Otsingu tulemused

PRESSITEADE 1.06.2022 Laupäeval, 11. juunil kell 13 toimub LGBT+ kogukonna ja toetajate marss Tartu Pride, mis on pühendatud Eesti LGBT+ inimeste ajaloole. Suur pride-marss toimub esmakordselt Tartus ning seda korraldavad MTÜ Tartu LGBT+, Vikerruum ja Eesti LGBT Ühing. Tartu Pride tähistab marsiga 30 aasta möödumist homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest, kuigi esimest korda tehti vastav seadusemuudatus iseseisvas Eestis juba 1929. aastal. 1990. aastal asutati Eestis ka terve Baltikumi esimene LGBT-organisatsioon Eesti Lesbiliit, millele järgnesid samal kümnendil Eesti Gayliit ja trans inimeste ühendus Gendy. Sõnumiga “Kaua võib?” on Tartu Pride’i eesmärk tähistamise kõrval juhtida tähelepanu ka sellele, et mitme aastakümne jooksul on riik LGBT+ inimeste õiguste tagamiseks astunud vaid üksikuid samme. Tänaseni pole seadustatud samast soost paaride abielu ega isegi vastu võetud 2014. aasta kooseluseaduse rakendussätteid. Huvikaitsjate sõnul vajab uuendamist ka 1990. aastatest pärit trans-inimeste soo tunnustamise protsess. MTÜ Tartu LGBT+ tegevjuht ja üks Tartu Pride’i korraldajatest Kaisa Linn leiab, et üritus loob võimaluse tähistada üksteise erinevusi ja sarnasusi ning ühiseid saavutusi, samas teadvustades muutust vajavaid murekohti. “Tartu on noorte tarkade inimeste linn, kes hoolivad tulevikust. Sellepärast on oluline kaasata Tartut võitlusesse inimõiguste eest,” lisas Linn. Eesti LGBT Ühingu koostöö koordinaator ja ürituse korraldaja Anette Mäletjärv hindab pride’i kui üritust, mis lisab LGBT+ inimestele ühiskonnas nähtavust: “LGBT+ inimeste, eriti trans-inimeste õiguste ja heaolu arengus on pikemat aega olnud seisak ning me tuleme tänavatele, et küsida, kaua võib.” Pride-marssi tervitab ka Tartu abilinnapea Gea Kangilaski, kes pälvis tänavu Eesti LGBT Ühingult vikerkaarekangelase auhinna. Kangilaski peab Tartut avatud, rahvusvaheliseks ja mitmekultuuriliseks linnaks: “Tartu pakub sõbralikku kodu ja võimalust eneseteostuseks kõigile inimestele olenemata soost, seksuaalsusest, rahvusest või usust. Just seepärast tervitan Pride'i toimumist Tartus - et pühendada üks pidupäev avatud ja sõbralikule Tartule. Tulgu pride tulevikuski meile!” Lisaks marsile toimub sel nädalal teisigi pride-kuu üritusi Tartus ja Tallinnas. Näiteks astub 9. juunil Odeonis lavale House of Danger dragi ja burleskiga, 11. juunil tähistab Sveta baaris esimest sünnipäeva Moskvas alguse saanud kväär tehnopidude sari Popoff Kitchen. Genialistide Klubis toimub 8. juunil marsieelne plakatite töötuba, pärast marssi aga Vikerruumi korraldatud Tartu Pride’i ametlik lõpupidu. Tartu Pride’i korraldavad MTÜ Tartu LGBT+, Vikerruum ja Eesti LGBT Ühing ning toetavad Nordea ja USA saatkond. Eelmisel aastal toimus Tallinnas marsi asemel pride’i rattasõit Vikervelo. Rahvusvaheline Baltic Pride leidis Eestis aset viimati 2017. aastal. Rohkem infot Tartu Pride'i ja teiste pride-kuu ürituste kohta leiad Facebookis.

Täna, 17. mail ehk rahvusvahelisel LGBT-vaenu vastasel päeval IDAHOT andis Eesti LGBT Ühing Sveta baaris kolmandat korda välja Vikerkaarekangelaste auhinnad. Vikerkaarekangelased on inimesed, kollektiivid ja organisatsioonid, kes on oma sõnade ja tegudega Eesti LGBT+ inimeste elu edendanud ja kogukonna eest seisnud. Tänavu oli võitjaid kaheksas kategoorias: Sara Arumetsa akadeemilise tegevuse eest, millega ta panustab transsoolisuse mõistmisesse, Elizaveta Cheremisina LGBT+ noorte heaolu tähtsustamise eest noorsootöös, Rene Köster kui queer- ja drag-kultuuri eestvedaja, Aet Kuusik LGBT+ sõnavara ja teemade laiendamise ja populariseerimise eest meedias, Viktoria Šperova kategoorias “Oma hääl ehk kogukond iseendast” oma loo ja kogemuste jagamise eest, Gea Kangilaski LGBT+ inimeste võimaluste ja intersektsionaalsuse väärtustajana poliitikas ning Androgear OÜ äri valdkonnas kogukonda kaasava ettevõtte eest. Elutööpreemiaga pärjati Lilian Kotterit, kes oli üks esimestest taasiseseisvunud Eesti LGBT+ aktivistidest ning üks Eesti ja kogu Baltikumi esimese LGBT+ organisatsiooni ehk Eesti Lesbiliidu asutajatest. Lisaks tunnustati Ukrainast pärit Eestis elavat Yuri Yourskyt, kes on töötanud LGBT+ inimeste heaolu nimel, eriti tervisevaldkonnas, ning on Ukraina sõja ajal teinud teavitustööd ja toetanud Ukraina LGBT+ inimesi. Eesti LGBT Ühingu kommunikatsioonijuht Kristiina Raud leiab, et üksteise tunnustamine ja tänamine teeb kõigile head meelt. “Vikerkaarekangelase auhind on üks viis, kuidas kogukond saab tänada neid, kes meie kõigi heaolu nimel tegutsevad. See toob tähelepanu toredatele ja olulistele tegudele, kuid samas toob ka rõõmu. Tegelikult võiksime rohkem üksteisele aitäh öelda, nii väikeste kui suurte tegude eest. See annab jõudu ja loob inimlikku lähedust,” lisas Raud. Eesti LGBT Ühing annab Vikerkaarekangelaste auhinda välja kord aastas 17. mail IDAHOTi ehk rahvusvahelise homo-, bi- ja transvaenu vastase päeva puhul. Kandidaate saavad esitada kõik soovijad, kusjuures peamine kaal on just esitajate põhjendustel. Lisaks avalikule tunnustusele saavad võitjad ka kangelase märgi. Eelmiste aastate võitjatega saab tutvuda ühingu kodulehel.

