Otsingu tulemused

Märtsis alustas ühingus tööd Eva Marta Sokk, kes on meie uus kogukonnakoordinaator. Ta võtab keskuses külalisi vastu, korraldab üritusi Tallinnas ja mujal, suhtleb erinevate kogukonnagruppidega, pakub nõu ja tuge ning on muidu vahva tegelane. Esitasime talle mõned küsimused, et inimesest paremat pilti saada. Kes sa oled, kust sa tuled? Olen Eva Marta, 23 aastat vana ja tulen Pärnu-Jaagupist. Olen lõpetanud Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja Islandi Ülikooli International Studies in English erialal. Miks tulid ühingusse tööle? Peale ülikooli lõpetamist olin nõutu, mida edaspidise eluga teha. Kuna olen ise LGBT+ inimene, tahtsin oma tuleviku siduda selle kogukonna heaks töötamisega. Eesti LGBT Ühing on ainus kõikehõlmav LGBT+ organisatsioon Eestis ja seega tundsin, et saaksin just siin kõige rohkem ära teha. Mida soovid ühingus töötades saavutada? Soovin laiendada LGBT+ inimeste suhtlusringkonda, et ka kogukonnasiseselt suhtleks omavahel erineva identiteediga inimesed. Samuti loodan kaasata ühingu töösse ka rohkem erinevatest Eesti kohtadest LGBT+ inimesi, et kogukonnaelu oleks vähem koondunud pealinna. Millisena näed ja koged hetkel LGBT+ kogukonda ja selle olukorda Eestis? Minu arvates näeb LGBT+ kogukond välja väga erinev üle Eesti, aga üldiselt tunnen, et LGBT+ see on täis positiivseid, südikaid inimesi, kes on enda üle uhked ja valmis oma õiguste eest seisma. Eesti LGBT Ühing on lihtsalt koht, kus need inimesed saavad kokku ja loodetavasti leiavad sarnaselt mõtlevaid inimesi.

Uurisime lähemalt Vikerroosi, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna LGBTIQ-ühenduse olemust. Küsimustele vastasid ühenduse liikmed. Kuidas ja miks kokku tulite? Mingil hetkel muutusid LGBTIQ-teemad ühiskonnas üha aktuaalsemaks ka poliitilisel maastikul. Erakonnaliikmetena tulime kokku, et anda sisend sotsiaaldemokraatide seisukohtadesse neil teemadel ning et erakonnast saaks tugev partner ühiskonna LGBTIQ-teemalises dialoogis. Lisaks selleks, et toetada LGBTIQ-kogukonda kuuluvaid erakonnakaaslasi. Ning kokkuvõttes ikka selleks, et LGBTIQ-inimeste võrdsed õigused oleks poliitikas ja laiemalt ühiskonnas kaitstud. Suureks eeskujuks olid meie jaoks sarnased ühendused Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi sotsiaaldemokraatide juures. Kellele on tegevus suunatud? Vikerroosi tegevus on suunatud nii erakonna sisse kui erakonnast välja. Oleme ühelt poolt kaasamõtlejate ühendus sotsiaaldemokraatliku liikumise sees ja teiselt poolt dialoogipartner kõikidele teistele organisatsioonidele, kellele LGBTIQ-teemad on südamelähedased. Oleme aktiivsed kaasalööjaid erakonna võrdsuspoliitikate komisjonis ning rahvusvahelisel tasandil teeme aktiivselt koostööd üleeuroopalise sotsiaaldemokraatide ühendusega Rainbowrose. Mis te teete? Me räägime palju. Räägime ja selgitame erakonna sees ja erakonnast väljas. Panustame erakonna programmiliste seisukohtade sõnastamisse ja kõigi Eestis tegutsevate inimõiguste ja LGBTIQ-küsimustega tegelevate organisatsioonide koostöösse. Teeme ise üritusi ja käime teiste üritustel. Osaleme ka pride’idel, reeglina koos teiste riikide sotsiaaldemokraatidega. Mis on olnud teie tegutsemisaja südantsoojendavaim hetk? Südantsoojendavaim hetk on olnud ehk Vikerroosi lipu esmakordne kõrgel lehvimine erakonna suvepäevadel. See oli justnagu meie ühine kapist väljatulek erakonna sees, mis tegi südant ikka väga soojaks ja oli väga ilus hetk. Muidugi hästi emotsionaalne on olnud kooseluseaduse vastuvõtmise hetk Riigikogus, mis oli väga oluline sündmus nii Vikerroosile kui kõigile sotsiaaldemokraatidele. Ja meie järgmine siht on täpselt selline, nagu ütleb seda Vikerroosi suur toetaja, kooseluseaduse üks algatajaid, Riigikogu liige Barbi Pilvre: „Kooseluseaduse rakendusaktidega on vaja edasi minna“. Kontakt: vikerroos@sotsid.ee, www.sotsid.ee/vikerroos

31. märtsil toimusid Tallinnas, Tartus ja Londonis meeleavaldused "Jah vabadusele, ei valedele!" Tallinna marsil osales ka Eesti LGBT Ühing ning tegevjuht Kristel Rannaääre pidas Vabaduse väljakul kõigi osaliste ees kõne, mis on järgnevalt esitatud täismahus. Vabadus ei tähenda ainult seda, et meil on vabariik, vaid ka seda, kas selle vabariigi sees on inimesed lõpuni vabad - vabad olemaks, kes nad päriselt on, vabad eneseteostusele, vabad armastusele, vabad võimalustele. Meie ümber on palju erinevaid inimesi, kellest keegi pole olulisem ega ebaolulisem. Küll aga on neid, kes ei ole päriselt vabad. Inimesed, kes näiteks ei saa välja oma kodust, kes ei pääse ligi teenustele, kelle keelt ei mõista perearst, kelle armastus ei ole justkui õige, kelle perest ei tohi rääkida koolis, kelle vähesed võimalused piiravad haridustee, kelle kodus on vägivald, kelle laual ei ole piisavalt toitu. Meie riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ja nõrgimaks lüliks on tahtmatus pakkuda kaitset kõigile oma inimestele ja nende mitteväärtustamine. Kui me tahame olla päriselt vaba riik, siis me peame aitama kõigil meie inimestel olla vabad. Igaüks meist peab tundma ennast turvaliselt ja kaasatuna ning teadma, et temast hoolitakse ja teda väärtustatakse, sest terved ja õnnelikud inimesed on terve ja õnnelik riik. Kuni meie hulgas on inimesi, kes ei ole päriselt vabad, ei ole me vabariik, mis on vaba riik. Täna marssisin mina kõigi eest, kes ei ole meie vabariigis päriselt vabad, aga eriti valusalt kannan ma oma südames lapsi ja noori, kes kogevad oma LGBT+ identiteedi tõttu vägivalda kodus või koolis. Eesti LGBT Ühinguni on jõudnud viimase aasta jooksul murettekitavalt palju selliseid juhtumeid, kuid kardan, et see on vaid väike osa statistikast. On kurb, et meie inimesi on hakatud üha enam nende identiteedi pärast jaotama õigeteks ja valedeks. Ja veelgi kurvemaks teeb selle tõsiasi, et seda tehakse lausa juhtpoliitukute tasandil, mis annab omakorda signaali ühsikonnale. Me näeme, kuuleme ja kogeme, et meie ühiskond ongi viimastel aastatel muutunud vihasemaks. Seetõttu ei tohi me enam pealt vaadata mitte kellegi kiusamist, alandamist, vihkamist. Me peame sekkuma, et peatada see viha. Ja me peame levitama headust! Sest kui me seisame teiste eest, seisame me lõpuks enda ja oma lähedaste eest. Usun, et tänane marss ja kõik teised hiljutised ärkamised ning juba eelnevate aastate aktivism suudavad ühiselt peatada selle, mis päriselt lõhub meie riiki ja aitavad luua võimalusi, et meie inimesed saaksid ükskord päriselt vabaks. Ka need, kes kannavad südames viha ja seetõttu on iseenda vangid.

