Otsingu tulemused

PRESSITEADE 23.09.2011 Täna, 23. septembril avatakse Tallinnas LGBT (lesbi, gei, bi, trans) info- ja tegevuskeskus. OMA keskus on avatud kõigile hoolivatele ja teadmishimulistele inimestele ning seisab salliva ja kaasava ühiskonna eest, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. „Avatud Eesti Fondi toel sündinud OMA ehk „oma maailma avardamise” keskuse eesmärk on info jagamise ja ürituste korraldamisega luua lesbidele, geidele, bi-, trans- ja heteroinimestele võimalus hubases keskkonnas küsimusi esitada, suhelda ja vastuseid saada,“ selgitas Helen Talalaev, OMA keskuse juhataja. Samuti on OMA keskuse näol tegemist toimiva platvormiga koostööks teiste kodanikuühenduste ja inimõiguste organisatsioonidega. „Avatud, sallivama ja üksteist toetava ühiskonna eest seisjana on Avatud Eesti Fondil heameel toetada OMA keskust, mis võimaldab sel tundlikul teemal välja murda suletud uste tagant ja meedia rambivalgusest. Eeskätt saavad siit asjalikku infot kooliõpetajad, lapsevanemad ning muidugi noored ise, kellel on nüüdsest olemas üks turvaline koht, kuhu oma küsimustega pöörduda,” kommenteeris Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja. Avamisel võtavad sõna Suurbritannia suursaadik Peter Carter, Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam ja OMA keskuse juhataja Helen Talalaev. OMA keskuse avamine algab kell 15.00 aadressil Kaarli pst 5-1. Osaleda soovivatel ajakirjanikel palume ette teatada meiliaadressil helen@egn.ee või telefonil 5649 9330. Intervjuuvõimalused orienteeruvalt 15.45. OMA keskus on MTÜ Eesti Gei Noored projekt.

Esimene lugu Tulin oma emale kapist välja kuidagi väga kummaliselt. Ta nagu oleks midagi kuskil aimanud, sest ühel hetkel, kui olin läinud lahku oma meessoost kaaslasest, hakkas ta tegema nalju, et ega ma järgmisena endale naist võta. Ma ei tea, miks ta seda küsis, sest olin siiani olnud suhetes vaid meestega ja mitte kunagi ei olnud me suhete teemat sellises valguses arutanud. Ühel järjekordsel naljahetkel võtsin ma südame rindu ja ütlesin emale, et tead, tegelikult on nüüd küll nii, et minu järgmine kaasa on naine. Mäletan siiani seda hetke, kui ma seda ütlesin. Väljas oli hiliskevad, puud olid rohelised ja päike paistis tuppa ja mu süda väreles pärast seda väljaütlemist veel pikalt. Selle lause peale jäi ema vaikseks ja küsis siis, kas ma räägin tõtt, mille peale kinnitasin, et jah, räägin küll. Ma ei tea, mida mu ema oma südame sees tunneb, aga ma usun, et see, mida ta välja näitab, on tegelikkus. Tal on olnud selles asjas oma teekond ja on olnud asju, mida ta ei mõista, aga ta on olnud väga toetav. Suuresti on selle asja teinud talle lihtsamaks mu naine, kes talle väga meeldib. Ta näeb meid kõrvalt ja on öelnud, et tal on hea meel selle üle, et ma olen õnnelik. Ka siis, kui see on naise kõrval. Teine lugu Minu kapist väljatulemine kulges kuidagi eriti rahulikult, olin siis nii 25. Mäletan, et istusin isaga autos ja tema tegi nagu ikka mu tulevikuplaane. Ja siis kuidagi hakkas rääkima, et “vaat leiad mehe, kolite kokku, teete korteris remondi lõpuni…” Kaugemale ta ei jõudnudki, sest mina torkasin vahele: “Aga äkki leian naise?” Mis peale isa ainult ühmas: “No naise, mis vahet, aga et siis teete selle remondi lõpuks ära.” Mis muud kui et prioriteedid olid isal paigas. On siiamaani. Kolmas lugu Mu isa suri mõni aasta tagasi ja ma kahjuks ei jõudnudki temaga sellest lähemalt rääkida, et mulle naised meeldivad. Aga tema käitumisest ja nendest väikestest juttudest, mida jõudsime pidada, võin üsna kindlalt öelda, et ta toetab