13. jaanuaril toimus kaks suurt sündmust: peaminister Jüri Ratas astus tagasi ja koos temaga läks ka valitsus ning Riigikogus hääletasid saadikud abieluteemalise rahvahääletuse toimumise vastu. Pärast seda ilmusid uudistes lood pealkirjadega, mis väitsid, et Riigikogu hakkab kooselu abieluga võrdsustama. Arusaadavalt tegi selline uudis paljudele rõõmu, kuid paraku jäi hulk olulist infot kohati eksitavatest pealkirjadest välja. Selgitame, mis eelnõuga ikkagi tegu on, mis sellest saab ja mida meie selles olukorras teeme. Perekonnaseaduse muutmise eelnõu, millega plaaniti lisada registreeritud kooselu teatud erisustega perekonnaseaduse kaitse alla, esitasid mõned sotsiaaldemokraatliku ja Keskerakonna Riigikogu liikmed Riigikogule 13.01.2021. Selle eesmärgiks oli mõjutada abielumõiste rahvahääletuse eelnõu teist lugemist, lootuses, et rahvahääletuse toimumine õnnestub uue lahendusega ära hoida. Samal päeval toimus rahvahääletuse eelnõu teine lugemine, mis Riigikogus enamuse toetust ei leidnud ning rahvahääletus jääb nüüd tänu sellele ära. Millegipärast hakkasid uudised sellest teisest eelnõust ilmuma alles päevi hiljem, mis koos ekslike pealkirjadega võisid tekitada inimestes lootuse, et registreeritud kooselu võrdsustatakse abielu institutsiooniga. Kahjuks toetab seegi eelnõu sarnaselt kooseluseadusega erisusi kooselu ja abielu vahel, näiteks perevälise lapsendamise keelamine kooselupaaridele. Lisaks on eelnõu hetkel veel liiga algeline, et aru saada, kui palju erisusi see tegelikult ette näeb. Sellegipoolest tunnustame riigikogulasi selle initsiatiivi eest ja loodame, et see viib meid kõigi perede väärtustamisele ja kaitsmisele lähemale. Praegu aga hoiame me pöialt koalitsioonikõnelustele ning oleme saatnud läbirääkijatele ka oma ettepanekud LGBT+ inimeste elu edendamiseks, mida soovime pärast valitsuse loomist koalitsioonile täpsemalt tutvustada. Seejärel selgub, kas ja millisel viisil saame võrdsete võimaluste tagamise nimel edasi minna, et võimalikult paljude LGBT+ inimeste huvid oleksid kaitstud. Kuna hetkel on olemas kehtiv kooseluseadus ja me pole unustanud, et Riigikogus on aastaid riiulis tolmu kogunud juba valmis rakendusseadus, siis oleks mõistlik ka see ette võtta ning põhjalikult tänase päeva kontekstis läbi analüüsida. Ühingu sõnum koalitsioonile ja meie töö eesmärk on see, et LGBT+ inimeste võrdset kohtlemist ei saa saavutada meid teistest erinevalt koheldes.

Eesti LGBT Ühing viis sel aastal Eesti LGBT+ inimeste õiguste kaitse uuele tasemele. Nimelt esitasime koos Võrdse kohtlemise võrgustikuga ÜROle aruande Eesti inimõiguste olukorrast. Üks osa sellest rääkis LGBT+ inimeste õigustest ja võimalustest. Meie huvikaitseekspert Aili Kala kirjutas selle peatüki, esitas ühingu seisukohad ÜROs ning kohtus erinevate riikide esindustega, et need juhiksid Eesti valitsuse tähelepanu meie õigusliku olukorra puudujääkidele ja annaksid meie aruande põhjal Eestile soovitusi olukorra parandamiseks. Suur töö on juba esimest vilja kandnud. Intervjuus räägib Aili kõigest lähemalt. Küsis ühingu kommunikatsioonijuht Kristiina Raud. Alustame algusest. Mis on ÜRO ja kuidas on see seotud inimõiguste valdkonnaga? ÜRO ehk Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on rahvusvaheline 51 riigi moodustatud organisatsioon, mille üheks eesmärgiks on muuhulgas ka inimõiguste probleemide lahendamine. ÜRO Inimõiguste Nõukogu tegeleb ka ülemaailmselt riikide inimõiguste olukorra ülevaatusega. Rääkides ülevaatustest - mis on UPR ehk korraline ülevaatus? Iga viie aasta tagant korraldab ÜRO korralise inimõiguste ülevaatuse erinevatele riikidele. Seal ei ole nii-öelda ülimuslikku riiki ja ÜRO ei ole ise ka ülimuslik selles ülevaatuses, vaid see on selline peer to peer ehk vastastikune protsess, mille eesmärk on iga viie aasta tagant hinnata riikide inimõiguste olukorda ja arenguid ning vaatluse all olevatele riikidele teha soovitusi, kuidas inimõiguseid paremini tagada ja kaitsta. See on selline diplomaatiline ja poliitiline protsess. Kui see on nii poliitiline ja diplomaatiline, siis tavainimesele võib see tunduda millegi nii kaugena, et see muutub ebaoluliseks. Kas ja kuidas see ikkagi enamikku meist puudutab? Protsess võibki väga kaugena näida, kui igapäevaselt sellega kokku ei puutu. Harva on nii-öelda tavainimesel võimalik anda sellesse oma panus ja tegelikult temalt seda ei eeldatagi. Sellega tegelevad valitsusasutused ja valitsusvälised organisatsioonid, kes tegelevad erinevate inimeste õiguste ja huvide eest seismisega. Tavainimene saaks selles sõna sekka öelda, kui aruandluse praktika oleks kaasavam. Muul juhul on tõesti nii, et valitsusasutused koostavad aruande, mille nad saadavad ÜROsse ning see on aluseks kogu ülevaatuse protsessile. Aga kui tavainimene ei saagi kaasa rääkida, siis miks ta peaks üldse hoolima, mis seal toimub ja millest seal räägitakse? Kuna valitsusasutused teevad otsuseid, mis mõjutavad kõiki inimesi, siis kaudselt puudutab see ikkagi igaüht. Inimesi võiks huvitada selle protsessi tulemus - see, kas ja kui palju on riik tema õiguste tagamisega tegelenud ja kas vabaühendustel on olnud võimekust tema õiguste eest seista, sest inimõigused puudutavad iga inimest Eestis. Kuidas ühing ülevaatuse protsessiga ühines? Kui riigid esitavad valitsuse tasandil ÜROle oma inimõiguse aruande, siis nende riikide vabaühendustel, kes tegelevad eri gruppide huvikaitsega, on võimalik esitada oma variaruanne. Vabaühendused saavad oma aruande esitada üksi või ühiselt. See tähendab, et huvigruppide vabaühendused tulevad kokku ja esitavad ühise aruande, mis kajastab nende organisatsioonide valdkondi. Ühing esitas oma variraporti Võrdse kohtlemise võrgustiku osana, millesse kuuluvad eri teemadega töötavad organisatsioonid, alates näiteks laste ja puuetega inimeste õigustest kuni näiteks veganite ja üliõpilasteni. Väikese kõrvalepõikena küsin, millega see Võrdse kohtlemise võrgustik tegeleb. Võrdse kohtlemise võrgustik oli algselt töögrupp, mille eesmärk oli diskrimineerimise kaitse laiendamine ja ühtlustamine võrdse kohtlemise seaduses. Sealt edasi on see arenenud võrgustikuks, mis annab liikmesorganisatsioonidele võimaluse saada suuremat vastukaja ja toetuspinda. Koos on mõjusam asju teha kui üksi. Tänavu siis esitas võrgustik ühise variraporti. Millised olid variraporti peamised leiud ja soovitused LGBT+ teemadel? Ega