„No hombres!“ – nii mehi küll ei saa – arvas hommikusöögilauas Kadri veganluse kohta tema sõbra vanatädi Colombias, mõistmata, miks peaks keegi keelduma tavalisest toidust. Kuigi vanatädil oli olnud noor geist sugulane, kes vihakuriteo tulemusena tapeti, ei hõlmanud tema maailmapilt variandina samast soost inimeste vahelisi suhteid ega tekitanud huvi võimalik reaalsus, kus loomi toiduks ei tarbita. Meie kultuuriruumi selgrooks on aga võimusuhted, mis ühendavad sellesama vanatädi geist sugulase tapmise ja loomade kehad tema hommikusöögilaual. Ometi jääb talle nagu enamikule nähtamatuks seos nende kahe vahel. Veganite ja LGBT+ aktivistide peal mängitakse sageli läbi sarnaseid hirme: et miks surutakse teistele peale oma maailmavaadet või et lapsi tuleb selliste ohtude eest kaitsta. See ei tähenda, et LGBT+ inimesed ja veganid oleksid kuidagi ühesugused grupid või et veganite, vähemuste ja loomade rõhumist saaks pidada ühesuguseks. Küll aga ühendab meid asjaolu, et eksisteerime samas mõttesüsteemis, mis on hierarhiline ja sügavalt ebavõrdsust soosiv, mõjutades meie elu ka eri kogemuste korral sarnaste mehhanismide kaudu. Lahti tuleb harutada võimustruktuur ise, sest kuni me pole teadlikud võtetest, millega see end taastoodab, võime heauskselt süsteemi ennast säilitades kaasa aidata ebavõrdsuse püsimisele kellegi teise suhtes. Võimustruktuuri kvintessents Eri inimgruppide ja loomade kohtlemine on sügavalt seotud hierarhilise võimustruktuuriga, mille skaala ülemises otsas asub „ideaalinimene“ ja alumises selle lahutamatu vastandina „loom“.[1] „Ideaalinimese“ kategooria on defineerinud need, kes on ajalooliselt rohkem võimu omanud ja omavad ka täna – sel on valge lääneliku heteroseksuaalse cis-mehe nägu.[2] Kõik ülejäänud, sealhulgas nii-öelda vähemused, jaotuvad skaalal hierarhiliselt. Mida lähemal oled loomale, seda vähem võimalusi ja võimu sul on. Mida rohkem meie identiteet ja teiste tõlgendus meist kattuvad ning sarnanevad ideaalinimesega, seda lihtsam on mitte teadvustada skaala ülemisse otsa kuulumisega kaasnevaid privileege. Ometi on tegemist positsiooniga, mis võib muutuda, kui muutub meie sise- või välismaailm ning heidab nii valgust sellele, kuidas võim toimib. Kategooriate hierarhilisusest ja muutlikkusest saame aimu nende lugudest, kelle identiteet ja välimus ei kattu vastavalt eksisteeriva võimustruktuuri ettekirjutustele – näiteks võivad transsoolised inimesed kirjeldada, kuivõrd erinevalt koheldakse naisi ja mehi [3] –, või „naiselike“ meeste lugudest, kes ohustavad võimustruktuuri juba ainuüksi seeläbi, et ei taastooda selgepiirilist ideaalinimese kategooriat.[4] Naised ja naiselikkus on hierarhias madalamal astmel ja mehi, kes on naiselikumad – olgu nad geid või heterod –, kiusatakse, sest naiselikkus on vähem väärt. Teisalt seavad ka naised, kes ei ole meestest huvitatud, hierarhia küsimärgi alla. Seetõttu öeldakse, et nad „pole õiget meest saanud“ või et nad ise tahavad mehed olla. Transsoolised inimesed ohustavad ideaalinimest, sest nad justkui otsustavad ise oma sooidentiteedi ja soolise eneseväljenduse üle. Ideaalinimesest lähtuva hierarhia järgi ei saa naisest kunagi õiget meest ja mees, kes tahab naine olla, alavääristab iseennast. Mittebinaarne sooidentiteet ei sobitu üldse valitsevasse süsteemi ja on alaesindatud. Läbi aegade on paljudes kohtades valitsevast normist kõrvalekalduvaid inimesi sõna otseses mõttes vaimselt ja füüsiliselt karistatud ning „ravitud“, s.o valitsevat arusaama sisuliselt peale sunnitud. Kuskil pole võimustruktuuri meelevaldsus aga ilmsem kui selle alumises otsas, looma kategoorias, mille defineerime meie kui inimesed, koondades selle sildi alla lugematul hulgal äärmiselt erinäolisi olendeid, keda ei ühenda sageli midagi muud peale selle, et nad pole inimesed – ometi räägime neist kui ühest ja samast hääletute tegelaste grupist. Olgugi et need oleme meie, kes neid kuulata ei taha ega oska. Näitena sellest, kuidas looma kategooriaga opereeritakse, võib tuua 2018. aasta algusest presidendi vastuvõtul esitatud lavastuse juhtumi, kui justiitsminister Reinsalu kutsus meedias ilmunud naisõiguslaste seisukohti ja sõnavõtte „kanakarja kambakaks“ Ojasoo vastu.[5] Troop „kanakarja kambakas“ toimib ainult siis, kui arvame, et kanaks olemises on midagi madalamat inimeseks olemisest. Säärases hierarhias pole midagi loomulikku, see peegeldab lihtsalt võimupositsioonil olijate ebavõrdset nägemust maailmast. Kasutades seda väljendit, paigutas Reinsalu häält tõstnud naised skaala ideaalinimene-loom alumisele pulgale ja taaskehtestas sellega juurdunud ebavõrdset võimustruktuuri. Loomi kasutatakse kategoriseerimisel küll ka justkui positiivses kontekstis, näiteks tähistades mehelikkust „täku“ või „härja“ kujul, kuid ka siin on tegemist üldistamise ja stereotüpiseerimisega. Üks liik surutakse mingisuguse sildi alla: seesama „täkk“ saab stereotüüpse tähenduse, mis kantakse hiljem üle teatud viisil käituvale mehele, keda seeläbi stereotüpiseeritakse samamoodi kui indiviide, kelle põhjal on kategooria loodud. Stereotüpiseerivad nägemused loomadest ei pärine loodusest, vaid on inimeste looming, millega taastoodetakse eksisteerivat maailmakäsitust. Nähtamatud ideoloogiad Ideaalinimese-looma skaalat toetavad sügavat ebavõrdsust soodustavad ja laialt levinud ideoloogiad, millest meie puudutame kaht, kuigi neid on veel. Täpsemini räägime spetsiesismist ja heteronormatiivsusest, mis on domineerivad ideoloogiad – st inimestele üldiselt nähtamatud ja aktsepteeritud normina, nii et me ei tajugi neid enam ideoloogiatena. Mõlemad kasutavad enda alalhoidmiseks samu tööriistu, kuid enne veel, kui need juppideks võtame, seletame lahti, mis kumbki on. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus tundevõimeliste olendite ärakasutamiseks, vangistamiseks, tapmiseks hoolimata sellest, et loomad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida.[6] Spetsiesismile vastandub veganlus – sotsiaalse õigluse liikumine, mille eesmärgiks on lõpetada loomade ärakasutamine ja tapmine ning tagada neile põhiõigused, näiteks õigus kehalisele puutumatusele ja elule. Veganlusega taotleme, et lõpetaksime mõtlemise loomadest kui objektidest, kelle kehade, territooriumi, perede ja elude suhtes meil on õigus dikteerida meie enese soovidest ja tahtmistest lähtuvaid tingimusi. Heteronormatiivsus on uskumus, et inimesed jaotuvad selgelt kaheks sooks, meheks ja naiseks, et see on bioloogiliselt määratud, et kummalgi sool on selge roll ja et heteroseksuaalsed suhted kahe eri soost inimese vahel on ainus norm. Heteronormatiivsuse vastand võiks olla mitmekesisuse märkamine ja mõistmine (vrd sootundlikkus vs soopimedus), inimkonna nägemine mittehomogeensena. Ideaalinimeseks on antud kategooria mõistes cis-sooline heteroinimene, meie praeguses ühiskonnas mees. Psühholoogiadoktor Melanie Joy sõnul taastoodavad domineerivad ideoloogiad end kolme põhiõigustuse kaudu, mille ta võtab kokku fraasiga the 3N’s of justification: normal, natural, necessary [7] – kui usume domineerivat ideoloogiat, usume, et enamlevinud normid on normaalsed, loomulikud ja vajalikud. Spetsiesism ja heteronormatiivsus on ideoloogiad, millele mõlemale annavad vastupidavuse need samad kolm põhiõigustust. Vaatame, kuidas nimelt. Ärge suruge oma maailmavaadet peale Kui ideoloogia on muutunud „normaalseks“, tähendab see, et kehtivate sotsiaalsete normidega kaasaminek pole mitte ainult soovituslik, vaid on nii laialt aktsepteeritud, et igasugune kõrvalekalle tundub ebanormaalne. Neid norme on lihtne järgida seda ise teadvustamata, sest kõik teevad nii. Normaalseks muutunud ideoloogia järgimist tunnustatakse, kõrvalekaldumist aga ei soosita või isegi karistatakse. Loomade puhul öeldakse, et on normaalne neid süüa ja tarbida. Kuigi enamus seda ei taju, on tegemist siiski ideoloogiaga, mis on niivõrd normaliseeritud, et loomade tarbimisest loobumine nõuab teadlikkust ja tahet. Spetsiesismi sügavat juurdumist näeme järgmistest näidetest. Veganlust toetavate valikute tegemine on raskendatud. Toidukohtades puuduvad vegantoidud, eriti avalikus sektoris. Veganitel on raske saada kvaliteetset arstiabi, sest tihti nähakse terviseprobleemide põhjust veganluses ega tegeleta