Otsingu tulemused

Põhilisteks Eesti LGBT Ühingu 2012. aasta märksõnadeks olid inimesed ja kogukond, kasvamine organisatsioonina, teavitustöö ning eestkoste, kirjutab Eesti LGBT Ühingu president Helen Talalaev. 2012. aasta üks olulisemaid hetki oli juunikuus toimunud üldkoosolek, mille otsusena muudeti organisatsiooni nimi. Senini tegutseti Eesti Gei Noorte nime all, kuid sõnad „gei“ ja „noored“ olid muutunud veidi piiravaks ning seetõttu sündis juba aasta alguses otsus nimi muuta. Nime muutmises lõi kaasa palju inimesi, kokku pakuti mitukümmend nime ja valiku tegemine ei olnud lihtne. Valituks osutus Eesti LGBT Ühing. Luua tuli ka uus logo ja visuaalne identiteet, selleks korraldasime logokonkursi. Oleme nii logo kui uue nimega väga rahul ja enamasti on ka väljapoolt tulnud tagasiside igati positiivne. Vahel vaid kurdetakse, et on raske LGBT tähtede õiget järjekorda meelde jätta. Organisatsiooni tegevused koonduvad peamiselt Tallinna ja Tartusse. Tallinnas avasime juba 2011. aasta varasügisel Avatud Eesti Fondi toel OMA ehk „oma maailma avardamise“ keskuse aadressil Kaarli pst 5-1, mis on avatud kõikidele inimestele, kellel võib tekkida küsimusi või muresid – olgu nendeks siis LGBT (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised) inimesed ise, nende vanemad, õpetajad, noorsootöötajad, ametnikud või inimesed tänavalt. OMA Keskuses toimuvate mitmekesiste sündmuste toel sai keskus kiiresti paljudele LGBT inimestele nn teiseks koduks või kohaks, kuhu võis alati sisse astuda ja lihtsalt iseendana olla, kui oma pereringis, koolis või töökohal pidi oma seksuaalset orientatsiooni varjama või halvustavat suhtumist taluma. OMA Keskuse loomine näitas ilmekalt, kui oluline on inimestele turvaline oma ruum. Keskuses töötab kaks inimest, Helen Talalaev keskuse juhatajana ja Hanna Kannelmäe koordinaatorina. Keskuse töötajad leiavad külastajate jaoks alati aega, pakuvad teed-kohvi ja kuulavad ära, mis mureks, ning aitavad jõudumööda lahendusi leida. Hanna tegeleb ka sündmuste ja tegevuste korraldamisega keskuses. 2012. aasta sügisest on Tartus igal neljapäeval ja reedel kell 16-19 avatud nn OMA Tuba (aadressil Ülikooli 7, Domus Dorpatensise HUBi ruumides). Tartu koordinaator Hanna Makko organiseerib Tartus eri üritusi ning on toeks LGBT inimestele ja nende lähedastele. Rõõmuga oleme jälginud, kuidas on käima läinud inimeste enda initsiatiiv vestlusringi loomiseks, mille tulemusena kohtub Tartus igal neljapäeval Vikerkaare vestlusring, kus jagatakse rõõme ja muresid. Päris 2012. aasta lõpus startis uus algatus ka Pärnus, mille julgustajaks ja hooandjaks olid Eesti LGBT Ühingu kollektiivi liikmed. Suvepealinnas on pea kümneliikmeline seltskond hakkajaid LGBT inimesi kohtunud juba kaks korda, kindlasti jätkub Pärnus tegevust ka uuel aastal. Aasta jooksul toimus OMA Keskuses, mujal Tallinnas, Tartus ja mujal Eestis kokku 137 üritust, milles võttis osa sadu inimesi. Kõige väiksematel üritustel võis käia 4-5 inimest, rahvarohkeimatel aga üle 70 inimese. OMA Keskus oluline roll on olla infokeskus. Keskuse raamatukogust leiab nii ilukirjandust kui analüüse ja uuringuid, andmebaasi on koondatud enamik Eestis kirjutatud bakalaureuse- ja magistritöödest, mis LGBT temaatikat käsitlevad. Aasta jooksul leidsid OMA Keskuse üles mitmed tudengid, kes vajasid abi oma lõputööde kirjutamisega. Üliõpilased said kasutada keskuse raamatukogu, samuti aitasime leida intervjueeritavaid, kui lõputöö jaoks oli vaja läbi viia intervjuusid. Igati positiivne on näha, et LGBT teemasid käsitlevate bakalaureuse- ja magistritööde arv on kasvamas, sest põhjalikud uuringud ja analüüsid on vajalikud selleks, et Eesti LGBT Ühing saaks tõhusalt oma sihtgrupi eest seista ja aruteludes põhjendatud seisukohtadega osaleda. OMA Keskusest saab ka nõu ja abi, kui ollakse kokku puutunud ebavõrdse kohtlemisega või ei osata mõnele muule probleemile lahendust leida. Noored pöörduvad keskusesse eelkõige seoses hirmuga rääkida oma seksuaalsest orientatsioonist oma sõpradele, vanematele ja koolikaaslastele; samuti