mind. Kuigi ma teadsin, et minu isa on kindlasti toetav, siis kapist välja ma talle otseselt ei julgenud tulla. Kuidagi ebamugav oli. Saatsin oma ema seda tegema. Nädal aega vaidlesime emaga, kes seda tegema peab. Mina võitsin ja ema rääkiski isale. Aga sel päeval, kui rääkisin oma isale, et olen oma naisega kihlatud, nägin ma ta näost siirast rõõmu, millest ka järeldan, et tema toetus on mul olemas. Ja talle väga meeldis teha miniate nalja. Et iga kord, kui ema linna mind või venda vaatama tuli, siis isa ütles, et tervita siis miniaid ka. Neljas lugu Emale rääkisin esimest korda oma samast soost silmarõõmust telefonitsi seoses reisiplaanidega. Kuna ta on ema ja tal on kuues meel, kuulis ta mu toonist ära, et olen armunud ja küsis vene keeles, kes ta on (meessoost “он”). Kui vastasin, et see on “она” (naissoost tema), tekkis vaikne paus, mille järel tuli veidi koomiliselt ülepaisutatult murelik küsimus, kas ma ikka peaaaan Ameerikasse lendama. Kaasa ja ema kohtusid esimest korda ühel emadepäeval, kui olime juba abielus. Sellest päevast saati olen nende vahel edasi-tagasi tõlkinud, kuidas nad üksteist nunnuks peavad, pealt vaadanud, kuidas ema mu naist rohkem kallistab ja itsitanud, kui ema tuppa hüppab, ütleb oma aktsendiga “I love you” ja uuesti ära jookseb. Ameerikapäraselt tänupüha tähistades ütles ema, et möödunud aastal oli ta tänulik siis, kui Sarahle elamisluba anti. Viies lugu Kõige enam kartsin koosellumist rääkida vanaemale. Arvasin, et äkki ta ei mõista. Ja nii ma venitasin sellega hetkeni, kus otsustasin, et ma ei räägi talle üldse midagi. Lihtsalt hirm oli juba nii suur. Ühel päeval aga helistas mulle vend ja ütles, et tahab minuga rääkida. Mina ja mu naine seadsime siis sammud mu venna juurde, kes pidas maha pika loengu, et vanaemale tuleb ikka ka rääkida. Tõstsin käed üles ja ütlesin vennale, et siis peab ta ise ütlema, sest ma ilmselt minestan ära. See variant ei olnud tema jaoks probleem. Ühel päeval ta läkski vanaema juurde ja ütles otse välja, et ma olen lesbi ja minu korterikaaslane on tegelikult mu kaasa. Mille peale vanaema ütles, et ta võib olla vana, aga mitte loll. Ta sai ammu juba sellest aru ja ta on sellega ok, peaasi, et me ei abielluks. Mille peale vend otsustas, et kohe samal minutil ta koosellumist ei maini. Kuid mõnikümmend minuti hiljem ütles ta ka selle välja. Kuigi see oli vanaemale hetk, mis nõudis vast kõige enam kohanemist, oli ta siiski ka sellega ok. Ja palus vennal meile edasi öelda, et me oleme argpüksid ja kui me tahame, et ta meie koosellumise päevale tuleb, siis peame me ise teda kutsuma, isiklikult. Ega ei jäänudki mul siis muud üle, kui minna ühel päeval vanaema juurde ja teda meie päevale kutsuda. Loomulikult oli vanaema nõus tulema, aga uksel hüüdis ta mulle veel järele: "Ise olete kaks kõrgelt haritud naist, aga saadate venna kastaneid tulest tooma, argpüksid sellised!" Kuues lugu Minu väljatulemine perekonnale oli üsna juhuslik. Eks tegelikult muidugi juba esimese poiss-sõbra ajal said kõik aru, et tegemist ei ole lihtsalt "tuttavaga", kuid mingit avalikku tutvust ei toimunud. Teise elukaaslaasega on meil aga komme, et reisil olles saadame koju postkaarte. Niisis panime ühel järjekordsel välisreisil kodu poole teele kaardi, kus lisaks ilmale sai ka üsna avameelselt tundeid avaldatud. Kaart jõudis aga kohale enne meid ning minu vanaema, kes oli tol korral kodu hoidmas, leidis kaardi. Ainus kommentaar: "Ma olen asjadega kursis." Sealt edasi on ühised sünnipäevad, jõulud ja kõik muu absoluutselt loomulik pärisosa. Tõsi, peale avalikkuses