ühingu jaoks siin erakordseid leide ei saanudki olla, sest see on see, millega me igapäevaselt töötame. Kuna variraport oli mahu mõttes väga piiratud, siis kirja said meie arvates kõige suuremad inimõiguste rikkumised või ebavõrdse kohtlemise murekohad. Peamised teemad olid kooseluseaduse jätkuv probleemistik, sest seadus ei taga ikka veel inimestele võrdseid õigusi. Samuti transsooliste inimeste kogu soolise ülemineku protsessi valdkond, täpsemalt meditsiiniliste ja juriidiliste protsesside üksteisest eraldamine ja kogu protsessi läbipaistvamaks muutmine. Lisaks laiem probleem: riigil pole kõikehõlmavat ülevaadet LGBT+ inimeste ebavõrdse kohtlemise või diskrimineerimise kohta ega strateegiat, kuidas tagada võrdsete õiguste edendamine. Kui riigil oleks see olemas, oleks palju kergem mitte ainult valitsuse, vaid ka valitsusasutuste tasandil inimeste huvide ja õigustega arvestada. Kuidas võrgustik variraporti jaoks infot sai? Kogu protsess oli tehtud võimalikult inimesi kaasavaks. Võrdse kohtlemise võrgustik korraldas üle Eesti eri linnades kohtumisi inimestega, keda huvitasid nende enda inimõigused. Üritustel sai tutvustada inimõiguste mõistet ja leida neid probleemkohti, millega inimesed igapäevaselt ise kokku puutuvad. Lisaks oli võimalik sisend anda veebis. Kogu see info ja organisatsioonide igapäevase praktilise töö kogemus andsid kokku variraporti materjali. Võrgustik esitas ÜROle variraporti aasta alguses. Nüüd märtsis käisid sa seda ÜROs esitamas ja tutvustamas. Vähemalt oma osa. Jah, siit sai iga organisatsioon teha oma huvidele vastavalt tööd, mis neile strateegiliselt kõige olulisem oli. Mina võtsin ühingus peamise suuna ÜRO alaliste missioonide esinduste poole. Kohtusin 25 riigiga, kellele edastasin kokkuvõtte aruandest ja rääkisin kriitilistest punktidest, mis Eesti LGBT+ inimeste jaoks olulised on. Meie jaoks oli väga tähtis, et ÜRO liikmesriigid teeksid just selliseid ettepanekuid. Lisaks tutvustasin uuringut ka Eesti sotsiaalkaitse- ja justiitsministrile. Koos võrgustikuga tegime ülevaate riigikogu fraktsioonidele. Lisaks saime kokku erinevate Eestis asuvate välisriikide saatkondadega. See info, mida me ÜRO riikide alalistele esindustele ja saatkondadele edastasime, pidi jõudma riikide valitsusasutusteni, kes ÜROs Eestile ettepanekuid ja soovitusi tegema hakkasid. Kuidas kõik need kohtumised keset koroonat välja nägid? Eks see oli erakorraline olukord, aga oli lahendatud väga optimaalselt. Kõik kohtumised tegin veebis. Erinevalt tavalisest olukorrast, kui ÜRO Inimõiguste Nõukogu hoones on suur kohvik, kus enne riikide ülevaatusi vabaühendused erinevate esindustega kohtuvad. Eesti alalise esinduse diplomaat ütles, et see on sel ajal nagu suur mesilaspesa. Milline tunne sul nendest kohtumistest jäi? Kas said ka mingit tagasisidet? Loomulikult sain tagasisidet, sest need diplomaadid, kellega ma kohtusin, on kõik inimõiguste valdkonna eksperdid. Neil oli esmakordselt võimalik ühe Eesti LGBT+ inimeste õigustega tegeleva vabaühendusega näost näkku kohtuda ja vahetult otse allikast kuulda probleemkohtadest ja võimalikest lahendustest. Aruanne ise koosneb olukorra kirjeldusest ja väga hoolikalt sõnastatud soovitustest. Need soovitused peavad olema rakendatavad, uisapäisa sõnastust kokku panna ei ole mõtet, sest soovitusi andvate riikide jaoks ei ole sellest kasu. Kui neid soovitusi Eesti riigile tehakse, siis Eestil peab olema võimalus neid kas arvesse võtta või töösse panna. Sel ei tohi olla halle varjundeid. 4. mail toimus istung, kus teised riigid andsid aruannete põhjal Eestile soovitusi inimõiguste olukorra parandamiseks ja kus Eesti andis aru oma arengute kohta. Kuidas see istung välja nägi? Enne seda oli tegelikult veel üks istung, eelistung, kus ma ka esinesin. Kõik riigid, kes Eestile soovitusi tegid, olid kohal, ning vabaühendused ja õiguskantsleri esindaja, kes on alates 2019. aastast Eesti riiklik inimõiguste asutus, esitasid lühidalt oma soovitused ning kirjeldasid oma valdkonna olukorda Eestis. See üritus oli enne istungit ja seal ma esinesin. Aga mitte kõik vabaühendused ei esinenud? Kõik ei osalenud eelsessioonil. Selleks, et eelsessioonil osaleda, tuli läbida põhjalik protsess, mida koordineerib ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Nad edastavad juhised, teevad esinejatele koolitusi, et nad oskaks kogu selles protsessis võimalikult efektiivselt oma huvikaitset teha. Lõpuks on võimalus eelsessioonil oma ülevaade esitada. Vahel tehakse seda täiesti anonüümselt, ilma oma näo, nime ja organisatsiooni nimetuseta, sest inimõiguste organisatsioonid on mõnes riigis oma töö tõttu ohus. Seetõttu ei luba protokoll ürituse salvestamist, inimesi ei saa vaatama kutsuda, sellest ei tohi teha kuvatõmmiseid. Meie riik on siiski inimõiguste kaitsjatele piisavalt turvaline, et olla seal täiesti avalikult. Kas ja kui palju kattus Eesti riigi aruanne Võrdse kohtlemise võrgustiku omaga? Need olid üsna erinäolised, aga tavaliselt see kipubki nii olema. Esiteks, võrgustiku valdkonnad ei olnud nii laiapõhjalised. Riigi aruanne hõlmab kõike, alates laste õigustest, lõpetades kodakondsusega. Võrgustik andis sisendi ainult oma ekspertiisi tasandil, mis oli küll kitsam, kuid andis võimaluse teemade sisse rohkem vaadata ja olukorda laiemalt lahti kirjutada. Ega LGBT+ inimeste kohta Eesti aruandes väga palju ei olnud peale kooseluseaduse. Kas sinu kohtumistest oli lõpuks kasu? Kas riigid tegid nende põhjal soovitusi? Jaa, tegid! Kogu võrgustiku tööst on olnud palju kasu, sest viis aastat tagasi eelmise perioodi ülevaatuse ajal oli 10 erinevat LGBT-teemalist ettepanekut kõigi riikide peale. Tänavu on kokku 24 ettepanekut ja lisaks viis detailset küsimust. Pea kõik LGBT-teemalised soovitused on meie soovitatud teemadel ja meie sõnastusega. Kas raportis välja toodud teemad said kõik küsimustega kaetud või sai mõni teema teistest rohkem tähelepanu? Mulle tundub, et sellega võib täitsa rahule jääda. Kaetud sai diskrimineerimise kaitse ühtlustamise vajadus, vaenukõne ja -kuritegude teema, kooseluseadus, minu jaoks väga oluline trans teema, mille puhul pingutasin eriti, et see esmakordselt ÜRO dokumenti sisse saaks. Lisaks tehti ettepanekud just meie sõnastuses, mis on oluline selleks, et riik need just selliselt vastu võtaks ja meie saaksime riigi tasandil sellega edasi tegeleda. Mida see protsess ühingule