näeme, kui suuri pingeid tekitab ühiskonnas üsna laialt levinud negatiivsus geide ja lesbide suhtes. Puutume kokku ka pingetega töökohas, kus tehakse geiteemalisi nalju, millega halvustatakse geisid või lesbisid. Selliste ilmingute tulemusena võidakse ennastki alaväärtuslikuna nägema hakata, mis omakorda hakkab mõjutama kõiki eluvaldkondi – suhteid, õpinguid, tööd. OMA Keskusesse saab pöörduda ka psühholoogilise nõustamise saamiseks, selleks aitab meid Evelin Kala. Koostöö on Eesti LGBT Ühingu jaoks oma tegevuses esmatähtis. OMA Keskus on võimaldanud tõhustada koostööd teiste Eesti LGBT organisatsioonidega. Keskuses kohtuvad Geikristlaste Kogu ja väike alternatiivse sooidentiteediga inimesi koondav organisatsioon Gendy. Seega pole OMA Keskus vaid Eesti LGBT Ühingu kodu, vaid siin on leidnud turvalise kohtumiskoha ka teised organisatsioonid. Nii oleme koos sõnastanud oma seisukohad kooseluseaduse kontseptsiooni teemal, korraldanud üritusi ja pöördunud eri ametkondade poole. Koos oleme tugevamad ja ühine platvorm samade eesmärkide nimel töötades aitab kiiremini edasi. 2012. aastal alustasime koolitustegevusega, mille eesmärk oli tõsta noortega töötavate spetsialistide teadlikkust LGBT teemadel. Konkreetsemalt on meie sihtrühmaks õpetajad ja noortekeskustes töötavad noorsootöötajad. Õpetajate (ja teiste koolides töötavate spetsialistide) jaoks töötasime välja koolituse „Seksuaalvähemused koolis – kas, miks ja kuidas?“. Tänaseks on toimunud neli koolitust, milles on osalenud ligi 60 õpetajat. Mitmed koolitustel osalenud õpetajad on ka hiljem ühendust võtnud, et täpsustavat infot paluda või meid oma kooli õpilastega kõnelema kutsuda. Ka mitmete noortekeskuste töötajatega on meil hea koostöö ja eriti tahaks välja tuua Saue noorte algatatud teadlikkuse tõstmise projekti, mis koolituste, töötubade ja foorumteatri etenduste abil kõnetab noori ja paneb neid mõtlema inimõiguste ja eelkõige seksuaalvähemuste teemal. Tegemist on Eesti mõistes pioneeridega, kellelt on edaspidi kindlasti paljudel noortegruppide eestvedajatel õppida. Eestkoste valdkonnas on olulisimaks teemaks kooseluseadus, mis võimaldaks samast soost paaridel oma suhte ametlikult registreerida, mille tulemusena suureneks nii elukaaslaste kui nende peres kasvavate laste kaitse. Samuti saadaks riik seaduse vastuvõtmisega välja selge sõnumi, et kõik pered, sh samast soost partneritega pered on Eesti riigis võrdselt tähtsad. Kahjuks on praegu kooseluseadus justiitsministeeriumis mõnevõrra takerdunud. Loodame, et Eesti riik vaatab siiski Skandinaavia poole ning teeb otsuse, mis ei võta kelleltki mingeid õiguseid ära, aga lisab turvatunnet paljudesse peredesse, kelle pereelu täna ebakindlus varjutab. Samuti osaleme karistusseadustiku muutmise aruteludes, mille tulemusena muudetakse viha õhutamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise paragrahve (151 ja 152). Täna pole veel selge, milline on lõplik sõnastus, kuid loodetavasti saab seadus sõnastuse, millest praktikas rohkem kasu on kui praegusest versioonist. Organisatsiooni enda areng on samuti sel aastal tähelepanu keskpunktis olnud. Suvel toimus Prangli saarel strateegianõupidamine, sügisest on tõsiselt tegeletud ühingu strateegia kirjutamise ja viimistlemisega. Samuti on uuendamisel ühingu koduleht, mis jaanuarikuu jooksul kasutajateni jõuab. Edaspidi soovime panustada sellesse, et organisatsiooni tegevus oleks meie sihtrühmade jaoks selge ja läbipaistev, et meie eesmärgid ja tegevused oleks teada ning arusaadavad. Samuti soovime paremini korraldada oma kommunikatsiooni. Selles aitab meid ka Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu vabaühenduste arenguprogramm, kus me osaleme. Tulevikku vaadates soovime jätkata oma senist tööd LGBT inimestele turvalise keskkonna ja tugiteenuste pakkumisega. Hetkel on käsil pilootprojekt psühholoogilise nõustamise pakkumiseks, edaspidi loodame pakkuda ka juriidilist nõustamist. Oma koolitusprogramme arendame samuti edasi, 2013. aasta kevadeks töötame välja täiendatud koolituse