rääkida tipp-poliitikutest, siis näiteks Tallinna puhul julgen igal juhul kõikides linnaosades hääletada esinumbri poolt, sest need on seisnud ja seisavad ka edaspidi LGBT kogukonda kuuluvate ja toetavate inimeste eest. Näiteks meie linnapeakandidaat Rainer Vakra seisaks LGBT kogukonna huvide eest edasi ka Tallinna linnapeana. Enim tõstaksin esile Jevgeni Ossinovski, kes esimese valitsuse liikmena julgeb toetamist ka valitsuses selgelt jätkata. Samuti on läbi aastate Eiki Nestor selgelt olnud LGBT kogukonna eest väljas ning oli nii kümne aasta eest esimene Eesti poliitik, kes kooseluseadusest üldse rääkima hakkas. Kindlasti soovitan ka Kristel Rannaäärele oma hääl anda. Ise aitasin mõne aasta eest kaasa Riigikogus kooseluseaduse rakendamise seaduse lõppviimistlusega. Ago Press (Kristiine), valimisliit Metroolinn Enne kandideerimist olin juba mõnda aega jälginud nõutult tendentse meie ühiskonnas. Üha suurenev võõraviha, tagurlikkus ja sallimatus erakondade kommunikatsioonis ja ühiskonnas laiemalt hakkas muutuma üha häirivamaks, kuni viimaks mõistsin, et positiivsete muutuste esilekutsumiseks tuleb ise tegutseda. Minu poolt hääle andnud valijad võivad olla kindlad, et: – seisan avatud ja kultuuriliselt mitmekesise pealinna eest, kus on huvitav elada ja töötada nii kohalikel tallinlastel kui ka välismaa talentidel; – osalen volikogu liikmena LGBT+ festivalidel ja seisan hea nende toimumise ja turvalisuse eest; – hoolitsen selle eest, et linnaametites ei toimuks diskrimineerimist nahavärvi, soo, religiooni, rahvuse, seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi alusel; – teen koostööd inimõiguste eest seisvate organisatsioonidega, panustan rahaliselt volikogu liikme palgast. Jevgeni Ossinovski (Tallinna kesklinn),  Sotsiaaldemokraatlik erakond Sotsiaaldemokraadid on ainus poliitiline jõud Eestis, kes ka päriselt seisab universaalsete inimõiguste ja kõigi inimeste võrdse kohtlemise eest ning astub vastu katsetele õhutada vaenu ja alavääristada meie inimesi. Töötame iga päev selle nimel, et Eesti ühiskond muutuks avatumaks ja hoolivamaks kõigi meie elanike suhtes. Ühiskondlikud hoiakud ei muutu muidugi üleöö, ent ilma süsteemse tööta igal tasandil jäävad need sootuks tulemata. See tähendab pingutust ka poliitilisel tasandil, kus viimastel aastatel näeme pigem vaenulikkuse süvenemist. Meie vastutus liberaalse õigusriigi kaitsel on kasvanud veelgi, sest senised liberaalsed poliitikud on valijate kaotuse kartuses kahjuks pugemas paremradikaalide külje alla. Just sotsiaaldemokraatide nõudmisel võttis Riigikogu 2014. aastal vastu kooseluseaduse. See samm ei olnud ainult inimlikult vajalik, vaid põhiseaduslikult kohustuslik. Armastus on armastus, inimene on inimene. Mul on häbi, et parlamendis ei ole vajalikku poliitilist julgust, et viia asi lõpuni ning võtta vastu rakendussätted. Sotsiaaldemokraadid on seda nõudnud: oleme ainus poliitiline jõud, mille kõik fraktsiooni liikmed toetavad selle kiiret vastu võtmist. Usun, et lõpuks saab see tehtud. Meie ütleme, et inimeste vihkamine ja alavääristamine on lubamatud. Nii sõnas kui teos. Kaitseme välismaalasi, kes ksenofoobide rünnaku alla satuvad. Lubame ka sõjapõgenikel turvaliselt