andis? ÜRO inimõiguste ülevaatuse aruannete täitmise reegel on see, et riik ei saa ühtegi soovitust eirata. Kõik asjad jäävadki igaveseks õhku, kui riik neid ära ei lahenda. Eesti teeb nüüd sügisel otsuse, milliste soovitustega edasi tegeleda. Ühingul on siin sekkumisvõimalusi palju. Meie jaoks on oluline, et saaksime valitsusasutustega ettepanekutest rääkida, et rõhutada, kui oluline on need vastu võtta ja nendega edasi tegeleda. Kui ettepanekud vastu võetakse või märgitakse arvestatuks, siis on meie asi teemat üleval hoida, teada, milliste teemadega riik tegeleb või ei tegele, ja seda kõike suunata. Näiteks kooseluseaduse rakendusaktid. Kui riik võtab soovituse vastu, siis meie ülesanne on huvikaitsega suunata, et seda ära ei unustataks. Samuti peame jälgima neid teemasid, mille kohta tehtud ettepanekud lihtsalt “arvesse võeti”. Sel juhul ei ole nad riigi jaoks olulised, tavaliselt poliitilistel põhjustel. Ühing peab neid teemasid ka üleval hoidma, sest need on osa ühingu huvikaitse strateegilistest eesmärkidest. Ehk siis huvikaitsetöös ei saa linnukest kirja panna seni, kuni riik ei ole seda linnukest teinud? Jaa, see kehtib nii selle ÜRO tööriista kui ka meie igapäevatöö puhul. Kui me töötame mingi teemaga, siis me ei saa seda ka enda jaoks maha märkida seni, kuni riik pole lahendust leidnud. ÜRO ülevaatus on seejuures väga mahukas ja võimas tööriist selleks, et huvigruppide organisatsioonidel oleks rohkem võimalusi inimõiguste eest seista. Mida sa kogu sellest protsessist huvikaitsjana õppisid? Väga palju, sest sain inimõiguste ülevaatuse protsessist osa esimest korda. Ma näen, et üks organisatsioon või, veel parem, mitu organisatsiooni koos saavad tegelikult midagi mõjutada. Mõjutada selliselt, et mingid teemad oleksid nähtavad rahvusvahelisel tasandil ja selle läbi ka siseriiklikul tasandil. See kogemus kinnitas, et suhted on väga olulised. Suhtlemine, suhted ja võrgustikud annavad võimaluse jõuda sinna, kus su sõnum tõeliselt mõjus on. Ja sealt hakkavad teised muutused pihta. Lisaks mõistsin, et veebis on võimalik asju kiiresti lahendada ja infot edasi anda, aga näost näkku suhtlemine ei tohiks ununeda. Ma kujutan ette, et see kogemus oleks olnud veel mõjusam ja vahetum, kui oleksime saanud Genfis kohapeal olla. Eesti alaline esindaja ÜROs, kellega ma ka kohtusin, ütles igatahes, et meie tööd on seal märgatud.

Kuidas saab kohalik omavalitsus LGBT+ inimesi toetada? Kelle poolt ja miks KOV valimistel hääletada? Kuna tööd ja küsimusi on palju, koostasime KOV valimistel osalevatele erakondadele ja valimisliitudele asjakohased soovitused. Saadame need soovitused erakondadele ning kohtume nende esindajatega. Kui erakondade valimisnimekirjad on väljas, teeme soovituste põhjal kandidaatide küsitluse. Erakondade tagaside ja küsitluse tulemuste põhjal teeme kokkuvõtte, mis aitab valimistel hääletada LGBT+ inimesi toetavate kandidaatide poolt. Kogu info ilmub meie kodulehel. Soovitused erakondadele ja valimisliitudele kohalike omavalitsuste valimisteks Soovime, et kohalikud omavalitsused üle Eesti oleksid LGBT+ inimestele turvalised, ligipääsetavad ja võimestavad. Kohalik omavalitsus vastutab selle eest, et meie ühine keskkond arvestaks kõigi vajadustega - selleks peab hoolima igast inimesest sellisena, nagu ta on. LGBT+ inimesed on osa iga kodukandi kogukonnast ja nende heaolu on osa kõigi heaolust. Kohaliku omavalitsuse võimuses on tagada võrdsed võimalused igale inimesele. Selle saavutamiseks oleme koostanud soovitused kohalike omavalitsuste valimistel osalevatele erakondadele ja valimisliitudele, lähtudes LGBT+ perspektiivist. Soovitame teekonna alustamiseks teha järgmist. Lisada KOV valimisprogrammidesse kinnitus töötada järjepidevalt selle nimel, et KOVi teenused oleksid LGBT+ inimestele turvalised ja ligipääsetavad. Selleks, et kohalikud omavalitsused oskaks tagada oma teenuste turvalisust ja ligipääsetavust, on neil vaja teadmisi võrdsest kohtlemisest ja inimõiguste edendamisest. Ametnikud ja volikogude liikmed peavad end neil teemadel harima, et nad oskaksid ära tunda, lähemalt uurida ning lahendada võimalikke probleemkohti omavalitsuste teenustes. Võimestada LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise edendamisega tegelevaid organisatsioone ja huvigruppe. Kohalikud omavalitsused kutsuvad LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise edendamisega tegelevaid organisatsioone ja huvigruppe aruteludesse ning halduskogude ja linnavolikogude komisjonide koosseisudesse, et nad saaksid seal kirjeldada valdkondlikke murekohti ja pakkuda lahendusi, mille KOVid seejärel ellu viivad. Tugevdada kiusamisvastast ennetustööd koolides ja parandada koolide võimekust tegeleda kiusamise ja ahistamisega, lähtudes muu hulgas ka LGBT+ noorte ja perede kogemustest. Eesti LGBT Ühingu 2018. aasta koolikeskkonna uuring näitab, et 68% LGBT+ õpilasi on kogenud vaimset ahistamist oma seksuaalse identiteedi, sooidentiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu; 61% vastanutest märkis, et koolitöötajad ei sekkunud kunagi, kui keegi tegi homovaenulikke märkusi; 42% õpilaste koolides pole LGBT+ teemasid üldse käsitletud ja 21% LGBT+ noorte koolides on käsitlus olnud negatiivne. Kool võib LGBT+ õpilaste jaoks olla nende identiteedi tõttu ebaturvaline ja märkimisväärselt vägivaldne keskkond ning koolid ei taga kõigi õpilaste põhivajaduste rahuldamiseks turvalisi tingimusi. KOVide võimuses on liita oma haldusalasse kuuluvad koolid kiusamisvastasesse programmi KiVa ning küsida sisendeid LGBT+ teemadega tegelevatelt valdkondlikelt organisatsioonidelt. Nähtavalt toetada LGBT+ inimeste võrdset kohtlemist edendavaid algatusi ja üritusi. Kohalikud omavalitsused saavad mitmel viisil väljendada oma avatust ja toetust: avalikud sõnavõtud, algatustes ja üritustel nähtavalt osalemine, nende kohta info jagamine KOVide kanalites, vikerkaarelipu heiskamine, temaatiliste märkide kasutamine, algatuste rahaline toetamine jm. Liituda Rainbow Cities ehk ülemaailmse linnade võrgustikuga, mis tegeleb LGBT+ inimeste võrdsete võimaluste edendamisega. Võrgustik võimaldab linnadel vahetada häid praktikaid ning õppida üksteise kogemustest. Linnade ühised algatused aitavad edendada võrdset kohtlemist kohalikul tasemel. Areneb sotsiaalne koosloome ja võimestamine, linnad muutuvad turvalisemaks ja teenused ligipääsetavamaks.