õpetajatele, samuti jätkame tööd noortekeskuste töötajatega, püüdes jõuda ka väljapoole Harjumaad. Eestkostetegevuses jätkub töö kooseluseaduse ja karistusseadustikuga, kuid algab ka töö võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks, et tagada suurem kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse orientatsiooni, puude, rahvuse, vanuse ja usuliste veendumuste alusel. Hea meel on näha, et siin teevad koostööd eri eestkosteorganisatsioonid, mille tulemusena on lootust tulemuseni jõuda oluliselt suurem. Eesti LGBT Ühingu tegevust toetavad eraannetajad, Avatud Eesti Fond, Tallinna Linnavalitsus, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Norra saatkond. Ilma meie kümnete vabatahtliketa poleks aga paljud tegevused üldse võimalikud. Lõpetuseks võib öelda, et viimane aasta on õpetanud, kuivõrd oluline on koos mõelda ja teha. Sest inimesed tahavad aidata ja kaasa lüüa, vahel tuleb vaid küsida. Ja tuleb küsida ka inimestelt, kellelt varem pole küsinud. Tähtis on seda küsimust mitte esitamata jätta. Vastused toovad tihti rõõmupisaraid ja naeru, mis annavad igasse päeva selle erilise hõngu, mille abil edasi minna. Kui sul on mistahes soovitusi või ettepanekuid, tagasisidet või küsimusi, siis võta julgelt ühendust. Me täname kõiki, kes 2012. aastal meid toetasid ja aitasid ning rõõmustame südamest nende üle, kellele meie saime abiks ja toeks olla. Helen Talalaev, Eesti LGBT Ühingu president

Kuidas luua kogukonda? Selleks pole palju vaja – paari eestvedajat, natuke meelekindlust ja rohkem järjepidevust. Umbes niimoodi võiks kirjeldada Vikerkaare vestlusringi sündi. Väikesest mõttevälgatusest on saanud juba varsti kaht toimimiskuud tähistav tore ettevõtmine, millest saanud minu nädala tähtis osa. Teadmine, et nädalas korra kohtud inimestega, kes sind suudavad mõista pisut teisel tasemel, kui kursuse- või töökaaslased, on säärast turva- ja mugavustunnet pakkuv, mis annab positiivset energiat tükiks ajaks. Kuigi kõik kohtumised ei ole etteantud teemadega, on need siiski lõbusad ning läbi uute inimeste tundmaõppimise ning nende maailmapildist osasaamise arenevad kõik osapooled. Aga kui selline, kergelt keerutav jutt kõrvale jätta, on tegu lihtsalt grupi inimestega, kes tulevad kokku ja räägivad nii LGBT teemadel, kui ka niisama tühjast-tähjast, millest tihti koosneb meie elu. Ja see on tõesti tore. On tore saada kokku inimestega, keda võid usaldada ning kurta muresid, mis mujal võiksid saada ehk kõrvalpilgu osaliseks. Kuid seal on kõik omad homod. Kui nali kõrvale jätta, on toimiva ning omavahel suhtleva kogukonna loomiseks säärane ettevõtmine nagu Vikerkaare vestlusring ilmselt üks parimaid ning lihtsamaid viise. Soovitan kõigil avatud ning huvitatud inimestel meiega liituda neljapäeviti kell 18.00 DDHub’is (Ülikooli 7, Tartu). Infot vestlusringi kohta leiab Facebookis. On hea tunne leida uusi tuttavaid ning küsimustele vastuseid. Märt Kütas, Eesti LGBT ühingu liige. Kaanefoto: Jacques Bopp, Unsplash

PRESSITEADE 18.06.2012 Äsja toimunud üldkoosolekul valiti MTÜle Eesti Gei Noored uus nimi – Eesti LGBT Ühing. Organisatsiooni hakkab juhtima 5-liikmeline juhatus, kuhu kuuluvad Annika Laas, Eve Anijärv, Hanna Kannelmäe, Helen Talalaev ja Riin Bakhoff. Eesti LGBT Ühingu presidendiks valiti Helen Talalaev. Ühingu uues nimes kasutatud rahvusvaheliselt tunnustatud täheühend LGBT tähistab lesbisid, geisid, biseksuaalseid ja transsoolisi inimesi. Eesti LGBT Ühing jätkab oma tööd hooliva ja kaasava ühiskonna nimel, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. „Organisatsiooni juhina soovin erilist tähelepanu pöörata inimeste teadlikkuse tõstmisele ja noortega töötavate spetsialistide koolitamisele. Samuti on väga oluline jätkata senist head koostööd sotsiaal- ja justiitsministeeriumiga Eesti seadusandluse kaasajastamiseks, lähtudes ühiskonnas levinud peremudelitest ja kõikide inimeste võrdse kohtlemise printsiibist,” tutvustas organisatsiooni vastvalitud president Helen Talalaev oma eesmärke ühingu juhina. Organisatsiooni oluline väljund