välja tulemist ja pisukest meediakära seoses minu korraldatava LGBTI sündmusega oli minu teisel vanaemal küll probleem. Tema küsimusele, et kuidas ta nüüd poodi leiba ostma läheb, vastasin tol korral üsna ratsionaalselt ja külmalt, et seni, nagu alati. Läkski. Ja käib siiani. Seitsmes lugu Kui ma oma emale esimesest tõsisest kaaslasest rääkisin, olin päris suures pabinas. Alustasin oma juttu kaugelt ja puudu polnud ka pisarad. Ema nägu vajus üha enam ära, mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin. Ise üha jutustades mõtlesin, et appi, see lugu ei saa hästi lõppeda. Kui lõpuks ütlesin, et mul on elukaaslane ja ta on naine, prahvatas ta: "Jumal tänatud! Ma arvasin, et sa hakkad surema! Sa pead oma jutuvestmise oskusi ikka kõvasti lihvima.” Mu vanemad on korduvalt öelnud, et nad on õnnelikud, kui mina olen õnnelik. Ja ma olen. Nad on läbinud oma teekonna, aga seda olen teinud ka mina. Selle tulemusel on meie suhe kõvasti lähedasem ja avatum. #pered #sirgedsõbrad

Valminud on aruanne, milles vaadeldakse, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis ja halduspraktikas Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Tegemist on Eesti mastaabis teistkordse sedavõrd ulatusliku analüüsiga, kus käsitletakse selliseid eluvaldkondi nagu väljendusvabadus, tervishoid, haridus, majutus, pereelu, asüülitaotlemine jpm. Aruandest selgub, et viimase viie aasta jooksul, mil valmis viimane analoogne uuring, on võetud vastu mõni oluline seadus või selle muudatus. Näiteks jõustus 2016. aastal kooseluseadus, mis võimaldab samast soost paaridel registreerida kooselu ja lapsendada peresiseselt lapsi. Aasta varem muudeti Vabariigi Valitsuse määrust, millega võimaldatakse inimesel pärast juriidiliste isikuandmete muutmist taotleda uue haridust tõendava dokumendi väljastamist. Paraku ongi suuremad arengud nende muudatustega piirdunud. Vaja oleks ka lihtsustada soo tunnustamise protsessi, samuti muuta karistusseadustiku sätteid nii, et vaenukuriteo motiiv oleks karistuse määramisel raskendav asjaolu, ning suurendada riiklike struktuuride teadlikkust vaenukõne teemal. Vastu tuleks võtta ka kooseluseaduse rakendusaktid ja täiendada välismaalaste seadust, et Eesti kodanike samast soost elukaaslased saaksid Eestis lihtsamini elamisloa. Aruanne valmis projekti “Euroopa Nõukogu soovituste järgimise seire” raames ja seda rahastas ILGA-Europe. Aruande autorid Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskus) ja Marianne Meiorg ning Eesti LGBT Ühingu töötajad tutvustavad aruande tulemusi kolmapäeval, 19. septembril, kell 10 Viru hotelli konverentsisaalis Andante. #õigused #diskrimineerimine #poliitika #vaen #kooseluseadus #transsoolisus

26. oktoobril, kl 10–13 toimub LGBT+ ajalooseminar, kus Eesti, Läti ja Soome ajaloouurijad avavad varjatud ajalugusid. Eesti Puuetega Inimeste Kojas toimuv seminar on inglisekeelne ning seda korraldab Eesti LGBT Ühing Rosa Luxemburg fondi toel. Seminarile saab registreeruda siin. Kohtade arv on piiratud. Ettekanded: Rita Rudusa (Läti) Entering the Closet: the Humbling Experience of Interviewing Soviet-era Homosexuals Janis Ozolins (Läti) Latvian LGBT Movement and the Narrative of Normalization Ineta Lipsa (Läti) On a Diary of a Soviet Latvian Gay Man Riikka Taavetti (Soome) Glimpses of Soviet Estonian Gay Male Pasts in a Life Story Collection from year 1996, and in Contemporary Art Rebeka Põldsam (Eesti) The representations of homosexuality in Estonian media from 1920ies and 30ies Uku Lember (Eesti) Male homosexual experiences in late Soviet Estonia through oral histories (first notes) Aet Kuusik (Eesti) LGBT March in Estonia – Past and Present Struggles #ajalugu #üritus