pärismuredega. Kooliõpikutes räägitakse loomadest kui tarbeobjektidest – kuidas lehmad „annavad“ piima ja sead „annavad“ liha. Lehmapiima tootmist ja tarbimist doteeritakse. Veganmenüüde pakkumist haridusasutustes ei soovitata (kuigi õnneks keelata pole võimalik). Loomade tarbimine on sisse kirjutatud seadustesse, mille järgi avalikus sektoris toitlustatakse. Normidel puudub järjepidevus. Kuigi Eestis tundub mõeldamatu süüa koeri, kes on lemmikloomadeks, on kultuure, kus süüakse koeraliha samamoodi nagu meil sigu, lehmi ja teisi. Vastuolu aitab lahendada ideaalinimese-looma skaala, mis võimaldab meil tõlgendada teisi kultuure veidratena, selle asemel et seada küsimärgi alla, miks teeme sea ja koera vahel sellist vahet. Kuna loomade tarbimine on normaalne, siis leiame põhjendused vastuoludele viisil, mis ei kompromiteeri kehtivat ideoloogiat ja norme. Veganlus paistab nišivalikuna, mida „surutakse peale“. Veganluse kohta käivate artiklite kommentaariumides on levinud seisukohad, et „veganid on lärmakad“ kuni selleni välja, et „ainult paraad on veel puudu“. Spetsiesism on niivõrd tavaline, et seda isegi ei tajuta ideoloogiana, nii et paradoksaalsel moel tundub hoopiski veganlus parimal juhul maailmavaatena, kuid enamasti lihtsalt toitumisviisina, mida surutakse peale. Veganlusest rääkimine ohustab domineeriva ideoloogia teadvustamata käsitamist normaalsusena. Heteronormatiivsus kui meie ühiskonna „vaikimisi“ ideoloogia esindab ja esitab piiratud võimalusi enesemääratlemiseks, eneseväljenduseks ja suhete defineerimiseks. Normist erinemine on tehtud mitmel viisil keeruliseks ja sageli isegi häbiväärseks nii ühiskondliku arvamuse kui ka sellest mõjutatud seadusandlusega. Neid viise järgmiseks vaatlemegi. Heterosuhete kui ainsa normaalsuse taastootmine. Kui ühiskondlik suhtumine ja mõistmine kõrvale jätta, siis ametlikult on samast soost inimeste vahelised suhted kooseluseaduse alusel aktsepteeritud. Kui see seadus ka täielikult toimiks, st hetkel puuduvad rakendusaktid oleksid vastu võetud, oleks samast soost inimestel siiski keerulisem oma suhet ametlikult registreerida kui neil, kes Eesti seaduste järgi abielluda soovivad. Kooselulepingu sõlmimine nõuab mahukamat paberimajandust ning maksab kuni mitusada eurot rohkem kui abiellumine. Praeguses juriidiliselt segases olukorras peavad inimesed aga lausa kohtusse pöörduma, et kasutada neile seadusega tagatud õigusi. Lisaks juriidilisele olukorrale normaliseerib sellist asjade seisu ka meedia, millega puutume igapäevaelus kokku oluliselt rohkem kui seadusandlusega. Läänemaailma massimeedias ja meelelahutuses näeme peamiselt vaid cis-hetero paare ning üldiselt sama valemi järgi toimivaid, samu samme järgivaid suhteid. Kui erandkorras lisatakse näiteks filmi või sarja LGBT+ tegelasi või LGBT+ suhteid, siis sageli on nende näitamise eesmärk kasutada neid kas huumori või traagika otstarbel. Väga levinud on ekstra-
vagantse geimehe karakter või naiste-
vaheline suhe, mis lõppeb ühe või mõlema naise surmaga [8] (internetikogukondades hõisatakse tragikoomiliselt, kui lesbi ei suregi lõpus ära). Normidel puudub järjepidevus. Kui eurokeskses läänemaailmas on normiks n-ö mehena sündinud mees, kes väljendab end maskuliinselt, ja n-ö naisena sündinud naine, kes väljendab end feminiinselt (ehk sugu ja soorollid on kaasasündinud, ettemääratud ja binaarsed), siis üle maailma on eri aegadel eri ühiskonnad sugu ja seksuaalsust tajunud hoopis mitmekesisemalt. Näiteks on Põhja-Ameerika põlisrahvaste seas two-spirit inimesed, kes on naise ja mehe kõrval kolmas sugu ning kehastavad mõlemat. Samuti on kolmanda soo või mittebinaarse soo esindajad hijra’d Indias, fa’afafine’d Polüneesias, waria’d Indoneesias, travesti’d Ladina-Ameerikas jm. Mitmes kultuuris on need identiteedid levinud ja aktsepteeritud ning võivad täita ka erilist ja hinnatud ühiskondlikku rolli. Meile võõrastest sookategooriatest tingituna vajaksime ka uusi viise, kuidas nende inimeste seksuaalsetest orientatsioonidest rääkida. LGBT+ identiteeti ja „eluviisi“ nimetatakse valikuks ja sellest rääkimist teistele pealesurumiseks. Kui LGBT+ kogukond ütleb, et nende põhiõigusi ei tunnustata cis-hetero inimeste õigustega samal tasemel, siis kuuleb sageli protestihääli, mis väidavad, et LGBT+ inimesed nõuavad endale eriõigusi, kuigi tegemist on hoopiski võrdsusesooviga sellistes valdkondades nagu pere loomine, töötamine, ligipääs tervishoiuteenustele jne. Pride-rongkäigud, mis on ülemaailmne nähtus taotlemaks nähtavust ning oma õiguste tunnustamist ühiskonna ja valitsuste poolt, on paljude silmis pelgalt ebanormaalsusega uhkustamine. Oma mittehetero identiteedist rääkimist nimetatakse pealesurumiseks, lisades, et on ükskõik, mida keegi kinniste uste taga teeb, aga et sellega ei ole vaja teiste ees „lehvitada“. Probleemile tähelepanu juhtimist nimetatakse tähelepanuvajaduseks või probleemide loomiseks. Loodus on nii määranud Ideoloogia muutub „loomulikuks“ bioloogiliste põhjenduste kaudu, mis viitavad kooskõlale loodusega. Põhjendusi loovad aga need, kes on ideaalinimese-looma hierarhia tipus ning omavad selleks vahendeid ja võimu. Melanie Joy selgituste järgi panevad loomulikkusele aluse kolm peamist institutsiooni: ajalugu, religioon ja teadus. Ajalugu võimaldab väita, et „nii on alati olnud“, religioon seob ideoloogia jumaliku tahtega ja teadus annab „bioloogilised“ põhjendused. Olgugi et Eesti kuulub kristlikku kultuuriruumi, ei ole siin väga olnud kuulda põhjendusi loomade tarbimisele jumaliku korra alusel, küll aga on laialt levinud kaks põhiargumenti, mis säilitavad spetsiesismi ning varjutavad veganluse kui vägivallatu alternatiivi võimalikkust. Tegemist on kahe järgmise ideoloogilise konstruktsiooni ja nende tuletistega. Inimesed on juba kiviajast saati loomi küttinud ja tarbinud. Inimajaloost aga on teada teisigi vägivaldseid praktikaid, mis on vähemalt sama vanad kui loomade tarbimine, näiteks kannibalism, imikute tapmine, vägistamine, mõrvad jne. Küsimus pole selles, mis on inimesele „loomulik“, sest oleme nii alati teinud, vaid selles, millised meie valikud on põhjendatud. Paljude vägivaldsete praktikate puhul oleme aktsepteerinud, et need ei ole kooskõlas meie väärtustega, aga spetsiesism suudab end ometi taastoota ega võimalda loobuda põhjendamatust vägivallast teiste liikide vastu. Nii kasutatakse ajalugu ja traditsioone spetsiesistliku rõhumissüsteemi õigustamiseks. Inimesed on loodud loomi sööma. Kuna spetsiesism on niivõrd normaliseeritud, tunduvad väga loomulikud ka spetsiesismi taastootvad ja seletavad „teaduslikud“ väited, justkui oleksime loodud segatoidulisteks. Ometi läheb võrdlemisega siin raskeks, sest inimese toidulaud erineb oluliselt loomade omast: oleme oma toitu juba väga kaua küpsetanud ja aretanud ning on küsitav, milline toidulaud on üldse „loomulik“. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et „loomulikust“ toidust ei räägita selle põhjenduse juures kui millestki, mis tagaks tervise või hea enesetunde. Ilmselt on olnud ka inimese toiduvalikute puhul aegu, kus on olnud parem taluda pidevalt kergemaid füüsilisi vaevusi näiteks laktoositalumatuse tõttu kui kannatada suur osa aastast alatoitumuse käes. See, et meil on võimalik seedida ja taluda loomset päritolu toitu, ei tähenda, et see oleks meile loomulik. LGBT+ kogukonna nähtavus on ajalooliselt olnud pea olematu (tänapäeval on hakatud seda küll sammhaaval tagantjärele parandama) ja seega võib olla keeruline tõestada, et need inimesed on alati meie seas elanud. Kogukonna „loomulikkusele“ vaidlevad vastu ka viimasel ajal esile kerkinud end kristlike väärtustega siduvad grupid, kes toetuvad Eestis üsna vähekasutatud religioossele argumendile, seostades seda ka loodusseaduste ja üleüldise normaalsusega. LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on loodusseaduste vastu. Meie ühiskonnas peetakse „loomulikuks“ cis-soolisi heteroseksuaalseid inimesi ja nendevahelisi paarisuhteid. Kui „loomulikku“ loodusega seostada, siis on seda arusaama tegelikult raske kinnitada, kuna igas loomade rühmas (imetajad, linnud, roomajad, putukad) esineb suhteid samast soost isendite vahel [9] (kuigi loomade puhul ei saa rääkida sättumusest nagu inimeste puhul, vaid pigem käitumisest). Samuti on loomariigis näiteid sellest, et sugu või isegi soorollid ei ole sünniga määratud. Mitmed sisaliku- ja kalaliigid suudavad vastavalt eri vajadustele ja tingimustele bioloogilist sugu muuta, samuti mõni koralliliik. Merihobude seas sünnitavad lapsi isased. LGBT+ inimeste suhted ja identiteedid on kaasaegne väljamõeldis ja trend. See argument ei kehti siin nagu normaalsuse mõiste juureski – eri aegadel on eri kultuurid sugu ja seksuaalsust erinevalt käsitlenud. Näiteid sellest leiab nii eri kultuuride mütoloogiatest kui ka eri ühiskondade ülesehitusest. Üleüldse on seksuaalsus (nii homo- kui heteroseksuaalsus jt) identiteedi osana tegelikult alles 19. sajandi leiutis.