on ka Tallinnas töötav OMA ehk „oma maailma avardamise” keskus, mille eesmärk on info jagamise ja ürituste korraldamisega luua lesbidele, geidele, bi-, trans- ja heteroinimestele võimalus hubases keskkonnas küsimusi esitada, suhelda ja vastuseid saada. Eesti LGBT Ühing asutati 2008. aastal. Olulisimad saavutused on olnud esseekogumiku „Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” väljaandmine 2010. aastal, Oma Maailma Avardamise Festivali korraldamine ja OMA keskuse avamine 2011. aastal. Organisatsiooni suurimad toetajad on olnud Avatud Eesti Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu ja erinevad Eestis asuvad saatkonnad. 2012. aastast toetatakse organisatsiooni tegevust ka Tallinna linna eelarvest.

PRESSITEADE 23.09.2011 Täna avati Tallinnas LGBT (lesbi, gei, bi, trans) info- ja tegevuskeskus. OMA keskuse avamisel kõnelnud sotsiaalminister Hanno Pevkur kinnitas, et teadlikkuse tõstmine seksuaalvähemustega seotud teemadel on väga oluline ning väljendas oma heameelt selle üle, et on loodud infokeskus, kust keeruliste küsimustega nõu ja abi saab. „Ma loodan, et OMA keskusesse leiavad tee ka inimesed tänavalt, sest teadlikkusest ja haritusest saab alguse ühiskonna sallivus ning avatus,ˮ rõhutas sotsiaalminister. Samuti kinnitas ta, et samasoolistele paaridele suurema turvalisuse tagamine on vajalik ning küsimusega tegeletakse nii ministeeriumite kui erakondade tasandil. Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam toonitas, et Eesti ühiskonnas on toimumas murrang suurema avatuse suunas ja tõi näiteks käesoleva suve alguses avaldatud toetuskirja „Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseksˮ, millele kirjutas alla 41 avaliku elu tegelast. OMA keskus on järjekordne samm teekonnal üksteist toetava ühiskonna poole. Ka Suurbritannia suursaadik Peter Carter tõdes, et OMA keskuse avamine tähendab jõudsat edasiliikumist seksuaalvähemustele võrdsete õiguste ja võimaluste tagamisel. Suursaadik väljendas erilist heameelt sotsiaalministri viibimise üle OMA keskuse avamisel. Oma õnnitlused andsid edasi ka Taani, Belgia ja Hollandi suursaadikud ning Norra ja USA saatkonna esindajad, produtsent Peeter Rebane, Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi ning Eesti Seksuaaltervise Liidu esindajad ja paljud teised. OMA keskus seisab salliva ja kaasava ühiskonna eest, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. OMA keskus on MTÜ Eesti Gei Noored projekt.

PRESSITEADE 23.09.2011 Täna, 23. septembril avatakse Tallinnas LGBT (lesbi, gei, bi, trans) info- ja tegevuskeskus. OMA keskus on avatud kõigile hoolivatele ja teadmishimulistele inimestele ning seisab salliva ja kaasava ühiskonna eest, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. „Avatud Eesti Fondi toel sündinud OMA ehk „oma maailma avardamise” keskuse eesmärk on info jagamise ja ürituste korraldamisega luua lesbidele, geidele, bi-, trans- ja heteroinimestele võimalus hubases keskkonnas küsimusi esitada, suhelda ja vastuseid saada,“ selgitas Helen Talalaev, OMA keskuse juhataja. Samuti on OMA keskuse näol tegemist toimiva platvormiga koostööks teiste kodanikuühenduste ja inimõiguste organisatsioonidega. „Avatud, sallivama ja üksteist toetava ühiskonna eest seisjana on Avatud Eesti Fondil heameel toetada OMA keskust, mis võimaldab sel tundlikul teemal välja murda suletud uste tagant ja meedia rambivalgusest. Eeskätt saavad siit asjalikku infot kooliõpetajad, lapsevanemad ning muidugi noored ise, kellel on nüüdsest olemas üks turvaline koht, kuhu oma küsimustega pöörduda,” kommenteeris Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja. Avamisel võtavad sõna Suurbritannia suursaadik Peter Carter, Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam ja OMA keskuse juhataja Helen Talalaev. OMA keskuse avamine algab kell 15.00 aadressil Kaarli pst 5-1. Osaleda soovivatel ajakirjanikel palume ette teatada meiliaadressil helen@egn.ee või telefonil 5649 9330. Intervjuuvõimalused orienteeruvalt 15.45. OMA keskus on MTÜ Eesti Gei Noored projekt.