Ühes armsas väikelinnas on üks tore kool. Koolis on seinal ilusad kirjad selle kohta, et tegemist on salliva, tolerantse ja hooliva kooliga. Kool osaleb igasugu vahvates kiusamisvastastes programmides, nagu TORE (noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis) ja KIVA (Kiusamisvaba Kool). Ilmselt vähemalt korra aastas käiakse soojadel koosolekutel-konverentsidel ja kiidetakse üksteist selle eest, kui tublid ollakse. Ühiselt deklareeritakse, et iga noor on väärtus jne. Ühel päeval astub selle kooli kahe spetsialisti kabinetti noor inimene, kes on viimasel ajal hakanud kandma kõrvarõngast ja pälvinud sellega kaasõpilaste mõnitava suhtumise ja “pede” hüüded. Noor räägib oma murest. Ja mida talle soovitatakse? Öeldakse, et äkki ikka ei peaks kõrvarõngast kandma. Veelgi enam – üks spetsialistidest teatab, et eks temagi oli kooli ajal eriline, noh et mitte just pederast aga noh…. teistsugune. Nagu päriselt? Selmet tegeleda kiusamisprobleemiga soovitatakse lihtsalt ennast maha suruda, sügavale kappi pugeda ja uks seestpoolt riiviga kinni panna? Paratamatult tekib küsimus, et kui järgmisel korral kurdab mõni noor, et teda noritakse näiteks kehakaalu pärast, kas tal soovitatakse siis kiiremas korras söömine lõpetada? Ühes armsas väikelinnas on üks tore kuulutusetulp, millel ilutseb kiri “X linn pedede vabaks!”. Linn ise peab end muide vabaks ja heas mõttes hulluks. Suitsiidide arv gümnaasiuminoorte hulgas on kasvav trend. Ma ei tea, mis tundega kuuleb üks noor inimene soovitusi a la “Aga ära siis näita välja, et oled selline“ või kõnnib mööda sellistest kuulutusetulpadest. Ma tean seda, et minu jaoks on see labane ja vastik, aga ma saan sellega hakkama. Ma tean ka seda, et LGBTI noorte hulgas on suitsiidide arv keskmisest märksa kõrgem. Nii et kas iga noor on väärtus? Ma ei tea, mis tundega elab edasi inimene, kes ühel hetkel võib teada saada, et tema poolt õhku visatud õel kommentaar või brutaalne laamendamine kuulutusetulbal oli võib-olla kellegi jaoks see viimane piisk karikas. Ma ei tea, kas ta üldse sellele mõtleb, ilmselt mitte. Ma ei tea ka, mida mõtlevad inimesed, kes arvavad, et justnimelt täiskasvanute hulgas ei ole vaja teha LGBTI ja teiste vähemuste alast teavitustööd. Küll aga tean ma seda, et Festhearti tiim ei vaata sellest mööda. Meie ei soovita Sul kappi pugeda ja püüame Sind aidata, kui Sul on abi vaja! Meie kontaktid on olemas lehel festheart.blogspot.com Keio Soomelt, LGBTI filmifestivali Festheart kunstiline juht #noored #lapsed #vaen #maailmamuutjad

1. Võrdsed õigused ja kohustused peres Pere toimimisel ei piisa ainuüksi armastusest ning selle aluseks on ka võrdsed õigused ja kohustused. Erinevalt vabaabielu paaridest on kooselu registreerinud elukaaslased kinnitanud kooselulepingus, et on kohustatud üksteist toetama ja ülal pidama. Neil on sarnaselt abielupaarile teineteise ees võrdsed õigused ja kohustused ning nad korraldavad kooselu ühiselt, pidades silmas teineteise heaolu ja täites ühiselt kooseluga seotud kohustusi. Registreeritud elukaaslased võivad kooselulepinguga määrata ka varalisi suhteid, ülalpidamise kohustuste erisusi jm. Kahjuks jäävad paljud eluvaldkonnad rakendusaktide puudumise tõttu kaitseta. Seni on osad pered lahendanud need lüngad kohtu abil. Olgugi et selline lahendus ei ole õigusriigis ei jätkusuutlik ega õiguspärane, annab see inimestele ometigi võimaluse kaitsta oma õigusi ka siis, kui seadusandja on selles läbi kukkunud. 