elada, töötada ja kasvatada oma lapsi Eestis ning saada uuteks eestlasteks. Tagame, et naise tööpanust hinnatakse mehe omaga võrdselt. Iga inimene, kes toetab valimistel sotsiaaldemokraate, panustab sellesse, et oleme poliitilise jõuna tugevamad ning Eesti ühiskond inimsõbralikum, võrdsem ja õnnelikum. Keio Soomelt (Rakvere linn, valimisringkond 1), Sotsiaaldemokraatlik erakond Demokraatia põhitalaks on arvamuste paljusus. Nagu näitab viimane poolaasta, on vähemuste aktsepteerimisega Rakveres endiselt segased lood. Inimestena on kõik justkui OK, kuid tihti jääb mulje, et parem oleks, kui avalikult sellest kõigest juttu ei oleks. Rakveret on nii linna mainekujunduses kui ka tegevustes nähtud väge täis linnana. Olen kindel, et see vägi ei esine ainult Tarvana mässamamises ja spordis. Linna tasakaalustatud arengu kontekstis on vaja näha kõiki kodanikke. Usun, et suudan esindada Rakvere linnavolikogus erinevaid vähemusi ning tõstatada lauale ka teemasid ja arutelupunkte, mis muidu jääksid viimasel ajal maad võtma machokäitumise varju. Loodan, et järgmisel neljal aastal valitseb Rakveres värvikirev volikogu, mis esindab maksimaalselt paljusid ühiskonnagruppe. Olen kindel, et suudan vähemuste õiguste ja nende kaitse teemat aktiivsena hoida ka pärast esimest Festhearti ja valimisi. Yoko Alender (Põhja-Tallinn), Reformierakond Kandideerin kohalikel valimistel, sest soovin muuta Tallinna inimsõbralikumaks paigaks. Tahan luua linnaelu, kus ei oodataks reedet, et põgeneda maale, vaid iga argipäevgi pakuks rõõmu ja heaolu. Unistan linnaruumist, kus ei oleks nii palju reostust ja katkestusi – seda nii vaimses, kui füüsilises mõttes. On enesestmõistetav, et kõigil inimestel on võrdsed võimalused oma elu elada ja õnne luua. Loodan, et koos jõuame ükspäev ka Eestini, kus enam ei pea küsima, miks just LGBT+ kogukond üht või teist kandidaati valima peaks, ehk siis valijaidki ei pea lahterdama soo või seksuaalse sättumuse järgi. Möönan, et pikk tee on veel minna, teen endast oleneva, et see tee ka sihile viiks. Erakonna Eestimaa Rohelised mitmed liikmed väljendavad seiskohta, et ükski inimene ei tohi olla ühiskonnas vähem väärtustatud või tagakiusatud. Näiteks ütleb Andrei Gudin (Harku vald), et peame tegelema ühiskonna valgustamise ja harimisega: “Pooldan ka kooseluseaduse rakendamist, kuid seaduse kallal on vaja veel tööd teha.” Kadi Kriit (Lääne-Harju vald) leiab, et riik peab tõsiselt vaeva nägema ja lappima suuri puudujääke: “Alates kooseluseadusest ja lapsendamisõiguse laiendamisest kuni üldise aktsepteeritavuseni ja erinevuste heaks kiitmiseni koolidest ja lasteaedadest saati. Ma ei soovi, et mu oma lapsed peavad paarikümne aasta pärast ikka veel samade teemade pärast muret tundma, olgu see siis seksuaalne sättumus ja sellega kaasnevad kitsendused või kasvõi selline sümptom nagu palgalõhe ja soorollide jätkuv rõhutamine.” Kaspar Kurve (Nõmme) lisab, et efektiivse poliitika toimumise aluseks on kompromisside leidmine, kuid on aspekte, kus kompromisse teha ei saa: “Üheks selliseks punktiks on inimõigused ja vähemuste kaitse. Riigi eesmärk on tagada võimalikult palju vabadusi võimalikult paljudele inimestele, eeldusel, et selline teguviis ei võta