Esimene lugu Tulin oma emale kapist välja kuidagi väga kummaliselt. Ta nagu oleks midagi kuskil aimanud, sest ühel hetkel, kui olin läinud lahku oma meessoost kaaslasest, hakkas ta tegema nalju, et ega ma järgmisena endale naist võta. Ma ei tea, miks ta seda küsis, sest olin siiani olnud suhetes vaid meestega ja mitte kunagi ei olnud me suhete teemat sellises valguses arutanud. Ühel järjekordsel naljahetkel võtsin ma südame rindu ja ütlesin emale, et tead, tegelikult on nüüd küll nii, et minu järgmine kaasa on naine. Mäletan siiani seda hetke, kui ma seda ütlesin. Väljas oli hiliskevad, puud olid rohelised ja päike paistis tuppa ja mu süda väreles pärast seda väljaütlemist veel pikalt. Selle lause peale jäi ema vaikseks ja küsis siis, kas ma räägin tõtt, mille peale kinnitasin, et jah, räägin küll. Ma ei tea, mida mu ema oma südame sees tunneb, aga ma usun, et see, mida ta välja näitab, on tegelikkus. Tal on olnud selles asjas oma teekond ja on olnud asju, mida ta ei mõista, aga ta on olnud väga toetav. Suuresti on selle asja teinud talle lihtsamaks mu naine, kes talle väga meeldib. Ta näeb meid kõrvalt ja on öelnud, et tal on hea meel selle üle, et ma olen õnnelik. Ka siis, kui see on naise kõrval. Teine lugu Minu kapist väljatulemine kulges kuidagi eriti rahulikult, olin siis nii 25. Mäletan, et istusin isaga autos ja tema tegi nagu ikka mu tulevikuplaane. Ja siis kuidagi hakkas rääkima, et “vaat leiad mehe, kolite kokku, teete korteris remondi lõpuni…” Kaugemale ta ei jõudnudki, sest mina torkasin vahele: “Aga äkki leian naise?” Mis peale isa ainult ühmas: “No naise, mis vahet, aga et siis teete selle remondi lõpuks ära.” Mis muud kui et prioriteedid olid isal paigas. On siiamaani. Kolmas lugu Mu isa suri mõni aasta tagasi ja ma kahjuks ei jõudnudki temaga sellest lähemalt rääkida, et mulle naised meeldivad. Aga tema käitumisest ja nendest väikestest juttudest, mida jõudsime pidada, võin üsna kindlalt öelda, et ta toetab mind. Kuigi ma teadsin, et minu isa on kindlasti toetav, siis kapist välja ma talle otseselt ei julgenud tulla. Kuidagi ebamugav oli. Saatsin oma ema seda tegema. Nädal aega vaidlesime emaga, kes seda tegema peab. Mina võitsin ja ema rääkiski isale. Aga sel päeval, kui rääkisin oma isale, et olen oma naisega kihlatud, nägin ma ta näost siirast rõõmu, millest ka järeldan, et tema toetus on mul olemas. Ja talle väga meeldis teha miniate nalja. Et iga kord, kui ema linna mind või venda vaatama tuli, siis isa ütles, et tervita siis miniaid ka. Neljas lugu Emale rääkisin esimest korda oma samast soost silmarõõmust telefonitsi seoses reisiplaanidega. Kuna ta on ema ja tal on kuues meel, kuulis ta mu toonist ära, et olen armunud ja küsis vene keeles, kes ta on (meessoost “он”). Kui vastasin, et see on “она” (naissoost tema), tekkis vaikne paus, mille järel tuli veidi koomiliselt ülepaisutatult murelik küsimus, kas ma ikka peaaaan Ameerikasse lendama. Kaasa ja ema kohtusid esimest korda ühel emadepäeval, kui olime juba abielus. Sellest päevast saati olen nende vahel edasi-tagasi tõlkinud, kuidas nad üksteist nunnuks peavad, pealt vaadanud, kuidas ema mu naist rohkem kallistab ja itsitanud, kui ema tuppa hüppab, ütleb oma aktsendiga “I love you” ja uuesti ära jookseb. Ameerikapäraselt tänupüha tähistades ütles ema, et möödunud aastal oli ta tänulik siis, kui Sarahle elamisluba anti. Viies lugu Kõige enam kartsin koosellumist rääkida vanaemale. Arvasin, et äkki ta ei mõista. Ja nii ma venitasin sellega hetkeni, kus otsustasin, et ma ei räägi talle üldse midagi. Lihtsalt hirm oli juba nii suur. Ühel päeval aga helistas mulle vend ja ütles, et tahab minuga rääkida. Mina ja mu naine seadsime siis sammud mu venna juurde, kes pidas maha pika loengu, et vanaemale tuleb ikka ka rääkida. Tõstsin käed