Otsingu tulemused

Sel nädalal on toimumas üheksas LGBT+* kultuurifestival Baltic Pride, sedapuhku kolmandat korda Tallinnas. Viimastel päevadel olen palju kuulnud küsimust, miks on Eestis vaja sellist festivali. Põhjuseid on palju. Neist tähtsaim on see, et meil kõigil võiks olla Eestis hea elada, sõltumata soolisest või seksuaalsest sättumusest. Ja et see nii oleks, on tarvis teavitada, et inimesed meie ümber on erinevad ning et erinevust pole tarvis karta ega vaenata. Festivali vältel näeb filme ja näitusi, kuuleb konverentsi ja kontserti ning saab väljendada toetust LGBT+ inimestele Pride rongkäigul ja sellele järgneval vabaõhukontserdil. Märgid muutuvast ühiskonnast Baltic Pride on rändav festival, mis toimub kordamööda igas Balti riigis. Eestis toimus festival viimane kord aastal 2014. Selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Sel kevadel ilmus Eesti Inimõiguste Keskuse uuring, kust selgus, et suhtumine LGBT+ inimestesse on paranenud. Näiteks väidab üha rohkem inimesi, et nende tuttavate hulgas on LGBT+ inimesi. See omakorda ei tähenda, et neid inimesi oleks juurde tekkinud, vaid et nad tunnevad üha vähem vajadust varjata seda osa oma identiteedist. Ometi ilmnes uuringust, et samamoodi on elujõulised kõik stereotüübid, mis viimase Pride’i ajal. Näiteks arvamus, et homoseksuaalsus on hälve. See tähendab, et osa inimesi ei mõista endiselt, et seksuaalne sättumus pole vaba valiku küsimus, vaid kaasasündinud eripära ja et erinevad seksuaalsed hoiakud pole uue aja leiutised, vaid on eksisteerinud aegade algusest saati. Kui Baltic Pride’i festivali on Eestis nüüdseks peetud juba kolm korda, siis Pride’i rongkäiku pole meil ammu nähtud. Põhjuseid on mitu. Ilmselt mängis oma osa nn aktivistiväsimus, aga ka see, et paljude meelest ei täitnud rongkäik eesmärki, mis tal ajalooliselt olnud on. Nimelt tekkis Pride liikumine aastakümnete eest USAs vastukaaluks LGBT+ inimeste kiusamisele ja ahistamisele. Nii viitab ka sõna pride (uhkus – toim) sellele, et LGBT+ inimesed ei pea end häbenema. Ometi on viimase kümne aasta jooksul palju muutunud. Alustuseks on meil tekkinud ulatuslik temaatiline diskussioon. Neil teemadel sõnavõtmine ei ole enam julgustükk, mida teevad üksikud aktivistid, ning praegu räägitakse LGBT+ inimeste õigustest universaalsete inimõiguste diskussiooni raamistikus. Seeläbi on hakatud ka mõistma, et LGBT+ teemad pole vaid kitsalt ühe inimrühma asi, vaid puudutavad kogu ühiskonda. Teisisõnu, kui kõigil inimestel, sõltumata seksuaalsest või soolisest sättumusest, on Eestis hea elada, on meie riik tervikuna parem paik. Esile võib tõsta ka seda, et viimaks on meil olemas kooseluseadus. See annab rakendusaktide puudumisest hoolimata samast soost paaridele turvatunnet juurde. Mõne aasta eest muudeti ka haridust tõendavate dokumentide väljaandmist reguleerivat määrust. Tänu sellele saab ka isikukoodi ja/või nime muutudes taotleda hiljem uusi hariduslikke dokumente. See lihtsustab märkimisväärselt transsooliste inimeste igapäevaelu. Viimase kümne aasta arengutest võib esile tõsta ka Eesti LGBT Ühingu loomise. Tegemist on esimese sedavõrd laiahaardelise huvikaitseorganisatsiooniga, kes teeb süsteemset teavitustööd LGBT+ teemadel ning pakub adekvaatset infot. Taas marssima Ja nüüd ongi aeg sealmaal, et LGBT+ kogukond on jälle valmis inimeste silme ette tulema. Rongkäigu eestvedajatele tuleb au anda, sest selle korraldamine nõuab meie ühiskonnas palju julgust ja jõudu. Rongkäik on kõige lihtsam ja silmapaistvam moodus näidata ühiskonnale, et LGBT+ inimesed on tõesti olemas ja sama olulised kui kõik teised. Et need inimesed vajavad, et ka nende elu oleks seadusandlusega kaitstud. Et meil on endiselt kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtmata. Et transsoolised inimesed ei peaks uusi dokumente nii ebainimlikult kaua ootama, mille ajal neid ahistatakse nii poes kui ka piirikontrollis, sest nende välimus ei vasta dokumendis märgitud soole. Seetõttu ongi kultuurifestival Baltic Pride ääretult vajalik. Eesti LGBT Ühing töötab iga päev, et võimestada LGBT+ inimesi ja nende lähedasi. Kultuuri- ja haridusfestival annab sellele tegevusele avarama mõõtme. Sest kultuur ja haridus on neutraalne pind, millelt alustada diskussiooni. Artikkel ilmus algselt Õhtulehes. Autor Kristel Rannaääre on Eesti LGBT Ühingu tegevjuht ja juhatuse liige.