Eesti LGBT Ühing on Eesti juhtiv LGBT+ huvikaitseorganisatsioon, mis töötab selle nimel, et Eestis oleksid LGBT+ inimestele tagatud võrdsed võimalused. Me tegutseme huvikaitse, kommunikatsiooni, koolitamise ja koostöö valdkondades, et luua Eesti inimestele paremat tulevikku. Tegevjuhina oled selle töö lahutamatu osa! Eesti LGBT Ühingu tegevjuhina saad panustada inimõiguste kaitsesse ja arengusse Eestis, areneda juhi ja valdkonna eksperdina ning töötada koos eri valdkondade asjatundjatega nii Eestis kui välismaal. Sobid ühingu tegevjuhiks, kui suudad keskenduda nii igapäevasele tööle kui pikaaegsetele eesmärkidele, oskad hästi juhtida ennast, teisi, projektipõhist organisatsiooni ja selle rahaasju, oled süsteemne mõtleja ja tegutseja, oled hea esineja, suudad tegutseda pingelistes olukordades, valdad heal tasemel eesti ja inglise keelt ning soovituslikult vähemalt suhtlustasemel vene keelt, jagad ühingu väärtusi: vastutustundlikkus, usaldusväärsus, avatus, proaktiivsus, solidaarsus, koostöö. Tegevjuhi ülesanded on ühingu strateegiline juhtimine ja arendamine, tiimi juhtimine, ühingu esindamine meedias, üritustel ja kohtumistel, projektide kirjutamine ja juhtimine, jätkusuutlik finantsjuhtimine, fundraising, dokumendihaldus. Ühingus ootab sind kokkuhoidev ja sõbralik kollektiiv, mis koosneb pühendunud oma ala ekspertidest, hubane töökoht Tallinna kesklinnas ja võimalus töötada osaliselt ka kodust, täiskohaga töö brutopalgaga 2025 eurot kuus, 30 päeva kollektiivpuhkust. Oodatud on kõik kandidaadid, sõltumata nende seksuaalsest ja soolisest identiteedist, rahvuslikust või usulisest taustast, vanusest või erivajadusest. Julgustame kandideerima ka neid, kes ei vasta ehk kõigile ootustele, kuid on valmis õppima ja oma oskusi arendama. Kandideerimiseks saada meile oma CV ja kuni kahe lehekülje pikkune motivatsioonikiri hiljemalt 31.05 aadressile juhatus@lgbt.ee. Motivatsioonikirjas kirjelda oma nägemust Eesti LGBT Ühingu rollist ühiskonnast ja endast ühingu juhina. Lisainfo saamiseks kirjuta juhatus@lgbt.ee.

Üle pika aja oleme taas IDA Radio eetris! Toimunud on mõned muudatused. Nagu viimases saates rääkisime, lahkus Eva Marta ühingust ja seega ka saatejuhi kohalt. Nüüd teeb ta head tööd õpetajana - tervitused talle! Saatejuhina jätkab Kristiina, kellel on iga kord keegi külas, nii et jutt kindlasti otsa ei saa. Värskes saates olid külas meie huvikaitsejuht Aili ja assistent Eeva, kellega rääkisime emadusest. Mis tunne on Eestis LGBT+ ema olla? Mis hetkest oled riigi silmis oma elukaaslase sünnitatud lapse ema? Kuidas kirjeldada tahet saada lapsi inimesele, kes ei taha saada lapsi? Palju küsimusi, palju vastuseid ja häid mõtteid. Lisaks tuli jutuks ka panseksuaalsus. Eeva avas veidi oma teekonda selle sõnani ning naljatles, et teda on elu jooksul peetud nii heteroks kui lesbiks, ju siis ta jääb kuhugi sinna vahele. Lõpuks vastasime ka kuulaja küsimusele, kuidas käituda oma homovaenuliku vanemaga. Kuula seda ja kõiki teisi saateosasid IDA Radio kodulehel või Spotify’s. Järgmine saade on eetris 30. mail. Kuulmiseni!

Tänavune Rainbow Europe Map näitab ulatuslikku ja peaaegu täielikku paigalseisu LGBTI inimeste inimõiguste valdkonnas. Euroopa LGBTI katusorganisatsioon ILGA-Europe leiab, et käes on hetk, mil valitsused saavad sihikindlalt valida õige tee edasi. Iga-aastased Rainbow Europe kaart ja indeks, mille ILGA-Europe avaldab 17. mail, näitavad LGBTI inimeste õiguslikku olukorda 49 Euroopa riigis. Ülevaatest selgub, et viimase kaheteistkümne kuu jooksul pole riigid LGBTI inimeste õiguste parandamiseks teinud peaaegu ühtegi sammu. Kaardi avaldamise 12-aastase ajaloo jooksul on see erakordne. Mõnes riigis on siiski käsil eelnõud ja tegevusplaanid, mis annavad lootust, et aasta pärast näeb kaart teistsugune välja. Mõned leiud tänavusest Rainbow Mapist: Kuigi enamikes riikides pole positiivseid arenguid toimunud, on Albaania, Soome ja Portugal pingereas siiski tõusnud, kuid sedagi vaid tänu väikestele muudatustele. Kuigi riigid on lubanud tegeleda vikerkaareperede tunnustamisega, pole mitte ükski riik liikunud kooselude ega vanemluse tunnustamise poole. Eelnevatel aastatel toimunud trans- ja intersooliste inimeste kehaautonoomia ja soo tunnustamise arengud on seiskunud kõikjal, välja arvatud Islandil. Mõnes riigis (Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia) on vastu võetud uued punktid kogunemisvabaduse kohta, mis peegeldavad positiivset arengut LGBTI ürituste turvalisuses. ILGA-Europe’i tegevjuhti Evelyne Paradisi teevad selle aasta tulemused murelikuks. “Viimase aasta jooksul on LGBTI inimesed kogenud poliitiliste repressioonide kasvu, majanduslikke raskusi ning LGBTI-vaenu levikut nii tänavatel kui internetis. Selles olukorras peavad valitsused tegutsema konkreetselt ja mõjusalt ning kindlustama, et inimesed on kaitstud rohkem, mitte vähem. LGBTI inimeste inimõigused ei ole midagi, mida üle parda visata, kui olukord keeruliseks muutub,” lisas Paradis. ILGA-Europe’i huvikaitsejuht Katrin Hugendubel toob välja, et paljudes riikides on seadusloome ja seaduste rakendamine seiskunud. “Lihtne oleks öelda, et kogu poliitiline tähelepanu on olnud suunatud COVID-19 ja sellest tulenevale majanduskriisile, kuid tegelikult on asi palju mitmetahulisem. Paljudes riikides on areng seiskunud poliitilise lõhestumise tõttu LGBTI teemadel. Rahvaesindajad ei näe enam, et nad saaksid LGBTI inimeste toetamisest kasu lõigata, valitused ei pea seda prioriteediks. Valitsused peavad täitma oma kohust ning tagama vajalike seaduste täitmise,” lisas Hugendubel. Paradis on siiski lootusrikas ning leiab, et praegu on õige hetk võtta vastu ootavad seadused. “Hetkel, mil mitte ainult Poolas või Ungaris, vaid terves Euroopas koguvad hoogu LGBTI-vaenulikud jõud, peavad Euroopa riigid olema eeskujuks kõigi inimõiguste kaitsjatena.” Olukord Eestis Eesti LGBT Ühingu huvikaitseekspert Aili Kala on aastaid olnud ILGA-Europe’i partner Eesti olukorra kajastamisel. “Mäletan, et andsin 2016. aastal rõõmuga sisendi kooseluseaduse jõustumise kohta, mille tõttu joonistus Eesti LGBT+ inimeste õiguste skaalal Ida-Euroopa piiridest eredamalt välja. Sellega aga rõõmsad arengud pidurdusid ning sisuliselt sama olukord vaatab meile vastu ka tänavuselt värskelt avaldatud Rainbow kaardilt. Kahjuks on tendents üle-Euroopaline - LGBT+ inimeste õiguste areng on seiskunud ning teiselt poolt on tugevalt levimas LGBT+ inimeste vastane vaen, mis on reaktsioon teatud poliitilisele või organiseeritud LGBT+ inimeste vastasele tegevusele. Ka Eesti ei ole sellest välja jäänud,” lisas Kala. Aili Kalal on siiski lootust: “Euroopa Liit on esimest korda vastu võtnud LGBT+ inimeste võrdsete õiguste edendamise strateegia ning võrdsusvolinik Helena Dalli julgustab liikmesriike tegema oma riikides sama. Võtsime selle üleskutse ühingus inspiratsiooniks ning koostame Eesti riigile ettepanekud võrdsete õiguste edendamise strateegiaks, et valitsusel oleks lihtsam tagada kõigile Eesti inimestele võrdsed õigused ja võimalused. Koos saame jää liikuma!” Rainbow Europe 2021 kokkuvõte: Juba kuuendat aastat järjest on esimesel kohal Malta. Belgia on neljandat korda teisel ning Luksemburg kolmandat aastat kolmandal kohal. Viimastel kohtadel on Aserbaidžaan, Türgi ja Armeenia - samad, mis eelmisel aastal. Teist aastat järjest on Euroopa Liidu maade seas viimasel kohal Poola. Ukraina on langenud 36. kohalt 40. kohale, sest valitsuse tegevusplaani aeg on läbi saanud. Gruusia langes 30ndalt 32. kohale, sest seal puudub selge juriidiline sootunnustamise protsess ning LGBTI inimõiguslaste olukord on ebaturvaline. Kõige suurema hüppe on pingereas teinud Malta, Põhja-Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviina. Malta lisas pagulaste seaduse kaitse saamise aluste hulka sootunnused ja avaldas uued poliitika suunised LGBTI varjupaigataotlustele. Teises kahes riigis on paranenud kogunemisvabadus.