üles ja ütlesin vennale, et siis peab ta ise ütlema, sest ma ilmselt minestan ära. See variant ei olnud tema jaoks probleem. Ühel päeval ta läkski vanaema juurde ja ütles otse välja, et ma olen lesbi ja minu korterikaaslane on tegelikult mu kaasa. Mille peale vanaema ütles, et ta võib olla vana, aga mitte loll. Ta sai ammu juba sellest aru ja ta on sellega ok, peaasi, et me ei abielluks. Mille peale vend otsustas, et kohe samal minutil ta koosellumist ei maini. Kuid mõnikümmend minuti hiljem ütles ta ka selle välja. Kuigi see oli vanaemale hetk, mis nõudis vast kõige enam kohanemist, oli ta siiski ka sellega ok. Ja palus vennal meile edasi öelda, et me oleme argpüksid ja kui me tahame, et ta meie koosellumise päevale tuleb, siis peame me ise teda kutsuma, isiklikult. Ega ei jäänudki mul siis muud üle, kui minna ühel päeval vanaema juurde ja teda meie päevale kutsuda. Loomulikult oli vanaema nõus tulema, aga uksel hüüdis ta mulle veel järele: "Ise olete kaks kõrgelt haritud naist, aga saadate venna kastaneid tulest tooma, argpüksid sellised!" Kuues lugu Minu väljatulemine perekonnale oli üsna juhuslik. Eks tegelikult muidugi juba esimese poiss-sõbra ajal said kõik aru, et tegemist ei ole lihtsalt "tuttavaga", kuid mingit avalikku tutvust ei toimunud. Teise elukaaslaasega on meil aga komme, et reisil olles saadame koju postkaarte. Niisis panime ühel järjekordsel välisreisil kodu poole teele kaardi, kus lisaks ilmale sai ka üsna avameelselt tundeid avaldatud. Kaart jõudis aga kohale enne meid ning minu vanaema, kes oli tol korral kodu hoidmas, leidis kaardi. Ainus kommentaar: "Ma olen asjadega kursis." Sealt edasi on ühised sünnipäevad, jõulud ja kõik muu absoluutselt loomulik pärisosa. Tõsi, peale avalikkuses välja tulemist ja pisukest meediakära seoses minu korraldatava LGBTI sündmusega oli minu teisel vanaemal küll probleem. Tema küsimusele, et kuidas ta nüüd poodi leiba ostma läheb, vastasin tol korral üsna ratsionaalselt ja külmalt, et seni, nagu alati. Läkski. Ja käib siiani. Seitsmes lugu Kui ma oma emale esimesest tõsisest kaaslasest rääkisin, olin päris suures pabinas. Alustasin oma juttu kaugelt ja puudu polnud ka pisarad. Ema nägu vajus üha enam ära, mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin. Ise üha jutustades mõtlesin, et appi, see lugu ei saa hästi lõppeda. Kui lõpuks ütlesin, et mul on elukaaslane ja ta on naine, prahvatas ta: "Jumal tänatud! Ma arvasin, et sa hakkad surema! Sa pead oma jutuvestmise oskusi ikka kõvasti lihvima.” Mu vanemad on korduvalt öelnud, et nad on õnnelikud, kui mina olen õnnelik. Ja ma olen. Nad on läbinud oma teekonna, aga seda olen teinud ka mina. Selle tulemusel on meie suhe kõvasti lähedasem ja avatum. #pered #sirgedsõbrad

Valminud on aruanne, milles vaadeldakse, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis ja halduspraktikas Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Tegemist on Eesti mastaabis teistkordse sedavõrd ulatusliku analüüsiga, kus käsitletakse selliseid eluvaldkondi nagu väljendusvabadus, tervishoid, haridus, majutus, pereelu, asüülitaotlemine jpm. Aruandest selgub, et viimase viie aasta jooksul, mil valmis viimane analoogne uuring, on võetud vastu mõni oluline seadus või selle muudatus. Näiteks jõustus 2016. aastal kooseluseadus, mis võimaldab samast soost paaridel registreerida kooselu ja lapsendada peresiseselt lapsi. Aasta varem muudeti Vabariigi Valitsuse määrust, millega võimaldatakse inimesel pärast juriidiliste isikuandmete muutmist taotleda uue haridust tõendava dokumendi väljastamist. Paraku ongi suuremad arengud nende muudatustega piirdunud. Vaja oleks ka lihtsustada soo tunnustamise protsessi, samuti muuta karistusseadustiku sätteid nii, et vaenukuriteo motiiv oleks karistuse määramisel raskendav asjaolu, ning