2. Võimalus lapsendada Et kõik lapsed oleksid ühtemoodi kaitstud, peavad kõik pered olema riigi silmis ühtemoodi tunnustatud. Tänu kooseluseaduse jõustumisele saavad samast soost vanematega pered Eestis esmakordselt lapsi peresiseselt lapsendada. See tähendab seda, et registreeritud elukaaslane võib lapsendada oma registreeritud elukaaslase lapse. 2017. aasta alul hakkas kehtima siseministri määrus, mis lubab rahvastikuregistrisse kanda kooselu registreerinute ühised lapsed. See võimaldab riigiasutustel näha, kes on lapse vanemad. Kui rakendusaktid peaksid jõustuma, saavad samast soost paarid lapsendada ka pereväliseid lapsi, juhul kui kooseluseaduse piirangud on nende suhtes äärmiselt ebaõiglased. See säte on praktikas veel täpsemalt sisustamata, kuid rakendusaktide eelnõu kohaselt võib see näiteks tähendada, et lapsendada saavad paarid, kes ei saa meditsiinilistel põhjustel ise lapsi. Kindlasti ei ole tegu ammendava põhjusega ning see, millised põhjused võiksid olla äärmiselt ebaõiglased, on hetkel seaduse tarbija ja kohtu sisustada. 3. Riigi tunnustus Eestis vastuvõetud kooseluseadus oli endise Nõukogude Liidu riikide seas esimene omataoline. Seaduse olulisus seisneb selles, et see tagab kõigile peredele universaalse õiguskaitse. See annab samast soost paaridele ja nende lastele kohustused ning riigipoolse kaitse, mis varem puudusid. Kooseluseaduse vastuvõtmise ja seeläbi riigipoolse tunnustusega on kaasnenud teisedki väikesed võidud, mis näitavad Eesti ühiskonna arengut sallivuse suunas. 2017. aastal otsustas Riigikohus, et samast soost paaridele laieneb põhiseaduses sätestatud perekonnaelu kaitse ja diskrimineerimise keeld. Perekonnaelu kaitse ei sõltu põhiseaduse kontekstis pereliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. See oli esimene kord, kui Riigikohus võttis samast soost paaride küsimuses sedavõrd tugeva seisukoha. Aastate jooksul on muutunud ka avalik arvamus. 2017. aastal avaldas Eesti Inimõiguste Keskus Eesti mahukaima LGBT teemalise avaliku arvamuse uuringu. Sealt selgus, et viimase kolme aasta jooksul on eestimaalaste suhtumine LGBT inimestesse paranenud. Pole põhjust kahelda, et oma rolli on selles mänginud ka kooseluseaduse vastuvõtmine ning loodetavasti jõustuvad ühel päeval ka kooseluseaduse rakendusaktid. Aili Kala, Eesti LGBT Ühingu huvikaitsespetsialist, jurist #kooseluseadus #pered #õigused #lapsed

#pered #kooseluseadus #õigused #diskrimineerimine

#transsoolisus #õigused #diskrimineerimine

#vaen #õigused #poliitika

Kui Arno isaga koolimajja jõudis ... Teate ju küll seda lugu! Kui mina selle hooaja esimesele Geikristlaste Kogu koosolekule jõudsin (hilinemata!), oli OMA keskuse köögist juba kuulda elavat mitmekeelset vestlust. Viis inimest neljast rahvusest jõid teed ja tutvusid omavahel. Olime otsustanud teha sel aastal oma regulaarseid teeõhtuid veidi teisiti ja kutsuda iga kord ühe külalise. Esimeseks külaliseks oli Kaarina, pensionile jäänud kirikuõpetaja Soomest. Kaarina rääkis meile Soome luterliku kiriku siseelust ja oma kogemustest n-ö vikerkaarepastorina (sateenkaari pappi). Tuli tõdeda, et ei ole sealgi veel kõik asjad üheselt mõistetud. Kui möödunud aasta kevadel seadustati Soomes samast soost paaride abielu, jagunes luterlik kirik kaheks. Ühed panid uut seadust pahaks, teised rõõmustasid selle üle. Ametlikult jäi kirikus siiski kehtima senine abielu mõiste kui ainult mehe ja naise vahelisest liidust. Selle seisukoha juurde jäi ka tänavu maikuus toimunud kirikukogu, häältega 59–46. See tähendab, et kirik ei laulata samast soost paare. Ometi on