[10f] Enne seda räägiti vaid tegudest ja käitumisest, mitte inimesest kui teatud gruppi kuulujast. Näiteks võidi taunida või karistada vahekorras olnud mehi, kuid eelkõige just konkreetse teo eest. Teistmoodi pole tervislik Kui ideoloogiat juba võetakse loomulikuna, muutub see ka ellujäämiseks „vajalikuks“. Tegemist on kõige tugevama ideoloogilise konstruktsiooniga, mis muudab kehtiva süsteemi paratamatuks, millele justkui polegi alternatiive. Loomade tarbimise puhul kasutatakse vajalikkuse-argumente väga palju ning ka siin aitab teaduskeel kaasa spetsiesismi alalhoidmisele. Seda näeme järgmistel puhkudel. Veganlus on keeruline ja ohtlik, eriti lastele. Vaatleme näiteks, kus on fookus debatis veganluse üle. Kuigi veganlus on vabadusliikumine ja oluliselt laiem toitumisküsimustest, käib arutelu hoogsalt just selle üle, kas veganlus on tervislik. Siiski on argumendid viimase kümnendi jooksul muutunud, sedamööda, kuidas üha rohkem täiskasvanuid ja nüüd ka juba lastega peresid on valinud veganluse ning löönud spetsiesistlikust ideoloogiast lahku. Kui varem rääkisid institutsioonide poolt tunnustatud eksperdid, et veganlus on ohtlik, keeruline, toitaineid ei saa kätte jne, siis nüüd on debatt liikunud peamiselt vaidlusele laste tervise üle, mistõttu kuuleme sageli tuttavlikke „jätke lapsed rahule“ seisukohti. Endiselt taastoodetakse müüti, et lapsed peavad loomi sööma, sest veganlus on keeruline või suisa ohtlik. Kuivõrd vanusest sõltumata ei ole inimestel füsioloogiliselt vajalik loomi tarbida, on siinpuhul reaalsuses tegemist ideoloogilise aruteluga, kus võimupositsioon on spetsiesistlikku maailmavaadet taastootvatel isikutel ja institutsioonidel, mida nad esindavad. „Liha on hea valguallikas.“ Vajalikkuse-müüti taastoodetakse teaduses, kasutades loomakehade ja kehavedelike kohta keelelisi konstruktsioone, nagu „kõrgema bioväärtusega valgud“, või väidetega nagu „heemne raud imendub paremini“ ja „piim on hea kaltsiumiallikas“. Säärased väited toimivad puhvrina (n-ö absent referent)[11] reaalse indiviidi ja tarbetoote nagu liha, piim, munad jne vahel, lahendades võimaliku kognitiivse dissonantsi, mis võiks tekkida, kui mõtleksime sellest, et me ilma vajaduseta tarbime tundevõimeliste olendite kehasid ja kehavedelikke, keda on nende tahte vastaselt ära kasutatud või lausa tapetud. Spetsiesistlike praktikate jätkumiseks on need väited hädavajalikud, et luua võimalus distantseeruda süsteemsest vägivallast, millel need praktikad rajanevad. Tegemist pole niivõrd füsioloogiaga, vaid ideoloogiaga, mis muudab loomade tarbimise nii loomulikuks kui ka vajalikuks. Näiteks on mõeldamatu – kuigi võimalik – rääkida inimlihast kui heast ja kvaliteetsest valguallikast, ilma milleta pole võimalik tervislikult elada. Ometi ei üritata isegi laborites toota inimlihaburgereid, sest see on vastuolus meie eetiliste põhimõtetega. Spetsiesismi säilimiseks on hädavajalik säilitada müüti veganluse ebatervislikkusest, sest taimetoitluse tervise-eeliste tunnistamine tähendaks koheselt skaala kõigutamist ning praeguse võimustruktuuri küsimärgi alla seadmist. Spetsiesistlik põhiõigustus, et me ei saa loomi tarbimata olla terved või elada hästi, võimaldab jätkata loomade tarbimist ilma põhjuseid ja tagajärgi nägemata. Vähemustele, kes ei ela oma elu vastavalt valitsevale normile, võib üsna kergekäeliselt ette heita erinevaid ühiskonna murekohti, muu hulgas seda, et nad ei täida inimestele ühiskonna poolt pandud näiliselt universaalseid kohustusi ning kahjustavad seeläbi sedasama justkui korrastatud ja muidu toimivat ühiskonda. Heteronormi vajalikkuse müüti luuakse mitmete uskumuste läbi. LGBT+ inimesed suretavad rahvastiku välja. Kui räägitakse samast soost inimeste suhete, LGBT+ inimeste õiguste ja muu sellisega seotud ohtudest, siis sageli on põhiargumendiks see, et inimkond saab jätkuda vaid mees-naine kooslustest ja seetõttu on üksnes sellised suhted vajalikud ja õigustatud. Tegelikult on inimesed alati lapsi sünnitanud ja kasvatanud väga erinevates peremudelites, alates üksikvanematest kuni hõimudeni, kes kõik koos oma lapsi kasvatavad ja kus lastel on mitu vanemat bioloogilisest seosest sõltumata. Külgetõmme ükskõik mis soost inimeste vastu ei määra isiku võimet või soovi saada lapsi. Igal juhul ei ole alust LGBT+ inimestele rahva väljasuretamist ette heita. Näiteks ainuüksi Lääne-Tallinna Keskhaiglas sünnib igal kuul üks-kaks last LGBT+ peresse.[12] LGBT+ inimesed ei suuda pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Teine tuline konfliktipunkt on küsimus, kas samast soost paarid on üldse kõlbulikud lapsi kasvatama. Kas LGBT+ peredes kasvavatest lastest saavad „normaalsed“, terved inimesed, kas need lapsed saavad perest kätte kõik need eeskujud ja mõjud, mida üks terve laps saama peaks? Öeldakse, et lapsele on vaja nii ema kui isa. Ometi kõlab see argument kõige tihedamini just LGBT+ teemadega seoses, mitte siis, kui räägime näiteks üksikvanematest, kes on üksi jäänud väga erinevatel põhjustel, vanavanematest, kes lapsi kasvatavad, vms. Ehk teisisõnu on tegu sageli üsna valikulise kriitikaga ning tegelikkuses mängib lapse heaolus rolli hoopis tema peresuhete kvaliteet, mitte pere koosseis.[13] Inimese kõrgeim eesmärk on saada lapsi. Heteroseksuaalse tuumikperekonna normaliseerimine ja prioriteedina käsitlemine taastoodab ka teist ideoloogilist arusaama, nimelt seda, et täisväärtuslik inimene peab kindlasti lapsi saama. Eriti kehtib see ühiskondlik nõue justkui naiste kohta. Ometi on palju inimesi, kes eri põhjustel lapsi ei soovi või ei ole võimelised neid saama ning teevad väga isikliku ja individuaalse otsuse, kas ja millisel kujul nad suhteid ja peret loovad. Inimesi on maailmas niigi juba väga palju – miks on tingimata vajalik neid juurde sünnitada? Mis vajadust see ülerahvastatud maailmas rahuldab ja mida lisab see inimese enda väärtusele? Unistus võrdsest tulevikust Veganlus, LGBT+ õigused ja muud va-badusliikumised on intersektsionaalselt põimitud ning kuni me eitame, et rõhumise lõppemiseks peame lõpetama kõigisse selle vormidesse panustamise, ei saavuta me võrdsusel põhinevat ühiskonda. Õnneks on loomaõiguslaste seas palju inimõiguslasi ning inimõiguste eest seisjad on omakorda hakanud mõistma loomaõiguste fundamentaalset rolli süsteemse muutuse saavutamisel.[14] Nagu on öeldud: keegi meist pole vaba, enne kui kõik on vabad. Peame astuma välja kehtivatest vägivaldsetest ideoloogiatest, valides veganluse ja toetades teisi vabadusliikumisi, nagu LGBT+ kogukonna oma. Võrdsusel põhinev ühiskond on pigem utoopia kui miski, mida oleks täna võimalik kirjeldada – seda lihtsalt ei eksisteeri veel. Meie võimalus on see koos ellu unistada. [1] A. Ko, S. Ko, Aphro-ism: Essays on Pop Culture, Feminism, and Black Veganism from Two Sisters. New York, 2017. [2] Cis-soolisus – kui inimese sooidentiteet kattub tema bioloogilise sooga. [3] D. I. Hjörleifsson, Mündi kahest küljest. Feministeerium, 30.01.2018. https://bit.ly/2EMF4cK. [4] K. E. Helgason, Õhuloss, mis kohe lõhkeb. Feministeerium, 12.03.2018. https://bit.ly/2CwYEHH. [5] Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin. Delfi, 16.01.2018. https://bit.ly/2oP0Ou6. [6] The Cambridge Declaration on Consciousness. Francis Crick Memorial Conference, 07.07.2012. https://bit.ly/1wa0i7B. [7] M. Joy, Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows. San Francisco, 2009. [8] Bury Your Gays. TV Tropes, 31.01.2019. https://bit.ly/2MmByJf. [9] M. Hogenboom, Are There Any Homosexual Animals? BBC, Earth, 06.02.2015. https://bbc.in/2TnSQpX. [10] B. Ambrosino, The Invention of Heterosexuality. BBC, Future, 16.03.2017. https://bbc.in/2MIJ4Mu. [11] C. J. Adams, The Sexual Politics of Meat. London jm, 2016. [12] B. Davidjants, Vikerkaar arstikabinetis. Feministeerium, 17.05.2018. https://bit.ly/2UuGUmc. [13] S. Golombok, Modern Families: Parents and Children in New Family Forms. Cambridge, 2015. Refereeritud: Families With a Difference: The Reality Behind the Hype. University of Cambridge, Research, 12.03.2015. http://bit.ly/2Gbcf9K. [14] J. Shooster, Why Human Rights Groups Are Beginning To Support the Rights of Non-Human Animals. Open Democracy, 13.05.2018. https://bit.ly/2BzK1S7. Kristiina Raud (Eesti LGBT Ühing), Kadri Sikk (Eesti Vegan Selts) Artikkel esmailmus Vikerkaare numbris 3/2019. Kaanepilt: The Vegan Rainbow Project