Rainbow Europe Map этого года показывает масштабный и практически полный застой в сфере прав ЛГБТ+. Зонтичная организация европейских ЛГБТ+ ILGA-Europe считает: настал момент, когда правительства целенаправленно могут выбрать верный путь. Ежегодно Rainbow Europe представляет карту и индекс, которые показывают правовое положение представителей ЛГБТ+ в 49 странах Европы. ILGA-Europe публикует их 17 мая. Из обзора следует, что в течение последних 12 месяцев государства не предприняли практически ни одного шага, чтобы увеличить права представителей ЛГБТ+. Карта публикуется уже в течение 12 лет, и этот год - особенный. В некоторых странах все же существуют законопроекты и планы, дающие надежду, что через год карта будет выглядеть иначе. Некоторые выдержки из Rainbow Map этого года: Хоть в большинстве стран позитивных подвижек и не произошло, Албания, Финляндия и Португалия поднялись в рейтинге, но это - благодаря лишь очень малым изменениям. Хоть страны и обещали заняться вопросами признания "радужных" семей, ни одна из них не продвинулась в сторону признания сожительства или родительства. В предыдущие годы было развитие в сфере признания телесной автономии трансгендерных и интерсекс людей, а также признания их гендера. В году текущем развития не происходит нигде, кроме Исландии. В отдельных странах (Босния и Герцеговина, Северная Македония) приняты некоторые пункты относительно свободы собраний, они отражают позитивные тенденции развития в безопасности мероприятий ЛГБТ+. Исполнительного директора ILGA-Europe Эвелин Парадиз беспокоят результаты этого года. "В течение последнего года представители ЛГБТ+ испытали на себе рост политических репрессий, экономические трудности и распространение ненависти к ЛГБТ+ как на улице, так и в интернете. В данной ситуации правительства должны действовать конкретно и эффективно и обеспечить людей большей, а не меньшей, защитой. Права человека представителей ЛГБТ+ - это не то, что можно выбросить за борт, если ситуация становится сложнее", - добавила Парадиз. Ответственная за защиту интересов ILGA-Europe Катрин Хугендубель сообщила, что во многих государствах законотворчество и претворение законов в жизнь - застопорились. "Было бы легко сказать, что все политическое внимание было направлено на ковид и последовавший за ним экономический кризис, однако, на самом деле, вопрос куда многограннее. Во многих странах развитие забуксовало из-за политических расколов в вопросах ЛГБТ+. Народные избранники больше не видят, что они могут поиметь пользу, поддерживая ЛГБТ+, правительства не считают это приоритетом. Правительства должны выполнять свои обязанности и обеспечить выполнение необходимых законов", - считает Хугендубель. Парадиз все же полна надежд и считает, что сейчас - самый момент принять законы. "Сейчас, когда не только в Польше или Венгрии, но и по всей Европе, активизируются силы, недружественные ЛГБТ+, страны Европы должны быть примером в плане защиты всех прав человека". Ситуация в Эстонии Эксперт по защите интересов Ассоциации ЛГБТ Эстонии Айли Кала годами является партнером ILGA-Europe в освещении ситуации в Эстонии. "Помню, что в 2016 с радостью предоставила ввод о вступлении в силу Закона о сожительстве, ввиду чего Эстония ярко выделялась среди других стран Восточной Европы в плане прав защиты ЛГБТ+. Этим же радости развития и ограничились, и по сути то же положение вещей отражено и в карте Rainbow этого года. Увы, тенденция эта - общеевропейская: развитие прав представителей ЛГБТ+ - застопорилось, с другой же стороны растет ненависть к представителям ЛГБТ+, что является реакцией на известную политическую деятельность, или же деятельность, направленную против ЛГБТ+. Это не обошло стороной и Эстонию", - поведала Кала. Айли Кала, однако, полна надежд: "ЕС впервые принял стратегию развития равных прав представителей ЛГБТ+, и уполномоченная по равноправию Хелена Далли побуждает страны-члены делать то же. Мы в Ассоциации вдохновились этим призывом и составляем предложения к Эстонскому государству для стратегии развития равных прав: чтобы правительству было бы легче гарантировать всем жителям Эстонии равные права и возможности. Вместе - сдвинем айсберг!" Резюме Rainbow Europe 2021 Уже третий год подряд на первом месте - Мальта. Бельгия в четвертый раз - на втором. Люксембург - третий год на третьем. На последних местах - Азербайджан, Турция и Армения - как и в прошлом году. Второй год подряд среди стран ЕС на последнем месте - Польша. Украина перешла с 36 места на 40, так как план действий правительства завершился. Грузия оказалась на 32 месте после 30: там отсутствует четкий юридический процесс признания пола, и положение защитников прав ЛГБТ+ - небезопасное. Самый большой скачок в рейтинге совершили Мальта, Северная Македония и Босния и Герцеговина. Мальта добавила в Закон о беженцах половые признаки как основание для предоставления защиты, а также обнародовала новые политические указания для ходатайствующих об убежище представителей ЛГБТ+. В двух других странах увеличилась свобода собраний.