suur osa luteri õpetajatest arvamusel, et abielu laulatamine peaks kuuluma kõigile paaridele. Ja hoolimata ametlikust vastuseisust nad seda teevadki. Vikerkaarepastoritel on oma avalik sait veebis (Sateenkaaripapit) ja oma kinnine fb leht. Kaarina sõnul peab lihtsalt teadma, millises praostkonnas ja kirikus saab selles küsimuses mõistmist ja millisest tuleb kaarega mööduda. Ainukeseks eelduseks laulatamiseks peetakse vähemalt ühe poole kuulumist luterlikku kirikusse. Õnnistuse võib aga saada ka abielu registreerinud paar, kes üldse kirikusse ei kuulu, kuid igatseb Jumala õnnistust oma abielule. Ühe pastori peetava anonüümse statistika kohaselt on 2017. aasta märtsikuust alates vähemasti 56 kirikuõpetajat laulatanud ja õnnistanud üle saja samast soost paari. Viis õpetajat on aga saanud toomkapiitlilt sellise toimingu eest karistuse. Teeõhtu teine pool möödus avalas vestluses. Vahepeal oli teelaua äärde inimesi juurde kogunenud ja lõpuks oli meid 11. Kristlased (luterlased ja vabakogudusest), budistid ja kirikusse mittekuulujad. Kooliõpilased, üliõpilased, tööinimesed ja pensionärid. Eestist, Venemaalt, Soomest, Suurbritanniast ja Taiwanilt. Lingua franca’ks oli inglise keel. Räägiti iseendast, oma elust, usust, suhtest kirikuga, kaaslastega. Teekonnad iseendani ei ole olnud kerged. Liiga sageli on nii, et kui oled leidnud rahu endaga ja Jumalaga, tuleb keegi ja asub seda usinasti lammutama. Ja liiga sageli on selle lammutaja relvaks vääralt kasutatud Piiblisõna. Oma koosolemistel tahamegi julgustada neid, kes on tõrjutud, halvustatud, mittemõistetud oma erinevuse tõttu normiks peetavast. Kinnitada, et Jumala süda on piisavalt suur, sinna mahuvad kõik. Kutsume selleks ka järgmistel kordadel külalisi – teolooge, loomeinimesi, praktikuid jt, kel kokkupuutumist nii kristliku sfääri kui ka LGBT+ kogukonna eluga. Nendega kohtuma ja teed jooma on oodatud kõik sõbralikult meelestatud inimesed, ilma mingite kategooriateta. Praeguse kava kohaselt on kohtumised iga kuu 2. teisipäeval kl 18 OMA keskuses. Teavet ürituse kohta antakse ka Facebookis. Geikristlaste Kogu #pered #religioon #üritus

Täna õhtul tutvustab meie huvikaitsespetsialist Aili OMA Keskuses aruannet, mis vaatleb, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis Euroopa Nõukogu LGBTI diskrimineerimise vastaseid soovitusi. Aruande kokkuvõttes tõime välja kolm teemat: transsoolised inimesed, LGBTI inimeste pereelu ning vaenuavaldused. Küsisime sel puhul ka kolmelt LGBT+ inimeselt nende arvamust. #1 Kui riigi all pidada silmas poliitikuid, seaduseid, ametiasutusi ja muud sellist, siis ma ütleks, et mitte väga. See riik hoolib sellest, et kõik oleks võimalikult täpselt kastidesse paigutatud ja et ei oleks erinevusi. Näiteks võib tuua seadused, mis kohaldavad transsooliste inimeste toiminguid, et alustada hormoonravi ja nimevahetusega. Need seadused on iganenud ja ei vasta enam ülemaailmsetele standarditele ning ei ole ka kooskõlas EU direktiividega, kuid meie “riik” ei taha kuulda võtta, et neid seaduseid muutma peaks. Kui aga riigi all pidada silmas meid kõiki, rahvast, siis ütleksin, et tegelikult tundub, et enamik inimesi hoolib küll. Need, kes kommentaariumis sõna võtavad, on vali vähemus. Üleüldiselt on inimesed kas ükskõiksed selle kõige suhtes või siis kohtlevad LGBT+ inimesi sarnaselt kõigile teistele, mis minu arvates ongi ülim eesmärk – võrdne kohtlemine. #2 Mis puutub pereellu, siis mulle tundub, et riik ei saa ise ka aru, kas ta hoolib või mitte. Meil on justkui olemas elementaarsed õigused, aga mitte lõpuni. Et jah, sa saad