„Geiparaad? Ah, teate, ma pole paraadiinimene.” See ei tähenda sugugi, et mulle meeldiks kapinurgas konutada, vastupidi, olen avalikult ja uhkelt see, kes ma olen, aga milleks see paraad? Solvangud barrikaadide tagant, kurjad netikommentaarid sündmust kajastavate nupukeste all veebiajalehtedes, mõnede geimeeste imelikud kostüümid… Nii vastasid mulle paljud sõbrad, kui paraadi kohta pärisin. Nii arvasin hooti ka mina. Siiski sai uudishimu võitu ja oma osa mängis kindlasti ka trots: olin hiljuti mõnele „vähem-tähtsale” tuttavale vaata et kapiuksega piki nina virutanud sealt neile suure pauguga väljudes. Nende reaktsioon oli veidi pedepelgurlik (sest „homofoob” on nende jaoks liiga kuiv ja tehniline sõna ning ma keeldun saadud kommentaaride järel neid nii korrektse sõnaga tituleerimast). Samuti oli ühe mu vanaema reaktsioon: „No ole siis selline, kui sa pead, aga ära sinna paraadile mine.” Baltic Pride’i lähenedes paluti aga pride’i raames aidata läbi viia ühte osa õpitoast, mida Eestis olin korra juba teinud – kogemus oli hea ning emotsioonid värskelt üleval. Paraku oli kahtlusi palju ja raha vähem ehk siis mõeldud-mõeldud. Kui aga EGN korraldas tasuta bussisõidu Riiga ja tagasi ning soodsama hostelihinna liikmetele, ei jäänud muud üle, kui töölt vaba päev võtta ja asjad kotti visata. Mõeldud-tehtud. Suurem ärevus paraadi enese pärast tekkis alles sama päeva lõunal. Kas käia tänaval käest kinni? Kas siit tänavalt minna on ikka ohutu? Ei tea, kas need on ka lesbid? Kuid mida rongkäigupaigale lähemale jõudsime, seda valjemini oli kuulda muusikat ja seda paremini seletas silm värvilisi lippe. Mõtlesin: „Ongi käes, ma olen paraadil. Ei tea, kas peaks vanaemale ütlema, et kõik on riides ja sündsad?” Ümberringi oli palju sahmimist, palju naeratavaid nägusid, päike paistis, üks leedu onu oli väga pinges ja üritas inimesi enda meele järgi joondada, jagati lipukesi, poseeriti oma maa lippudega… Ümberringi oli tunda uhkust. Valjult kõlas Cyndi Lauperi esituses “True Colors” ja ütlesin enda kõrvale naljatades, et pisar tuleb lausa silma. Veidi piinlik ja samas tore oli samal ajal mõelda, et räägin tõtt. Hetkeks oli kõik vaikne, ilus, tore, päikseline. Ärge saage valesti aru, ma ei käi läbi elu, roosad prillid ees ja pilvelt pilvele kekseldes. Oli näha ka vangutavaid päid ja uljaid keskmisi näppe – pride ei ole nõrganärvilistele. Hetkeks tundsin end kui loomaaia elanik – meie ees oli lahti rullitud meetrite viisi vikerkaaretriibulist vaipa (mis oli pigem küll 30-meetrine lipp, kuid nägi maha laotatuna välja nagu geihotelli sissepääs), seisime, mitu eesti tüdrukut reas, hoides tugevasti EGNi bännerit kui kaitsekilpi enda ees, kui ühtäkki tuli mitu fotograafi (mõnel neist mitu kaamerat näpus) ja kukkusid pildistama. Kohmetusin, et mitte öelda kohkusin hetkeks ja mõtlesin, et selle pildi juurde sobiks hästi öelda: „Näete, lapsed, need on lesbid. Ell, ee, ess, bee, ii, dee – lesbid.” Otsutasin end paparazzode huviorbiidis oleva staarina tunda ja tõmbasin hobusesaba uhkelt üle õla ettepoole. Ja keskendusin naeratavatele nägudele, rõõmsatele paaridele, lehvivatele lippudele, päikesepaistele – kõigele ilusale. Paraad möödus kui silmapilk. Rongkäigu algushetkel hakkas sadama, ei, mitte nagu oavarrest, kõvasti rohkem. Kuna sellest oli veel vähe, et homovaenulikud inimesed saaksid parastada, tuli otsa ka hea sahmakas rahet. Ilm oli ühtäkki külm ja märg ja sombune, aga südamed vist olid kõigil soojad ja hinges lõõmas tuli, sest marsiti, loeti värsse ja mindi, pea uhkelt püsti, mööda Tērbatas ielat Vērmanesi pargi poole. Omas mõttes kirusin ilma, samas pakkus lohutust, et vähemalt need keskmist näppu näitavad ja läti(?) keeles ropendavad(?) inimesed, kellest meid lahutasid politseinikud, said samuti sahmaka kaela. Tubli eesti „delegatsioon” vikerkõõritas sõdurivärsilist ja pride’i-hõngulist laulu eesti ja inglise keeles ning tuleb tunnistada, et minu vaimusilmas oli kogu üritus päikesepaisteline ning nägu ja keha mööda alla voolav vesi on mälestustes nagu soe suvevihm. Tunnen, et 2013. aastal pean Leeduski kohal olema, et samuti oma naeratava näo ja lehviva lipuga kellegi esimest pride’i unustamatuks ja toredamaks muuta. Kas Sina tuled? Eve Anijärv, EGNi liige, paduromantik ja maailmaparandaja #pride #üritus