EESMÄRK: Koolituse eesmärk on anda psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna spetsialistidele infot, mille abil paremini mõista ja toetada LGBT+ inimesi ja nende lähedasi. KOOLITUSEL KÄSITLETAVAD TEEMAD: Sugu ja seksuaalsus (sh sooline ja seksuaalne identiteet, kapist välja tulemine, müüdid) LGBT+ inimeste olukord Eestis ja Euroopas (sh seadusandlus, meditsiin, ajalugu, religioon) Eesti LGBT+ inimeste ja nende lähedaste lood (sh lapsed, noored, pered, haridus) KELLELE: psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna spetsialistid AEG JA KOHT: 26.04 kell 12-17 Eesti LGBT Ühing, Kaarli pst 5-1, Tallinn 23.05 kell 10-15 WEDUR kohvik ja ruum, Vaksali 6, Tartu Koolitus on tasuta. Täpsem kava saadetakse osalejatele enne koolitust e-posti aadressile. REGISTREERIMINE: Tallinn: https://forms.gle/fGDH6fj325u29NoX7 Tartu: https://forms.gle/rZgXMBovQ7okewhU9 KOOLITAJAD: Kristel Rannaääre on seitse aastat töötanud Eesti LGBT Ühingus, sh toetanud LGBT+ inimesi ja nende lähedasi kogemusnõustajana. Lisaks on ta andnud sisendeid näiteks inimõiguste ja hariduse valdkonna uuringutesse ja õppematerjalidesse ning koolitanud formaalse ja mitteformaalse hariduse, meditsiini ja psühholoogia valdkonna spetsialiste LGBT+ teemal. Evelin Kala on õppinud psühholoogiat Audentese ülikoolis ning töötab psühholoogilise nõustajana Eesti LGBT Ühingus, olles LGBT+ kogukonnale ja nende lähedastele toeks juba seitse aastat. KONTAKT: kristel(at)lgbt.ee

Eelmise aasta detsembris ilmus uudis, et EKRE päris Tallinna Haridusametilt põhjalikult aru selle kohta, miks ja kuidas sattusid õpilased kinos Sõprus “Klassiga kinno” programmis linastuvat filmi “Kapist välja” vaatama. EKRE soovis teada muu hulgas õpilaste arvu, mis koolides nad õpivad, kust koolid filmi kohta infot said ning lisaks paluti ülevaadet koolides toimunud seksuaalvähemusi käsitlevatest tegevustest. Eesti LGBT Ühing taunis Haridusameti otsust edastada kõik küsimused koolijuhtidele, sest “ükski erakond ei tohi dikteerida, milliseid õppemeetodeid koolides õppekava täitmiseks kasutatakse” ning avaldas muret, et koolijuhtidele päringuid tehes saadeti “haridusasutustele ja laiemale avalikkusele sõnum, et koolid ei tohi ise otsustada õppekavade täitmiseks kasutatavate õppemeetodite ning üldinimlike väärtuste õppetöös kajastamise üle.” Ühingu otsepöördumises küsisime Haridusametilt, miks otsustati jätta toetamata LGBT+ noored ja LGBT+ teemade käsitlemine tunnis ning kas Haridusamet ei pea nende teemade käsitlemist koolitunnis ja ühtlasi LGBT+ noorte toetamist oluliseks. Paraku ei saanud me sellele selgitust, kuna vastuses mainiti vaid seda, et koolide õppekava lähtub riiklikust õppekavast, mille täitmist korraldab kool. Ometi viitas sellele oma kommentaaris ka ühing just seetõttu, et üks erakond otsustas koolide töökorraldusse sekkuda. Eelnevast tulenevalt uurisime ka, miks otsustas Haridusamet sellise päringu tegemise kasuks, kui koolidel on õigus kasutada õppetööks erinevaid meetodeid ja riikliku õppekava sisu ei rikutud ning EKRE fraktsiooni päringule oleks saanud vastata ka koolijuhtidelt eraldi aru pärimata. Sellele küsimusele vastati lühidalt, et linnavolinike arupärimistele vastamine on ametile kohustuslik. Kahjuks ei kajastu Haridusameti vastustest seda, mida mitte ainult Eesti LGBT Ühing, vaid eelkõige koolides õppivad LGBT+ noored ja neid toetavad koolitöötajad teada soovivad. Kõigile õpilastele peab turvalise õpikeskkonna tagama tõepoolest eelkõige kool ja selle juhtkond, kuid avaliku asutusena on ka Haridusameti tegudel ja seisukohtadel suur mõju. Jättes kaitsmata LGBT+ teemade käsitlemise vajalikkus, saadeti LGBT+ noortele sõnum, et neid puudutavad küsimused ei ole olulised või on lausa häbiväärsed. Samuti oli see signaal õpetajatele, justkui oleks nende valitud õppesisu ja -meetodid ebasobivad. Mainitud kinoskäik on viimase aasta jooksul üks kolmest avalikuks saanud juhtumist, kui LGBT+ õpilasi diskrimineeritakse või alavääristatakse. Eesti LGBT Ühingule tekitab see tendents muret, mistõttu oleme tugevdanud koostööd erinevate inimõiguste ning laste ja noortega tegelevate organisatsioonidega, et koos kaitsta noorte õigusi ning tagada turvaline koolikeskkond igale õpilasele. Vajadus selle järele ilmnes teravalt ühingu 2018. aasta suvel läbiviidud koolikeskkonna uuringus, milles LGBT+ õpilased vastasid küsimustele kiusamise, ahistamise, LGBT+ teemade käsitlemise ja oma turvalisuse kohta. Uuringu tulemused avalikustame 2019. aasta teises pooles. Kaanepilt: Filmi "Kapist välja" reklaam. Allikas: Kino Sõprus

Как и почему вы собрались? До 2015 года, русскоязычные представители ЛГБТ-сообщества выпадали из поля зрения и не получали никаких услуг. Эта ситуация послужила толчком к созданию Русскоязычного ЛГБТ-сообщества Эстониии. В дальнейшем было принято решение, что организация будет объединять как русскоязычных, так и эстоноязычных представителей ЛГБТ-сообщества, при этом изменится название организации. В первую очередь свои усилия члены «ВЕК ЛГБТ» направляют на мобилизацию сообщества ЛГБТ Эстонии, усиление потенциала организации, адвокацию расширения услуг для МСМ, а также сотрудничество с организацией по защите прав ЛГБТ «Eesti LGBT Ühing» и Эстонской сетью ЛЖВ. На данный момент организация объединяет 14 представителей ЛГБТ сообщества, а также дружественных специалистов и волонтёров. На кого направлена ваша деятельность? Целью объединения является снижение уровня дискриминации со стороны общества по отношению к людям, принадлежащим к ЛГБТ-сообществу, повышение уровня информированности на темы, связанные с ЛГБТ, как в обществе, так и среди ЛГБТ, защита прав ЛГБТ на всех уровнях, предоставление психосоциальной и медицинской помощи. Чем вы занимаетесь? Основная деятельность организации: Ведение прямого диалога с представителями властей, правозащитниками и гражданскими активистами Проведение информационных кампаний Обеспечение доступа всем ЛГБТ, независимо от места жительства и других признаков, к средствам правовой, психосоциальной и медицинской поддержки Помощь родителям и друзьям ЛГБТ Проведение круглых столов, семинаров, конференции, тренингов и т. п. Осуществление дистанционной информационной, психосоциальной юридической поддержки представителям ЛГБТ-сообщества Каков был лучший момент вашей деятельности? Основным достижением был семинар по потребностям круглого стола, который прошёл в декабре. Многие участники встречи выразили мнение что этот семинар может быть хорошим началом сотрудничества между нпо и государственными структурами. Цитата «Возможно лёд тронется!». Основным мероприятием, которое запомнилось, был Балтик прайд состоявшийся в 2017 году. В рамках шествия VEK LGBT провела медиа кампанию. В процессе подготовки медиа кампании, активисты и волонтеры VEK LGBT разработали концепцию и цель кампании – призвать людей быть теми, кто они есть в вопросе ВИЧ. Одно из основных посланий сообщества прозвучало как «Разные люди. Одна проблема» (Different People. Same Problem). Представители двух организаций, VEK LGBT и EHPV, прошли в общей колонне с лозунгами, которые должны помочь разным сообществам Эстонии объединиться в борьбе с ВИЧ. «Для нашей организации участие в прайде было очень значимым, мы рады что у нас появилась возможность рассказать о себе, о нашей деятельности, быть видимыми тем, кто в нас нуждается…»