kooselu registreerida, aga kuidagi poolikult, näiteks varaküsimused tuleb lahendada pärimislepinguga. Või kui heteropaar saab lapse ja läheb tema sündi vormistama, ei kontrolli riik, kas kohal on ikka päris isa. Nemad on kohe lapsevanemad ja nad ei pea selleks isegi abielus olema. Meie aga peame kooselu registreerima ja läbima lapsendamise selleks, et teine vanem saaks oma lapse vanemaks ka riigi silmis – olgugi et laps on ju plaanitud koos. See tundub ikka natuke ebaõiglane. Ehk siis jah, elamata ei jää, küll aga ei saa ma aru, miks peab vahepeal elu olema nii palju keerulisem kui heteropaaridel. Aga tegelikult tahan ma uskuda, et meist ikkagi hoolitakse nagu kõigist Eestimaa inimestest – olgu nad me lesbid või geid, eestlased või ukrainlased või kes iganes. Lihtsalt palju on läbimõtlematust, mis aja jooksul laheneb. Peab lahenema, kus ta pääseb. #3 Põhinedes enda isiklikul ja sõprade kogemustel, tundub mulle siiani, et Eesti riik hoolib mingil määral LGBT+ inimestest, kuid mitte piisavalt. Näiteks, kui mind rünnati mu seksuaalse sättumuse ja vikerkaarelipu lehvitamise tõttu Tallinn Pride'il, siis ründaja sai küll oma karistuse, kuid seda ei tunnistatud kui vihakuritegu, vaid kui suvalist rünnakut avalikus kohas. See näitab minu jaoks, et Eesti õigussüsteemis on jätkuvalt olulisi puudujääke. Lisaks tundub, et mis puudutab transsoolisi inimesi, siis teoreetiliselt on küll olemas erinevad meditsiinilised ja juriidilised võimalused, kuid praktikas on need protseduurid liiga keerulised, mõnikord ka solvavad, ja inimesed antud ametikohtadel tihti ei mõista transsoolisust piisavalt. Foto: Stefano Ghezzi (Unsplash) #õigused #transsoolisus #pered #kooseluseadus #vaen #poliitika #diskrimineerimine #üritus

PRESSITEADE 22.10.2018 Eesti LGBT Ühing saab tänavu kümneaastaseks. Iseseisvas Eestis on see ühe inimõiguste organisatsiooni puhul igati soliidne vanus ning tänaseks on ühingust saanud suurim ja vanim LGBT+ ühendus. Ühingu tegevuse eesmärk on parandada ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadel, suurendada LGBT+ inimeste eneseteadlikkust ja ühiskondlikku aktiivsust ning teha inimõiguste teemalist huvikaitset. Ühingu sihiks on hooliv ja kaasav ühiskond, kus väärtustatakse kõiki inimesi, sõltumata seksuaal- ja/või sooidentideedist. Juubeli puhul on jõudnud toimuda ja seisab ees terve rida eriilmelisi üritusi. Näiteks vaadeldakse Läti ja Soome teadlastega, kuidas kirjutada LGBT+ rakursist ajalugu, samuti pakutakse huvilistele linnatuuri, mis tutvustab Tallinna varjatud LGBT+ minevikku, käivitatud on LGBT+ teemaline blogi ning koostatud aruanne, mis vaatleb, kas ja kui palju järgitakse Eesti õigusruumis Euroopa Nõukogu LGBT+ diskrimineerimise vastaseid soovitusi. “Me oleme palju ära teinud, näiteks seadusandluses, aga ka kogukonna heaks. Meil on avatud kogukonnakeskus, me pakume nõustamisi LGBT+ inimestele, teeme regulaarselt koolitusi ja palju muud,” vaatab Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre minevikku ja tulevikku. “Loodan, et meil jätkub ressursse, et seda tööd jätkata. Ent veelgi enam loodan ma, et Eesti ühiskond liigub sinna suunas, et saaksime edaspidi keskenduda rõõmsamatele teemadele.” Oma igapäevatöös pakub Eesti LGBT Ühing kogukonnakeskust, nõustamis- ja tugigrupiteenust, huvikaitsetööd, koolitusi, raamatukoguteenust ja palju muud. Aastate jooksul on Eesti LGBT Ühing korraldanud sadu üritusi, mida on külastanud üle kümne tuhande inimese, samuti on ühingu spetsialistid pakkunud LGBT+ inimestele ja nende lähedastele sadu nõustamisi. #ühing10 #ajalugu #üritus