Tere! Minu nimi on Aleksandra ning mu seksuaalidentiteeti saaks kõige paremini kirjeldada sõnaga lesbi. Ma hakkasin ennast avastama, kui olin veel teismeline, ning ma olen väga uhke selle üle, kui kaugele ma nende aastate jooksul jõudnud olen. See on imeline tunne – olla harmoonias endaga, olla mitte ainult lesbi, vaid ka osa hiigelsuurest ja tohutult huvitavast kultuurist. Samas, kui mõistad, et oled lesbi, hakkad märkama, kui palju toetub maailm heteronormatiivsusele, patriarhaadile ja soorollidele. Olen kuulnud, et paljud lesbid hakkavad pärast enda aktsepteerimist oma soos kahtlema, sest see, kuidas nad tahavad elada, kuidas maailm neid näeb, erineb sellest, milliseid soorolle neile sünnist saati omistati. Mina ise elan hetkel kolmandat korda läbi sookriisi. Just selle tõttu, et maailm põhineb mingisugusel „normil“, maailm näeb meid kui kõrvalekallet. Inimesed loovad pidevalt ootusi ning eeldavad lõpuni heteronormatiivsust. Kui sa ei ole nagu enamus, on sul kaks võimalust: teeselda või sattuda pidevalt ebamugavatesse, ebameeldivatesse ja mõnikord isegi ohtlikesse olukordadesse. Esimene variant paneb igaüht end valesti tundma, teine ​​variant on parimal juhul kurnav, kuid mõnikord võib aususe valimine olla lausa hirmutav. Suurim probleem, millega olen ise silmitsi seisnud ja millega teised inimesed on minu poole pöördunud, on üksindustunne. Kui enamik inimesi näeb sind pigem erandina reeglist, siis ükskõik kui hästi need inimesed sind kohtlevad, jääd sa nende jaoks ikkagi “Teiseks”. Ja kuna me näeme iseennast läbi teiste hinnangu, siis hakkame end pidama millekski ebatavaliseks, millekski, mis erineb normist, teistest inimestest, meid ümbritsevast maailmast. Väikeses Eesti ühiskonnas ei ole ka nii lihtne tunda end osana millestki suurest, eriti kui juba varasest lapsepõlvest oled kogu info, kõik filmid ja raamatud enda jaoks iseseisvalt leidnud ning pole olnud kedagi, kellega sellel teemal oma mõtteid jagada. Ma arvan, et paljudele meist meeldiks olla nagu üks “The L Wordi” peategelastest: tal on alati keegi, kellega koos hommikuti kohvikus istuda ja lesbidest rääkida. Aleksandra on ka ühingu kogemusnõustaja, kelle poole saad pöörduda, kui soovid rääkida seksuaalsest identiteedist, queer-identiteedist, lesbidest või polüamooriast. Kirjuta talle eesti, vene või inglise keeles aleksandra@lgbt.ee.

Et tulevikus tark ja tubli olla, tasub aeg-ajalt minevikku kiigata. Sestap panimegi kokku tavaks saanud ülevaate möödunud aastast, et olulisemaid tegusid ja kõnekamaid numbreid meenutada. Mille poolest jääb meelde 2021. aasta? Mõned teod Meiega liitus kaks uut töötajat. Anette Mäletjärv peab nüüd koostöökoordinaatori ametit ning loob tugevat LGBT+ aktivistide võrgustikku, Eeva Kopliments on aga meie assistent, kes suhtleb helistajate, kirjutajate ja külastajatega ning toetab teisi ühingu töötajaid. Alustasime tööd mitmes uues projektis, mis tegelevad LGBT+ inimeste tervise, valitsuse LGBT+ tegevuskava soovituste, LGBT+ aktivistide võrgustiku ja mõjusa kommunikatsiooniga. Haridusprojekti raames töötasime turvalisema kooli nimel: lõime uue põhjaliku koolituse, koolitasime õpetajaid ja noorsootöötajaid, suhtlesime noortega, korraldasime üleriigilise kampaania LGBT+ noorte olukorrast koolis ning lõime hariva rändnäituse samal teemal, millega käivad kaasas ka tunnikavad, mida koolis kasutada. Kampaania eest pälvisime Eesti Noorteühenduste Liidult noorte heaolu edendaja tunnustuse. Esitasime esimest korda koos võrdse kohtlemise võrgustikuga ÜROle aruande inimõiguste kohta Eestis, mille LGBT-teemalise peatüki kirjutas meie huvikaitsejuht Aili Kala. Aruande põhjal tegi Aili ÜROs ka ettekande ning kohtus välisriikide esindajatega, kes omakorda tegid selle põhjal Eestile soovitusi olukorra parandamiseks. Koostasime kohalike omavalitsuste valimiste puhul soovitused kandideerijatele ning panime kokku valimiskompassi, mis peegeldas kandidaatide seisukohti LGBT+ inimesi puudutavatel teemadel. Andsime teist korda välja Vikerkaarekangelase auhinda, mille seekord said kaheksa imelist inimest või rühma, sealhulgas ka üks elutöö preemia võitja. Toetasime koos teiste võrdse kohtlemise võrgustiku ühendustega seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmist. Tähistasime meie kogukonnakeskuse 10. sünnipäeva - esimene juubel ikkagi! Suhtlesime trans inimeste, Sotsiaalministeeriumi ning tollal loodava ekspertiisikomisjoniga ning esindasime trans inimeste huvisid ja vajadusi, et uus soolise ülemineku juriidiline ja meditsiiniline protsess saaks vanast inimlikum, selgem, lihtsam ja kiirem. Eelmise komisjoni töö lõppemise tõttu pidid trans inimesed üle aasta vajalikke teenuseid, sh hormoonravi, ootama. Nüüdseks on uus komisjon tööd alustanud ning esimesed inimesed ka komisjoniga kohtunud. Panustasime taas Eesti Inimõiguste Keskuse inimõiguste aruande koostamisse. Meie huvikaitsejuht Aili Kala kirjutas peatüki LGBT+ inimeste õiguslikust olukorrast Eestis. Algatasime trans inimeste vanemate tugigrupi, kus vanemad saavad küsimusi esitada ja kogemusi vahetada ning eri sooidentiteediga trans inimestega kohtuda. Osalesime Vikervelo pride-rattasõidul, kus saime koos teistega veerejatega koosolemisest rõõmu tunda ja ka väikse kõne pidada. Mõned arvud Tegime 80 juriidilist nõustamist. Ekspertiisikomisjoni puudumise tõttu tuli palju küsimusi trans inimestelt, aga sageli pöördusid inimesed meie poole ka kooseluseaduse ja vaenuga seotud küsimustega nagu eelmistel aastatelgi. Tegime 43 psühholoogilist esmanõustamist. Peamisteks teemadeks, millega meie poole pöörduti, olid sooline ja seksuaalne identiteet, vaimne tervis, nt ärevus või ATH, üksindus, soov leida sõpru, veidi ka peresisesed suhted. Meie vabatahtlikud tegid 63 esmast kogemusnõustamist, neist 55 transsoolisusega seotud teemadel. Inimesed tahtsid kogemusnõustajatega rääkida arstlikust komisjonist, hormoonravist, ülakehaoperatsioonidest, vaimsest tervisest, düsfooriast, kapist välja tulemisest, soolisest üleminekust, teiste LGBT+ inimeste leidmisest, transsoolisusest, mittebinaarsusest, seksuaalse identiteedi mõistmisest, Eestisse kolimisest, nimevahetusest, perekonnast. Samuti palus teenuse kujundamiseks abi üks asutus. Nõustasime nelja trans lapse vanemat või vanemate paari, kes küsisid meilt tuge ja infot. Meie algatusel või toel ilmus meedias 18 artiklit, ühingu kodulehel avaldasime 48 postitust. Teemadevalik on kirju, kuid peamiste teemadena võib ära märkida näiteks abieluteemalise rahvahääletuse aasta alguses, trans inimesed ja LGBT+ noored. Lisaks oli meie saade “Argieluvõrdsus” kuus korda IDA Raadio eetris. Tegime 33 koolitust. Koolitasime Sotsiaalkindlustusametit, õpetajaid, noorsootöötajaid, noori poliitikuid, noorteorganisatsioone, ettevõtteid, sotsiaal- ja noorsootöö tudengeid, õpilasi ja LGBT+ noori. Korraldasime ise või kellegagi koostöös 6 üritust, osalesime või esinesime samuti 6 üritusel. Tegelesime 8 projektiga, teemadeks huvikaitse, kommunikatsioon, haridus, kogukonna toetamine ja võimestamine. Igal kuul oli meil keskmiselt 145 annetajat ning aasta jooksul saime 36 984 € annetusi.