PRESSITEADE 9.05.2019 Eesti LGBT Ühing ja Kiusamisvaba Kool kutsuvad koole 15. mail tähistama rahvusvahelist perepäeva, millega kaasatakse erinevates perekooslustes elavaid lapsi. Kõiki kaasava perepäeva tähistamine pakub lastele ja noortele arusaama tegelikust perede mitmekesisusest. See kajastab reaalsust, milles leidub peresid isa ja emaga, kahe isa või kahe emaga, üksikvanemaid, lapsi kasvatavaid vanavanemaid, lastekodus üles kasvanud või lapsendatud lapsi, vanema kaotanud lapsi ja muid kooslusi. Samuti on oluline anda kõigile lastele võimalus tunda end kaasatu ja esindatuna. Koolides on väärt traditsioon tähistada emade- ja isadepäeva, mis annab ilusa võimaluse väljendada armastust ja tänulikkust emale või isale. Samal ajal leidub ka lapsi, kes neil päevadel end väljajäetuna või ebaturvaliselt tunda võivad, sest nende peres ei ole ühte või teist või on näiteks kaks samast soost vanemat. Noores eas perede mitmekesisusega tutvumine annab lastele ka olulisi teadmisi tulevikuks. Kui nad ise kord peret looma hakkavad, saab nende jaoks oluliseks, et sellesse peresse oleks hea kuuluda, mitte see, kellest pere koosneb. Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre rõhutab koolikeskkonna olulist rolli lapse elus: “Kool peab olema keskkond, kus iga laps kogeb mõistmist ja turvatunnet, hoolimata riigi poliitilisest olukorrast või ühiskondlikest hoiakutest. Iga laps väärib ja vajab toetust, haridust ja rõõmu.” „Suurem risk sattuda kiusamise ohvriks on teiste hulgas lastel, kes on mingil põhjusel ühiskondlikult tõrjutumal positsioonil – näiteks oma perekonna tõttu,“ toob välja Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaar. „Õnneks aga aina enam kooliperesid seda teadvustavad ning pöörduvad ka meie poole nõu ja kogemuste küsimiseks.“ Eesti LGBT Ühing ootab ka tagasisidet, kuidas koolides või muudes haridusasutustes perepäeva tähistatakse. Koolide ja muude asutuste kogemuste jagamisega loodetakse pakkuda ideid järgmistel aastatel liitujatele. Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing, mis lähtub oma tegevuses Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest. Eesti LGBT Ühingu missioon on toetada LGBT+ kogukonda ja nende lähedasi, pakkudes tugiteenuseid ja teostades huvikaitset, ning parandada teavitustegevusega ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest. SA Kiusamisvaba Kool asutati 2012. aastal missiooniga muuta Eesti koolid kiusamisvabaks. Selleks pakutakse koolidele tõenduspõhiseid meetmeid, aidatakse koole kiusamisvastaste meetmete kasutusele võtmisel ning tegeletakse teadlikkuse parandamisega kiusamise, selle vähendamise ja ennetamise võimaluste ja viiside kohta.

26. mail toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, eel- ja e-hääletada saab www.valimised.ee lehel 16.-22. mail. Eesti LGBT Ühing palus kandidaatidel vastata kolmele küsimusele seoses LGBT+ kogukonna huvide eest seismisega Euroopa tasandil: 1. Euroopa Parlamendis LGBT+ teemadel hääletades lähtun LGBT+ kogukonna huvide kaitsmisest. 2. Soovin olla Euroopa Parlamendis aktiivne LGBT+ teemade eeskõneleja. 3. Et Euroopa Parlamendis LGBT+ teemadel efektiivselt ja teadlikult kaasa rääkida, teen koostööd kogukonnaga ja valdkonna spetsialistidega. Saime vastuse 13 kandidaadilt. Üks kandidaat avaldas meile toetust, kuid tõdes, et tema peamine valdkond ja sihtgrupp ei ole otseselt LGBT+ teemadega seotud ning seetõttu ta küsimustikule ei vastanud. Lisaks teavitasime kandidaate LGBT+ katusorganisatsioonide kampaaniatest, millega nad liituda saavad. Toome siinkohal välja kampaaniad ja muud kasulikud lingid. eesti.seekordlahenvalima.eu: üldiselt valimistest Eestis Eesti Inimõiguste Keskuse valimiskompass euandi valimiskompass "Väärime paremat" sotsiaalmeedia kampaania. Lisainfo Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel Euroopa LGBT+ katusorganisatsiooni ILGA-Europe kampaania Come Out, millele kandidaadid alla kirjutada saavad Euroopa LGBT+ perede katusorganisatsiooni NELFA kampaania Tabelist saab lugeda 13 kandidaadi vastuseid meie küsimustikule. Erakonnad ja kandidaatide nimed on tähestikulises järjekorras.

Eelmise aasta novembris tähistas Eesti LGBT Ühing suure peoga oma kümnendat sünnipäeva. Juba mõne nädala pärast, 31. mail, tõmmatakse koos sõprade, koostööpartnerite ja huvilistega kinos Artis tegusale kümnendale hooajale joon alla. Kümme järjestikust tegutsemisaastat on taasiseseisvunud Eestis ühe mittetulundusühingu jaoks päris pikk aeg. Mida on nende aastate jooksul saavutatud, millesse panustatud? Kõige laiemas mõistes seisab ühing LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste huvide eest, olgu see siis seadusandluse suunamise või kogukonna jõustamise teel. Tänase poliitilise olukorra, möödunud Riigikogu valimiste, algavate Euroopa Parlamendi valimiste ja tänavuse IDAHOTi teema “Õiglus ja kaitse kõigile” valguses on paslik tutvuda Eesti LGBT Ühingu huvikaitsetöö ajalooga. Mineviku, oleviku ja tuleviku üle arutlesid Maret Ney (asutaja, endine juhatuse liige ja president, endine haridusspetsialist), Helen Talalaev (endine juhatuse liige ja president) ja Aili Kala (endine juhatuse liige ja president, praegune jurist ja huvikaitseekspert). Mõtted pani kirja ühingu kommunikatsioonijuht Kristiina Raud. Noorteühendusest huvikaitseorganisatsiooniks Kümneaastane Eesti LGBT Ühing ei ole alati olnud huvikaitseorganisatsioon. Kõik sai alguse, kui 2007. aastal said Tartus ja Tallinnas kokku noored, kes tundsid vajadust kogukonnagrupi järele. Kummagi linna rühmad tegutsesid peamiselt eraldi, kuni järgmisel aastal kohtuti teiste Balti riikide organisatsioonidega Siguldas. Seal sündis nii Baltic Pride festivali mõte kui ka Tartu ja Tallinna gruppidest liidetud Eesti Gei Noored. Järgnevatel aastatel tegeleti enesetäiendamise, kontaktide loomise ja kogukonna kokkutoomisega. 2011. aastal avati Tallinnas esimene LGBT+ kogukonna keskus OMA keskus, korraldati esimene Baltic Pride Tallinnas (2009. ja 2010. aastal oli festival toimunud vastavalt Riias ja Vilniuses) ning 2012. aastal nimetati organisatsioon ümber Eesti LGBT Ühinguks. Seda perioodi võib lugeda ka ajaks, mil ühing hakkas arenema huvikaitseorganisatsiooniks. Kooseluseadus Esimene suur teema, millega tegelema hakati, oli samast soost paaride kooselu reguleeriv seadusandlus. 2012. aastal valmis justiitsministeeriumil analüüs, mille eesmärk oli luua esimene ülevaade tollasest õiguslikust ja sotsiaalsest olukorrast mitteabielulist kooselu, sealhulgas nii erinevast kui samast soost paaride kooselu puudutava regulatsiooni osas. Analüüsi tutvustati ka ühingule ning koos arutati edasisi samme. Järgmisel aastal tähistas ühing IDAHOTi ehk rahvusvahelist päeva homo-, bi- ja transvaenu vastu vestlusega kooseluseaduse teemal Rahvusraamatukogus. Esmakordselt oldi ühise laua taga erakondade esindajatega ning jõuti järeldusele, et olukorra muutmiseks on vajalik parteiülene koostöö ja kogukonna vajaduste selgitamine. Paneeldiskussioonis osalesid Riigikogu liikmed Imre Sooäär (Reformierakond), Andres Anvelt (Sotsiaaldemokraatlik erakond) ja Olga Sõtnik (Keskerakond). Publikus oli teiste seas ka tollal praegusest väiksema mõjuga Varro Vooglaid, kelle SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks oli just Riigikogule edastanud petitsiooni kooseluseaduse vastu, millele oli postikampaaniaga kogutud 38 000 allkirja. Töö kooseluseaduse tüüpi regulatsiooni nimel algas juba enne ühingut, kestis aastaid ning toimus koostöös erinevate organisatsioonide ja võimuesindajatega. Suuremaid samme võimaldav poliitiline tahe tekkis aga alles 2014. aastal. Ühingu sees ei olnud vaidlusi, kas see on siht, mille poole peaks püüdlema. Küll aga oli see mõne jaoks kompromiss. Näiteks Maret soovis ja soovib siiani näha Eestis abieluvõrdsust. Rohkem lahkarvamusi tekkis erinevate gruppide vahel, kes töörühmas osalesid. Näiteks kaalusid mõned asjaosalised, peamiselt mehed, lapsendamise punkti väljajätmist, et seadusele oleks Riigikogus lihtsam toetust leida. Ühingu esindajad Helen ja Aili jäid kindlaks seisukohale, et lapsendamine peab sisse jääma, sest ilma selleta oleks seadusest minimaalne praktiline kasu. Selle arvamusega liitus ka Lastekaitse Liit ning lapsendamine jäi lõpuks sisse. Täna on see sisuliselt ka