suurendada riiklike struktuuride teadlikkust vaenukõne teemal. Vastu tuleks võtta ka kooseluseaduse rakendusaktid ja täiendada välismaalaste seadust, et Eesti kodanike samast soost elukaaslased saaksid Eestis lihtsamini elamisloa. Aruanne valmis projekti “Euroopa Nõukogu soovituste järgimise seire” raames ja seda rahastas ILGA-Europe. Aruande autorid Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskus) ja Marianne Meiorg ning Eesti LGBT Ühingu töötajad tutvustavad aruande tulemusi kolmapäeval, 19. septembril, kell 10 Viru hotelli konverentsisaalis Andante. #õigused #diskrimineerimine #poliitika #vaen #kooseluseadus #transsoolisus

26. oktoobril, kl 10–13 toimub LGBT+ ajalooseminar, kus Eesti, Läti ja Soome ajaloouurijad avavad varjatud ajalugusid. Eesti Puuetega Inimeste Kojas toimuv seminar on inglisekeelne ning seda korraldab Eesti LGBT Ühing Rosa Luxemburg fondi toel. Seminarile saab registreeruda siin. Kohtade arv on piiratud. Ettekanded: Rita Rudusa (Läti) Entering the Closet: the Humbling Experience of Interviewing Soviet-era Homosexuals Janis Ozolins (Läti) Latvian LGBT Movement and the Narrative of Normalization Ineta Lipsa (Läti) On a Diary of a Soviet Latvian Gay Man Riikka Taavetti (Soome) Glimpses of Soviet Estonian Gay Male Pasts in a Life Story Collection from year 1996, and in Contemporary Art Rebeka Põldsam (Eesti) The representations of homosexuality in Estonian media from 1920ies and 30ies Uku Lember (Eesti) Male homosexual experiences in late Soviet Estonia through oral histories (first notes) Aet Kuusik (Eesti) LGBT March in Estonia – Past and Present Struggles #ajalugu #üritus

Ühes armsas väikelinnas on üks tore kool. Koolis on seinal ilusad kirjad selle kohta, et tegemist on salliva, tolerantse ja hooliva kooliga. Kool osaleb igasugu vahvates kiusamisvastastes programmides, nagu TORE (noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis) ja KIVA (Kiusamisvaba Kool). Ilmselt vähemalt korra aastas käiakse soojadel koosolekutel-konverentsidel ja kiidetakse üksteist selle eest, kui tublid ollakse. Ühiselt deklareeritakse, et iga noor on väärtus jne. Ühel päeval astub selle kooli kahe spetsialisti kabinetti noor inimene, kes on viimasel ajal hakanud kandma kõrvarõngast ja pälvinud sellega kaasõpilaste mõnitava suhtumise ja “pede” hüüded. Noor räägib oma murest. Ja mida talle soovitatakse? Öeldakse, et äkki ikka ei peaks kõrvarõngast kandma. Veelgi enam – üks spetsialistidest teatab, et eks temagi oli kooli ajal eriline, noh et mitte just pederast aga noh…. teistsugune. Nagu päriselt? Selmet tegeleda kiusamisprobleemiga soovitatakse lihtsalt ennast maha suruda, sügavale kappi pugeda ja uks seestpoolt riiviga kinni panna? Paratamatult tekib küsimus, et kui järgmisel korral kurdab mõni noor, et teda noritakse näiteks kehakaalu pärast, kas tal soovitatakse siis kiiremas korras söömine lõpetada? Ühes armsas väikelinnas on üks tore kuulutusetulp, millel ilutseb kiri “X linn pedede vabaks!”. Linn ise peab end muide vabaks ja heas mõttes hulluks. Suitsiidide arv gümnaasiuminoorte hulgas on kasvav trend. Ma ei tea, mis tundega kuuleb üks noor inimene soovitusi a la “Aga ära siis näita välja, et oled selline“ või kõnnib mööda sellistest kuulutusetulpadest. Ma tean seda, et minu jaoks on see labane ja vastik, aga ma saan sellega hakkama. Ma tean ka seda, et LGBTI noorte hulgas on suitsiidide arv keskmisest märksa kõrgem. Nii et kas iga noor on väärtus? Ma ei tea, mis tundega elab edasi inimene, kes ühel hetkel võib teada saada, et tema poolt õhku visatud õel kommentaar või brutaalne laamendamine kuulutusetulbal oli võib-olla kellegi jaoks see viimane piisk karikas. Ma ei tea, kas ta üldse sellele mõtleb, ilmselt mitte. Ma ei tea ka, mida mõtlevad inimesed, kes arvavad, et justnimelt täiskasvanute hulgas ei ole vaja teha LGBTI ja teiste vähemuste alast teavitustööd. Küll aga tean ma seda, et Festhearti tiim ei vaata sellest mööda. Meie ei soovita Sul kappi pugeda ja püüame Sind aidata, kui Sul on abi vaja! Meie kontaktid on olemas lehel festheart.blogspot.com Keio Soomelt, LGBTI filmifestivali Festheart kunstiline juht #noored #lapsed #vaen #maailmamuutjad