Tere! Minu nimi on Olja ja ma olen aseksuaalne ja bisooline. Võib-olla kõlavad need sõnad teie jaoks kummaliste, põnevate või trendikatena, kuid ilmselt on nad vähemalt ebatavalised ja huvitavad. Sellepärast otsustasin jagada seda ausat artiklit peaaegu toimetamata kujul. Selle eesmärk on üksnes rahva teavitamine. Mulle tundub, et oma igapäevases saginas ei pööra paljud meist sellistele mõistetele tähelepanu ega mõtle nende peale. Mõned ka lihtsalt ei satu sellise info otsa, mistõttu maailmapildis laiutab lünk. Minul aga tekkis lihtsalt soov ausalt südant puistada pärast seda, kui olin käinud Eesti LGBT Ühingu kohtumisel, kus sain innustust otsekohesusest, vabameelsusest ja liberaalsetest vaadetest. Olen tegelikult ühingus vabatahtlik tõlkija ja mind motiveerib ühiskonna arengusse panustamine ja maailma parandamine. Lühidalt endast Konteksti mõttes annan veidi taustainfot enda kohta. Minu nimi on Olja Privalova. Ma olen 28 (artikkel ilmus algselt 2018. aastal - toim.) aastat vana. Elan Tallinnas. Olen venelane. Või venekeelne? Eesti keelt valdan peaaegu vabalt ja veel kahte keelt keskmiselt. Oman filoloogia kõrgharidust ja töötan meedias. Tegelen vesivõimlemise, idamaiste tantsude ja käsitööga, mängin parmupilli, reisin. Vabatahtlikuna tõlgin tekste ja käin loodushoiutalgutel. Elan üksi, lapsi pole ja ei taha. Mulle meeldib lugeda, magada, juua, jalutada, õppida, kõike jälgida ja kõige üle mõelda. Siiralt pean end tavaliseks inimeseks, kuigi nii mõnigi kõrvaltvaataja arvab, et minus on kõvasti individuaalsust. Selle üle võib vaielda. Selles artiklis tahaksin jutustada, miks ma nimetan ennast aseksuaalseks ja bisooliseks. Seks on ületähtsustatud Alustan aseksuaalsusest. Asi on selles, et mulle tundub, et mu elu kvaliteet ja subjektiivne õnnetunnetus ei olene sellest, kas mu elus on või ei ole seksi. Teisisõnu, see ei ole minu jaoks põhivajadus nagu näiteks toit või uni. Selguse mõttes ütlen, et oma 28 eluaasta jooksul olen saanud üsna mitmekülgse seksuaalkogemuse. Samas päris objektiivselt öeldes on mul täitsa ükskõik, on mul seda või mitte. Seksi puudumine ei pane mind end tundma õnnetu või kuidagi puudulikuna. Või “mitte naisena”. Ma võin muidugi seksiga tegeleda, kuid mingit erilist iha ma ei tunne. See ei olnud alati nii. Teismeeas tundsin ma seda iha väga palju, kuigi mulle tundus alati, et mu libiido on ikkagi madalam kui nö keskmisel inimesel. Ma mõtlen tihti, et meie maailm on liiga seksikeskne ja vahekord on ületähtsustatud. Inimese olemine on laiem, rikkalikum, peenem ja huvitavam. Ühesõnaga, on ka tähtsamaid tegevusi. Oma olemuse põhjusi on mul keeruline lahata. Ilmselt leiab siit, nagu alati, eri tegurite koosmõju. Kui mind uuriks psühhoanalüütik, võiks ta öelda, et mul on mingi vaimne trauma. Võib-olla on see kõik “Lääne kahjulik mõju ja aju liberaliseerumine”. Põhjus võib olla ka hoopiski bioloogiline. Nimelt elan ma hulgiskleroosi ja depressiooniga. Ravin end. Mitte esimest aastat. Edukalt. Tasub mainida, et madalale langenud seksivajaduse all “kannatan” ma juba ammu, lausa mitu aastat. Minu meelest annab see mulle teatud õiguse sellest nähtusest üsna põhjendatult rääkida. Enamik inimesi arvab aga, et see on mingi kiiks, ja ei võta seda tõsiselt. Nad oletavad, et need on mingid hääled mu peas. Poisilik, aga mitte lesbi Bisoolisusest ka. Ma olen lapsepõlvest saati olnud justkui veidi poisilik. Ronisin hoovis puude otsas, mahajäetud tehastes, garaažide katustel. Mulle meeldis kamandada ja kakelda. Need olid 90ndad ja internetti veel polnud. Umbes 17-aastaselt hakkasin ma kikkpoksiga tegelema. 22-aastaselt võtsin ette enesekaitse ja lasketiiru. Peaaegu alati on mu juuksed olnud masinaga lühikeseks aetud. Ma arvan, et mulle sobib see soeng, sest ta peegeldab mu sisemist seisundit. See on haruldane leid ja oleks patt seda mitte ära kasutada. Lisaks mäletan selgelt ühte juhtumit lasteaias, kui üritasin poiste seas autoriteeti välja võidelda. Kuni tüdrukud mängisid printsesse, joonistasin mina “Maski” - tolle aja populaarset filmitegelast. Poistele see meeldis. Need seigad kirjeldavad ehk mu “mehelikkuse” algust. Veidi teooriat ka. Vikipeedia teatab, et “bisooline” (inglise keeles bigender) on selline inimene, kelle tunnetuslik sugu muutub ajas. Bisooline inimene tunneb end kord mehe, kord naisena, sõltumata bioloogilisest soost. Tema tunnetuslik sugu võib muutuda vastavalt tujule, vestluskaaslasele või ümbritsevale keskkonnale. Bisoolisust ei tasu segi ajada lõhestunud isiksusega, kuna bisooline inimene on üks tervik, kelle soorollid võivad muutuda. Bisoolisus ei määra ka seksuaalset orientatsiooni. Bisoolisel inimesel võib olla ükskõik milline seksuaalne orientatsioon, nagu igal teisel inimeselgi. Paljud peavad mind lesbiks (isegi sõbrad ja mu oma ema). Pean tunnistama, et see on mind ära tüüdanud mitte sellepärast, et see on halb, vaid sellepärast, et see põhineb stereotüüpidel ja ei vasta tõele. Usun, et probleem on mind ümbritsevate inimeste mõttemustrites. Mina isiklikult arvan, et minus on lihtsalt võib-olla keskmisest enam mehelikkust ja et see on täiesti normaalne. Seejuures mulle väga meeldib kanda kleite. Ma meigin end, korrastan kodu, käin ilusalongides ja küpsetan pirukaid. Tõsi, see, et ma ei ole “nagu kõik teised” on vahel raske. Olen justkui teiselt planeedilt ja jään selliseks terveks eluks. See on igavene võitlus. Siiski arvan, et kõrgeim väärtus on jääda endaks ja olla nii vaba, kui sa ise endale lubada saad ja kui palju ühiskond seda võimaldab. Kui teil on vahel sarnased mõtted, kui te tundsite end mu sõnades ära, olenemata teie bioloogilisest või tunnetuslikust soost või orientatsioonist, siis kirjutage mulle. Võib-olla on meil koos huvitav. Olga Privalova on ühingu vabatahtlik tõlkija. Lugu ilmus algselt vene keeles 2018. aastal. #sooidentiteet #seksuaalidentiteet #aseksuaalsus #bisoolisus