kelleltki teiselt vabadusi ära. Me kõik oleme erinevad ja seda nii paljudes võtmetes, et vastandumine nagu hetero vs LGBT on täiesti irrelevantne. Roheliste eesmärk on see, et kõigil sõltumata soost, seksuaalsest orientatsioonist, nahavärvist, religioonist ja tervislikust seisundist oleks võimalikult hea meie riigis elada, end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tunda ning võimalus oma potentsiaal maksimaalselt rakendada. Kooseluseaduse rakendamine (mina toetan tegelikult ka samasooliste abielu) on üks olulistest sammudest selle saavutamiseks. Kooseluseadus ei võta mitte kelleltki mitte midagi ära, aga samas annab ühele grupile õigusi ning vabadusi juurde.” Mattias Turovski (Haabersti) täpsustab, et rohelisel või looduseetilistel filosoofiatel on sotsiaalse õiguse teooriatega mitmeid ühisjooni: “Aegade algusest on ühiskonnad olnud hierarhilised ja ebavõrdsed ning diskrimineeritud grupid oma õiguste eest seisnud. Roheline maailmavaade, mõtted looduse sisemisest väärtusest ja õigustest, mida ühiskondadena peaksime tunnistama ja austama on omamoodi emantsipatsiooniliikumise analoog. Kuni me ei adu inimõiguste universaalsust, pole võimalik ühiskondlik empaatilise haarde laienemine mitte-inimasukatele ning loodusele tervikuna. Pean enesestmõistetavaks LGBT kogukonna liikmete õigust seaduslikuks esindatuseks, eneseväljenduseks ja isiklikuks õitsenguks. Kuigi rohelisi filosoofiaid on erinevaid ning kõik neist ehk ei lähtu sarnastest algpunktidest või ei nõustu ülaltoodud mõttekuvandiga, olen isiklikult kindel, et looduse heakäigu tagamise eelduseks on ühinenud inimkond ning LGBT kogukond peaks ennast tundma selle täieõigusliku osana.” Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik programm ei sisalda otseselt LGBT inimestega seotud algatusi, küll aga annab VTK lähenemine kogukondade rollile parema võimaluse kõigil kodanikel linnaelu kujundamises kaasa rääkida, ütleb Triin Nigul (Nõmme). Ta toonitab, et VTK ei pooda vihakõnet ja vaenuõhutamist, toetab eri kogukondade ühisüritusi ning väärtustab kõiki inimesi. Nigul toob välja mõned punktid: – kaasatakse kohalike kogukondade, asumiseltside ja vabaühenduste esindajad nii halduskogude kui linnavolikogu komisjonide koosseisu; – toetatakse kohaliku elu küsimustega tegutsevaid kodanikuühendusi rahaliselt ja mitterahaliselt; – kaasatakse kodanikuühendusi aktiivselt otsuste tegemisse nii linna- kui linnaosatasandil ning arvestatakse nendega kui võrdväärsete partneritega; – toetatakse kodanike säravaid ja uuenduslikke algatusi oma kogukonna tugevdamiseks ja elukeskkonna parendamiseks; – toetatakse põhimõtet, et kogukondlike ürituste korraldamise algatus ja läbiviimine tuleks kogukondadelt endilt. Linnavalitsus ja linnaosavalitsus ei korralda ise taolisi üritusi, vaid paneb õla alla kodanikualgatustele; – kaasatakse sotsiaalteenuste disaini peale vabaühenduste ka sihtrühmade esindajad ja kliendid, et teenused oleksid võimaluse korral n-ö “rätsepatooted” ja vastaksid parimal võimalikul moel sihtgrupi vajadustele. Eesti LGBT Ühingule ei vastanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Erakond Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond. #valimised #poliitika