ainus seaduse osa, mis päriselt toimib ja peresid aitab, kuna Riigikogu pole rakendussätteid siiani vastu võtnud ning seaduse rakendamine on suuresti raskendatud. Helen ja Aili rõhutavad, et kooseluseadus oli suure koostöö tulemus, mida oligi võimalik saavutada vaid tolles ajahetkes, arvestades hilisemat konservatiivsete jõudude osakaalu kasvu Riigikogus ja väsimust kodanikuühiskonnas. Maret meenutab, kuidas kuulis Riigikogus kõnelemas Imre Sooäärt, kes rääkis enda ja teiste postkastidest, mis olid negatiivsete, et mitte öelda inetute ja roppude kirjadega üle ujutatud. Vastukaaluks negatiivsusele kutsus ühing üles saatma Riigikogu liikmetele ka julgustavaid kirju, et ei jääks muljet, nagu oleks kogu ühiskond sellele vastu. Inimesed kirjutasidki isiklikke, südamlikke, siiraid kirju, suunates neid sageli just konkreetsetele inimestele, kellelt lootsid toetust. Ka ühing avaldas inimeste lugusid sellest, miks nad kooseluseadust soovivad ja vajavad. Lisaks osales ühing videote loomises, milles tuntud eestlased avaldasid seadusele ja kogukonnale toetust, ning eelnõud toetasid ka erinevad organisatsioonid, teiste seas Lastekaitse Liit, Eesti Seksuaaltervise Liit ja Eesti Inimõiguste Keskus. Trans inimeste õigused ja LGBT-sõbralik kool Kuigi 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus on ühiskonnas LGBT+ teemadest ehk kõige rohkem tähelepanu saanud, on teisigi valdkondi, millega ühing tegeleb ja mis seadusandluse poolest parandamist vajavad. Näiteks on ühing aastaid töötanud selle nimel, et eraldada transsooliste inimeste sookorrigeerimise protsessis juriidiline ja meditsiiniline pool. Praeguseni kehtib olukord, kus uue nime ja soomarkeriga dokumentide saamiseks peab inimene läbima hormoonravi. Erinevalt levinud arusaamast ei soovi aga kõik transsoolised inimesed oma keha muuta ei hormoonravi ega kirurgilise sekkumisega. Lisaks ei ole praeguse regulatsiooni järgi transsoolisel inimesel piisavalt õigust ise otsustada, sest tema transsoolisuse üle otsustab hoopis arstlik komisjon. Kogu protsess on keeruline, aeganõudev ja paraku sageli ka inimese väärikust kahjustav, mistõttu vajab seadusandlus muudatust. Sellele on ühing koostöös sotsiaalministeeriumiga ka korra juba väga lähedale jõudnud, kuid ometi ei saanud toonase valitsuse koosseisuga seda lõpuni viia. Samas saavutati 2015. aastal võit, kui muudeti määrust, mille alusel väljastatakse nüüd inimesele uued haridust tõendavad dokumendid, kui tema nimi ja soomarker on vahepeal muutunud. Trans teemaga ei hakatud ühingus kohe tegelema. See sai hoo sisse eelkõige siis, kui tiimiga liitus algul vabatahtlikuna ja hiljem keskuse juhatajana tegutsenud ning praegune ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre. Tema on trans valdkonnaga lähemalt tuttav, sest, olles ise küll cis-sooline, on ta mitmele trans inimesele nende teekonnal toeks olnud ning varsti pärast ühinguga liitumist hakkas ta trans teemat ka ülikoolis uurima. Trans teema oli ka miski, mille kohta oli ühingus rohkem erinevaid arvamusi. Ühelt poolt olid inimesed selleks ajaks osalenud paljudel kohtumistel ja koolitustel, kus olid õppinud märkama identiteetide intersektsionaalsust, teisalt mõjutas teadmisi ja prioriteete paratamatult igaühe enda identiteet. Kuna ühingus tollal aktiivselt ühtegi trans inimest ei tegutsenud, toetati trans organisatsioone, näiteks MTÜ Gendyt. Samuti mõjutasid strateegilisi otsuseid ka pragmaatilised kaalutlused: mõni inimene lähtus arvamusest, et ühiskonnas laiemalt on homoseksuaalsust lihtsam normaliseerida kui transsoolisust. Siiski tegi ühing organisatsioonina läbi üsna kiire arengu, mille käigus leiti oma tegevuses koht erinevatele LGBT+ tähtedele, ning kuulda võeti kriitikat, mida tekitas identiteetide hierarhiasse seadmine. Huvikaitse alla rühmitaks Helen ka koolitamise ning ühingu endine haridusspetsialist Maret nõustub: üheks olulisemaks eesmärgiks on olnud hariduse valdkonna muutmine. Endise kooliõpetajana leiab Maret, et Eesti õppekava on alati väga hea olnud, kuid probleeme tekib selle rakendamisel. Seetõttu on ühingu üks põhitegevusi hariduse valdkonnas olnud õpetajate ja teiste noortega töötavate spetsialistide koolitamine, et LGBT+ teemad oleks koolides adekvaatselt käsitletud, et LGBT+ õpilased saaksid ka neid puudutavat kvaliteetset haridust ning et koolikeskkond oleks LGBT+ noorte jaoks turvaline ja mõistev. Hiljuti on lisaks noortega töötavatele spetsialistidele koolitatud ka psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna huvilisi. Kuidas kõigini jõuda Kes kord LGBT+ kogukonna huvisid kaitsma hakkab, selle tööl ei paistagi lõppu olevat, sest kahjuks pole veel olemas ühtegi riiki või ühiskonda, kus erineva soo- ja seksuaalse identiteediga inimestel oleks täiesti hea ja turvaline elada. Entusiasmist ja missioonitundest hoolimata peab aga tegema strateegilisi otsuseid, mistõttu ei ole alati võimalik kõigini võrdselt jõuda. Nii endised kui praegused ühingu töötajad on mingil hetkel kokku puutunud etteheidetega, et nad ei tegele mõne grupi jaoks oluliste küsimustega. See omakorda tekitab süütunnet ja kahtlusi enda oskustes. Ühing on läbi aegade olnud valdavalt homo- ja biseksuaalse nooremapoolse cis-naise nägu (selles on ilmselt oma roll nii ühingu siseelul kui ühiskondlikel nähtustel) ning seetõttu on arusaadav, kui teistsugused inimesed ei suhestu ühingu valikute, lähenemiste või üritustega. Töötajad ise tajuvad endal vastutust kaasata võimalikult mitmekesiseid kogukonna gruppe ning õpivad leppima kohatise võimetusega seda edukalt teha. Maret toob välja, et mainitud võimetusega seoses tekitavad tundeid eelkõige etteheited. Kui mingil põhjusel ei õnnestu mõnda gruppi kaasata, ümardab publik selle kohati järelduseks, et ühing ei tee üldse midagi. Helen tunnistab, et on end ka süüdi tundnud ja mõelnud, et ehk ta ei oskagi oma tööd hästi teha. Aili leiab aga, et kui kord on etteheidete ja halbade kogemustega negatiivne foon loodud, on edaspidi kaugemate gruppidega selle võrra raskem kontakti saada, sest levivad ja juurduvad üldistatud arvamused ühingu ja selle inimeste kohta. Neid saab eelkõige kummutada oma tegudega, kuid needki ei jõua kõigini. Areng ei peatu, tulevik saabub Takistustest, konfliktidest ja aeg-ajalt pead tõstvast kurnatusest hoolimata on siiski põhjust rõõmustada, sest aastate jooksul on palju saavutatud ja arenetud. Väikesest ei-keegi organisatsioonist on saanud mõjukas hääl ja koostööpartner nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt, ühing kuulub mitmesse kohalikku ja rahvusvahelisse katusorganisatsiooni ning Eestis kutsutakse aina rohkem laua taha erinevaid küsimusi arutama. Ühingu kasvule on siiski suurimaks takistuseks ajaressursi piiratus, mis omakorda sõltub rahastusest. Keegi pole siin kunagi täiskohaga töötanud ning alles viimastel aastatel on iga valdkonna peale saadud tööle üks osalise tööajaga inimene, kellest enamik on alati toimetanud paralleelselt ka mõnel teisel töökohal. Kui igaüks saaks oma valdkonnale täisajaga pühenduda, jõuaks palju kaugemale. Nii Maret, Helen kui Aili on aastaid panustanud ühingu eesmärkide saavutamisse ning oskavad hinnata läbitud arengut. Kadunud pole ka igihaljad unistused helgemast tulevikust. Maret loodab Eestis näha eelkõige abieluvõrdsust, LGBT-sõbralikke koole ja haridusametkondasid ning kolmandat juriidilist sugu. Soomarkeri täielikku kaotamist dokumentidest ta ei poolda, sest leiab, et nii jääksime ilma kõige haavatavamate gruppide kohta käivatest andmetest. Aili loodab jõuda õiglase sootunnustamise mudelini, kus juriidiline ja meditsiiniline pool, kui nad üldse olema peavad, on üksteisest eraldatud. Helen aga soovib, et ühiskonna hoiakud muutuksid positiivsemaks ja toetavamaks, et LGBT+ inimesed saaksid julgelt kapist välja tulla ja väärikalt elada ning et lõpuks ei peakski keegi enam kunagi kapis olema. Kui sinulgi on sellised unistused, siis saad nende täitumisse panustada ühingule annetades. Eesti LGBT Ühing jälgib oma töös annetuste kogumise head tava ja kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute hulka. Kristiina Raud, ühingu kommunikatsioonijuht