1. Võrdsed õigused ja kohustused peres Pere toimimisel ei piisa ainuüksi armastusest ning selle aluseks on ka võrdsed õigused ja kohustused. Erinevalt vabaabielu paaridest on kooselu registreerinud elukaaslased kinnitanud kooselulepingus, et on kohustatud üksteist toetama ja ülal pidama. Neil on sarnaselt abielupaarile teineteise ees võrdsed õigused ja kohustused ning nad korraldavad kooselu ühiselt, pidades silmas teineteise heaolu ja täites ühiselt kooseluga seotud kohustusi. Registreeritud elukaaslased võivad kooselulepinguga määrata ka varalisi suhteid, ülalpidamise kohustuste erisusi jm. Kahjuks jäävad paljud eluvaldkonnad rakendusaktide puudumise tõttu kaitseta. Seni on osad pered lahendanud need lüngad kohtu abil. Olgugi et selline lahendus ei ole õigusriigis ei jätkusuutlik ega õiguspärane, annab see inimestele ometigi võimaluse kaitsta oma õigusi ka siis, kui seadusandja on selles läbi kukkunud. 2. Võimalus lapsendada Et kõik lapsed oleksid ühtemoodi kaitstud, peavad kõik pered olema riigi silmis ühtemoodi tunnustatud. Tänu kooseluseaduse jõustumisele saavad samast soost vanematega pered Eestis esmakordselt lapsi peresiseselt lapsendada. See tähendab seda, et registreeritud elukaaslane võib lapsendada oma registreeritud elukaaslase lapse. 2017. aasta alul hakkas kehtima siseministri määrus, mis lubab rahvastikuregistrisse kanda kooselu registreerinute ühised lapsed. See võimaldab riigiasutustel näha, kes on lapse vanemad. Kui rakendusaktid peaksid jõustuma, saavad samast soost paarid lapsendada ka pereväliseid lapsi, juhul kui kooseluseaduse piirangud on nende suhtes äärmiselt ebaõiglased. See säte on praktikas veel täpsemalt sisustamata, kuid rakendusaktide eelnõu kohaselt võib see näiteks tähendada, et lapsendada saavad paarid, kes ei saa meditsiinilistel põhjustel ise lapsi. Kindlasti ei ole tegu ammendava põhjusega ning see, millised põhjused võiksid olla äärmiselt ebaõiglased, on hetkel seaduse tarbija ja kohtu sisustada. 3. Riigi tunnustus Eestis vastuvõetud kooseluseadus oli endise Nõukogude Liidu riikide seas esimene omataoline. Seaduse olulisus seisneb selles, et see tagab kõigile peredele universaalse õiguskaitse. See annab samast soost paaridele ja nende lastele kohustused ning riigipoolse kaitse, mis varem puudusid. Kooseluseaduse vastuvõtmise ja seeläbi riigipoolse tunnustusega on kaasnenud teisedki väikesed võidud, mis näitavad Eesti ühiskonna arengut sallivuse suunas. 2017. aastal otsustas Riigikohus, et samast soost paaridele laieneb põhiseaduses sätestatud perekonnaelu kaitse ja diskrimineerimise keeld. Perekonnaelu kaitse ei sõltu põhiseaduse kontekstis pereliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. See oli esimene kord, kui Riigikohus võttis samast soost paaride küsimuses sedavõrd tugeva seisukoha. Aastate jooksul on muutunud ka avalik arvamus. 2017. aastal avaldas Eesti Inimõiguste Keskus Eesti mahukaima LGBT teemalise avaliku arvamuse uuringu. Sealt selgus, et viimase kolme aasta jooksul on eestimaalaste suhtumine LGBT inimestesse paranenud. Pole põhjust kahelda, et oma rolli on selles mänginud ka kooseluseaduse vastuvõtmine ning loodetavasti jõustuvad ühel päeval ka kooseluseaduse rakendusaktid. Aili Kala, Eesti LGBT Ühingu huvikaitsespetsialist, jurist #kooseluseadus #pered #õigused #lapsed

#pered #kooseluseadus #õigused #diskrimineerimine

#transsoolisus #õigused #diskrimineerimine