15. mail tähistasime rahvusvahelist perepäeva, millega soovisime märgata ja hinnata erinevaid perekooslusi. Peresid on igasuguseid, neis on vanemaid, lapsi, emasid, isasid, vanavanemaid, bioloogilisi sugulasi ja valitud lähedasi, koduloomasid ja kogukondasid. Pere võiks olla see, kus on hea. Järgnevalt jagame lugusid sellest, mida pere mõiste meie kogukonna inimestele tähendab. ALVAR Minu jaoks ei ole kunagi olemas olnud teemat “Mis on perekond?” Sest see on mul kogu aeg olemas olnud. Sõltumata määratlusest, olen alati tundnud end osana lähedaste ringist, keda parimate asjaolude kokkulangemisel võin ka läbi koos elatud aastate enda perekonnaks nimetada. Oma vanemate loodud perekond, mis püsis perekonnana, sõltumata vanemate lahutusestki minu noorusajal, kuni mu ema läks sinna, kust ainult tema mind näeb. Peale seda mu perekond, mille moodustavad minu parimad sõbrad, minu vend ja õde ning nende lähedased. Seda peret ei määratle ükski seadus, ent see on minu oma. See on minu seadus. Lisaks sellele on mu perekond vääramatult ka minu partner. Seda olenemata asjaolust, et Eesti riik seda minu perekonda ei aktsepteeri ning peab mind ning teda selle võrra õigeks ebavõrdselt kohelda - võrrelduna nendega, kelle seaduslik või vabas valikus partner on vastassoost. Minu perekond oli ka minu koer, kes kõik oma 14 eluaastat ei küsinud minult ega kelleltki teiselt kordagi, kes ma selline olen - mina olin tema pere ja tema oli minu oma. Nagu sellest eelnevast veel vähe oleks, siis pean oma perekonnaks ka oma venna-staatusesse tõusnud sõpru karude kogukonnast, sellest LGBT sub-kultuurist, kellega ma end kõige rohkem samastan. Ah jaa - vennad ja õed on ka kõik need inimesed minu ümber, kes soovivad oma elu elades, et teiste oma ei oleks nende enda omast halvem. Vot sedasi on lood minu perekonnaga. EEVA Perekond on tunne. See ei ole vereside, vaid tunne, et kuulume kokku. See on nähtamatu niit, mis meid alati ühendab ja kokku seob, ka siis kui ollakse füüsiliselt teineteisest kaugel. Mul on kolm peret. Mu oma loodud armas pisike pere- mina, naine ja laps. Mu sünnipere- mu vanemad ja vennad. Ja kolmandaks üks ühtehoidev seltskond, kuhu kuuluvad mõlemad eelnevad pered, aga ka lähedased sugulased ja perekonnasõbrad, kellega oleme sünnist saati kõik suved koos veetnud ja tõeliselt kokku kasvanud. Eelmisel aastal suri üks mu laiema perekonna liige. See pani meid kõiki sügavalt uuesti läbi mõtlema seda, kes me üksteise jaoks oleme. Me ei olnud selle peale varem mõelnud. Me tundsime tugevat ühtekuuluvust, aga polnud sellele sõnu andnud. Matuste jaoks kogusime inimeste mälestusi ja mõtteid ning ma panin kirja, et me oleme justkui üks pere. Hiljem ütlesid paljud, et nad tundsid just samamoodi, aga polnud osanud sellele nime panna. Perekond on inimesed, keda tunned sügavuti ja kes on saanud osaks sinust. VERONIKA If I were to describe my family, I would start with my parents who raised two daughters and a son (or so they thought). They were rather conservative being raised in the Soviet Union, my dad serving in the military for well over 20 years. While they did have their traditional values, with time they were able to accept some less than traditional sexualities among their children. My oldest sister has 2 children, a granddaughter and a husband, but out of the 3 of us that makes her the odd one, since the younger sister is bisexual, has never been married and has no children, and myself, recently coming out as transgender and bisexual. Well before me coming to the realization of my identity, my sister has tried coming out to my mother, who coldly replied that that is her own business and that they do not want to know about her life under that light (simultaneously wanting to hear about her experiences that do not involve her non-straight relationships). Fast-forward a few years, I've learned some important things about myself, and having lived a miserable life up until the age of 28, I figured that I had nothing to lose when I will inevitably come out to my friends and family. It is important to note my lack of interest in life prior that, because I feel that it had a big role to play in my parents accepting me for who I am. At the time when I came out to my mother, and she eventually told my father, they didn't know what to do with that information. But as time went on, they started to notice life returning back to me as I started taking interest in things. To them as well as myself, the quality of life difference was night and day, and soon I found my parents putting in good effort accepting me, insisting on calling me by my chosen name and even correct others if someone mispronounces it. That is a short story of my family and how core family values remained even in spite of traditional views. As for my opinion on what makes a family - I don't know if I'll be saying an unbiased opinion or a confused one, but I think that "What makes a family" - is love. EVA MARTA Minu jaoks tähendab pere üksteisest hoolimist ja teineteise mõistmist. Pere ei pea alati nõustuma kõigi sinu valikutega, aga nad on alati valmis sind toetama ja usaldama. Pere on need inimesed (ja loomad), kellest mina hoolin ja kes hoolivad minust. Kes armastavad mind ja keda mina armastan. See armastus ja hoolivus on tunded, mis annavad emotsionaalset julgust olla mina ise ja rääkida kõva selge häälega teemadest, mis mulle korda lähevad, sest ma tean, et mul on alati turvaline ja kaitstud seljatagune. Mu pere on mu emme, issi, vend, memm, kass ja koer. Mu pere on mu lähedased sõbrad. Mu pere on mu lasteaialapsed, kelle õpetaja ma olen. Mu pere on mu kogukond, kes lihtsalt oma olemasolu ja nähtavusega annavad üksteisele seda julgust ja turvatunnet, mida üks pere andma peaks.

PRESSITEADE 30.05.2019 Eesti LGBT Ühing lõpetab oma juubeliaasta 31. mail Tallinnas kinos Artis avaliku üritusega, kus arutletakse LGBT+ noorte turvalisuse üle koolikeskkonnas ning vaadatakse filmi “Kapist välja” ehk montaaži LGBT+ noorte videotest, milles nad lähedastele esmakordselt oma seksuaalsest või sooidentiteedist räägivad. Eesti vanim ja suurim LGBT+ kogukonna huvide eest seisev organisatsioon Eesti LGBT Ühing tähistas möödunud sügisel kümnendat sünnipäeva, 31. mail kell 15.30 lõpetatakse hooaeg kinos Artis. Üritusel näidatakse filmi “Kapist välja”, mis linastus esmakordselt eelmise aasta detsembris kino Sõpruse “Klassiga kinno” programmi raames ning pälvis meediaski tähelepanu, kui Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsioon esitas Haridusametile üksikasjaliku päringu selle kohta, kes filmi vaatas, kuidas koolid selle kohta infot said, mida õpilased ja õpetajad filmist arvasid ning kuidas neis koolides soo ja seksuaalsuse teemasid käsitletakse. Eesti LGBT Ühing taunis arupärimist ja selle edastamist koolidele. Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre põhjendas, et “riiklik õppekava näeb koolitundides ette eri teemade käsitlemist, alates sallivusest, lõpetades soo ja seksuaalsusega, ning ühe erakonna taolise sekkumise eesmärk oli saata noortele, koolidele ja ühiskonnale vaenulik sõnum, et LGBT+ teemad ja identiteedid on ebanormaalsed. Nähtavus ja mõistmine on LGBT+ õpilastele ja ka koolitöötajatele seetõttu eriti olulised, kuna tegemist on haavatava grupiga, kelle jaoks koolikeskkond on sageli ebaturvaline,” lisas Rannaääre. Filmile eelneb arutelu LGBT+ õpilaste koolikeskkonna turvalisuse üle, milles osalevad Kristel Rannaääre (Eesti LGBT Ühing), Triin Toomesaar (Kiusamisvaba Kool), Marcus Ehasoo (Eesti Õpilasesinduste Liit) ja Liisa Rilla Niit (LGBT+ koolinoor). Vestluse ajendiks on möödunud suvel läbiviidud esimene üle-eestiline LGBT+ noorte koolikeskkonna uuring, mille tulemused avalikustab Eesti LGBT Ühing sügisel. Üritus on kõigile tasuta, kohapeal saab sularaha eest soetada ühingu vikerkaaretooteid või teha sularahaannetus ühingu töö toetuseks. Eesti LGBT Ühing on LGBT+ (lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga) inimeste ja nende lähedaste heaks töötav mittetulundusühing, mis lähtub oma tegevuses Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest. Eesti LGBT Ühingu missioon on toetada LGBT+ kogukonda ja nende lähedasi, pakkudes tugiteenuseid ja teostades huvikaitset, ning parandada teavitustegevusega ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest.