Otsingu tulemused

PRESSITEADE 7.06.2014 Täna toimunud vabaõhukontserdil “Astu välja!” avaldasid hoolivale ühiskonnale toetust Vaiko Eplik ja Eliit, Kaire Vilgats, Lauri Liiv, Jürmo Eespere, Rolf Roosalu, Jana Kask, Junk Riot ja Twisted Dance Company. “Kui Eesti soovib olla demokraatlik riik, siis tuleb tal tagada kõikidele makse maksvatele inimestele võrdsed võimalused ja garantiid,” ütles Vaiko Eplik tänasel kontserdil. “See on nii elementaarne, et selle kohta diskussiooni pidamine ei tohiks üldse olla vajalik.” “Mina armastan inimesi. Erinevaid inimesi. Ma püüan olla mõistev kõikide suhtes ning ma laulan selle nimel,” sõnas enne oma esinemist Kaire Vilgats. Kontserdi lavastaja Jaan Ulsti sõnul on tal kunstnikuna põnev töötada teemadega, mis inimesi puudutavad. “LGBT teemad on Eesti ühiskonnale üks samm paljudest meie eluredelil. Mul on rõõm olla „Astu välja!” kontserdi lavastaja, sest kunst loob meile kõigile võimaluse arendada suhtlemist. Vaid läbi lugude rääkimise ja kuulamise jõuame üksteisest arusaamiseni.” Vabaõhukontserdist “Astu välja!” sai kolme tunni jooksul osa ligi 1000 inimest. Kontsert tänas ja tunnustas kõiki, kes on välja astunud selle eest, et Eestis oleks iga inimene hoitud ja kaitstud. Vabaõhukontsert toimus lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste solidaarsus- ja kultuurinädala Oma Maailma Avardamise Festival raames. OMA Festival seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ning turvaline elada, olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentiteedist. Selleaastasel festivalil on senini osalenud liga 2500 külastajat. Festival jätkub täna õhtul ja homme. OMA Festivali toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu, Kanada Saatkond, USA Saatkond, Hollandi Saatkond Eestis, Hollandi Saatkond Leedus, sponsorid ja eraannetajad. Festivali raames toimuvat vabaõhukontserti „Astu välja!” toetab Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi võrdse kohtlemise projekt „Erinevus rikastab”, mida kaasrahastavad Sotsiaalministeerium, Euroopa Liit ja Tallinna Tehnikaülikool. OMA Festivali korraldab Eesti LGBT Ühing ning see on osa Baltic Pride festivaliseeriast, mis leiab aset igal aastal erinevas Balti riigis. Eelmine OMA Festival toimus Eestis 2011. aastal.

Lauri Liiv esines ühes teistega 7. juunil toimunud OMA Festivali vabaõhukontserdil "Astu välja!" Enne esinemist kandis ta publikule ette südamliku kõne hooliva ühiskonna toetuseks. Kel polnud võimalik kontserdil sellest osa saada, saab lugeda kõne alljärgnevalt. Aitäh, Lauri! Lauri Liiv kinkis oma käsikirjalise kõne Eesti LGBT Ühingule mälestuseks. Kõne on lubatud avaldada vaid Eesti LGBT Ühingu blogis. Kõne avaldamine või selle osade tsiteerimine ükskõik millises teises kanalis või vormis tuleb eelnevalt kõne autori Lauri Liiviga kooskõlastada. Tere kõigile! Järgmise loo "The Prayer" tahaksin ma pühendada kõigile neile, kes usuvad armastusse ja selle jõudu. Ma tean, et on olemas inimesi, kes sooviksid peatada aega ja loomulikke ühiskondlikke protsesse. On Inimesed, kes sooviksid tagasi ühiskonda, kus näiteks naistel pole endiselt sõnaõigust või veel enam, nad ei tohiks kanda pükse. Või näiteks ühiskonda, kus mustanahalised või juudid oleksid taaskord tõrjutud. Tahaksid seda vaatamata sellele, et on üldteada, kuhu sellised ohtlikud mõtted ja tagajärjed maailma juba kord ammustel aegadel viinud on. Või soovivad ühiskonda, kus samasoolistel paaridel puuduksid elementaarsemadki õigused eluks. Las need inimesed olla ja jäägu neile nende arvamus. Demokraatias paraku nii ongi, et kõigi häält tuleb kuulata. Kuid see tähendab ka seda, et kõikide nende inimeste hääli, kes mõtlevad teisiti, tuleb arvestada. Ja minu kuulun nende hulka. Ma ei taha elada ühiskonnas, mis on meie suure naaberriigi, suure juhi Putini nägu. Ühiskonnas, kus valitsevad hirm, keelud ja eelarvamused. Kus inimõigusi rikutakse ja inimestest tahetakse teha ühtemoodi mõtlevaid masinaid. Mulle meeldib maailm, kus arvamusi on palju ning neid kõiki kuulatakse. Maailm, kus valitseb rahu ja sa tohid olla just selline, nagu sa oled. Head sõbrad, ma ei palu muud kui et hoidkem, respekteerigem ja austagem teineteist. Ma palun armastust, ma palun rahu - nii lihtne see ongi.

Kirjutasin lühidalt kolmapäeval toimunud vestlusringist „Siin- ja sealpool sood“. Väikese loengu pidas ja vestlust aitas vedada Kadi Viik, kes oli ette valmistanud väikese presentatsiooni soorollidest, normatiividest ja identiteetidest läbi aegade. Tänud talle huvitava teemapüstituse eest! Paljuski nagu ka esmaspäevasel ettekandel ei olnud lõppude lõpuks olulised vastused, vaid meelsus. Ühtlustunne vestlusgrupis, et igaühe väljendusviis, sooidentiteet jms on sügavalt isiklikud valikud, milles teistelt inimestelt peaks võimalikult vähe ettekirjutusi olema. Jõudsime tõdemusteni, et välimus kui selline on ajas muutuv nähtus. Mis ühel sajandil võib tunduda naiselik, oli mõned sajandid tagasi täiesti mehelik. Jõudsime ka mõtteni, et sugu kui selline on miski, millest avalikus ruumis väga ei räägita. Ei seata kahtluse alla väljakujunenud soostereotüüpe ja –tunnuseid. Justkui oleks see veel liiga suur võitlus, millesse asuda. Ja tõesti, kust sellega algust teha, kui inimeste jaoks on nende sooline identiteet niivõrd tähtis. Ja see pole halb, vaid see lihtsalt on nii. Soolise identiteedi suhtes lõdvemaks muutumine ja teistmoodi väljenduste aktsepteerimine tundub hirmutav – kas tähendab, et naised ei tohi enam meiki kanda? Vastus on, et muidugi võivad. Aga ka mehed võivad. See poleks enam naiste privileeg (või karistus, oleneb, millise kännu otsast vaadata). Aga siis tekib segadus. Kui inimene tuleb mulle tänaval vastu ja ma ei tea isegi, on ta mees või naine, kuidas temasse esimesest silmapilgust suhtuda, mida temast või endast või üldse kellestki arvata! Need on mõtlemisviisid, mida soolise identiteedi ja väljendusvabaduse puhul silmas pidada. Sugu on see, mida ka kõige avatumad meist alateadlikult esimesena teise inimese juures märkavad. Inimesele ei meeldi kui asju keeruliseks aetakse. Aga äkki on hea natuke asju komplitseerida ja raputada? Meie vestlusring näis jõudvat üksmeelele, et vahel võiks. Kes oled sina? Kirjutas Greete Kõrvits.

Eile alanud OMA Festivali esimesel päeval käisin virtuaalse arutelugrupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ loengul, kus antropoloog Liis Turu kõneles feminiinsete queer-identiteetide konstrueerimisest ning kunstiteadlane Rebeka Põldsam Ida-Euroopa queer-kunstipraktikatest. Õhtut aitas vedada Brigitta Davidjants. Esiteks – suured tänud korraldajatele ja osalejatele! Olles isegi korra samas ruumis publiku ees esinenud, tean, mis tunne oli. Ja publiku huvi oli vist läbi aegade suurim. Ma arvan, et kuna mõlemad loengud natuke ka üksteisega seotud olid, siis räägin õhtu muljetest üldisemalt, mitte ei hakka tegema süvaanalüüsi mõlema esitluse kohta eraldi. Siin mängib rolli ka see, et olen kunstivõhik ja ka antropoloogiast ei tea palju. Mõlemad esitlused olid tugeva teadusliku põhjaga, üks sotsiaal- ja teine kunstiteaduse vallast, mistõttu pole minu koht üritada selgitada praktikaid, meetodeid või termineid. Eks igal kohalolijal tekkisid omad mõtted ja tunded, kuid mis mulle enim loengutest kõlama jäi, oli väljendi "queer" määratlematus. See võib tähendada ükskõik mida ennast queeriks nimetav inimene selle all silmas ka peab. See hõlmab endas kunsti, mõtteviisi, välist ekstsentrilisust (millega seda mõistet ehk enim seostatakse), seksuaalset eneseväljendust ja elustiili. Või siis ainult mõnda või ühte nendest aspektidest. Või hoopis midagi, mida siin kirjas polnud. Seega kerkis õhku ka küsimus, kas sellist silti on üldse vaja. Kui see justkui tähendab väga palju erinevaid asju, siis kas pole ehk väär seda üritada mingitesse raamidesse seada ja öelda, et „see on queer, aga see mitte“. Või on ta nii ebamäärane ja laialivalgunud mõiste, et ei tähendagi enam midagi? No kindlasti tähendab see palju neile, kes ennast ikkagi queer-nimega identifitseerivad. Ja kui me kaotame ära identiteeditunnused nagu queer, seksuaalsus ja sugu, siis inimeste vajadus ennast väljendada ei kao endiselt kuhugi. Mingi „kiiks“ on meil kõigil, mida me peame enda omaks. See, kuidas me seda nimetame, kui suurt tähtsust sellele omistame, kui suure osa meie elust ja mõttemaailmast see hõlmab, on iseasi. Kas see, kes võlurikostüümis metsas rollimängu harrastab, on ka queer? Või keegi, kes burlesktantsu õpib? Krišnaiidiks hakkab? Või on see ikkagi vääramatult seotud soolise ja seksuaalse identiteediga? Väga palju küsimusi tekkis, aga mul on kahtlane tunne, et vastus peitub ikkagi inimese enda sees. Kiire reklaam ka: Rebeka tutvustas oma ettekandes 2. augustil EKKMis avatavat näitust „Feeling Queezy?! / K6he tunne?!“ Keda queer-teema ja kunst huvitavad, pangu kindlasti kalendrisse kirja. Oma väikse postituse viimase mõtte kohal kõhklesin mõnda aega, kas seda kirja panna või mitte. Tegemist oli emotsionaalse reaktsiooniga. Nimelt rääkis esimene ettekanne väga sügavuti biseksuaalsetest naistest. Olles ise hetero, ei saa ma rääkida teise kogukonna kogemusest erilise teadmistepagasiga. Küll aga hakkas süda valutama, kui uuritavad naised tunnistasid negatiivset suhtumist enda suhtes. Mõned stereotüüpsed arvamused olid lausa sellised, mida üks homofoob võiks lesbinaise või geimehe kohta öelda (a la pole siin midagi sünnipärast, niisama faas, jne). OMA Festival on avatuse ja armastuse festival. Kui oleme vastu homofoobiale, siis oleme vastu selle kõigile vormidele, ka bifoobiale. Soovin festivali tegijatele jaksu, ilusat ilma ja armastust. :) Muljetas Greete Kõrvits.

PRESSITEADE 2.06.2014 Täna, 2. juunil algas geide, lesbide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste solidaarsus- ja kultuurinädal Oma Maailma Avardamise Festival. Festivali avasid justiitsminister Andres Anvelt, võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper ja Ühendkuningriigi suursaadik Chris Holtby. “Olen justiitsminister, jurist, luterlane. Olen mitmetahuline oma veidruste, saladuste ja avaliku poolega, nagu me kõik,” sõnas justiitsminister Andres Anvelt OMA Festivali avamisel. “Kõik inimesed on olulised, olenemata nende erinevatest tahkudest. Edumeelsete poliitikute ülesanne on vähendada inimeste üksteisele vastandamist.” “Mul on au seista siin ühes teiste suursaadikutega ning tunnustada Eestit tema püüdlustes suurendada inimeste omavahelist võrdõiguslikkust,” lisas Ühendkuningriigi suursaadik ​ ​Chris Holtby. “OMA Festival on oluline, kuna suurendab inimeste teadlikkust ning seeläbi ka mõistmist.” Oma Maailma Avardamise Festival avati ​täna ​galeriis Imaginaarium fotograaf Urmi Uuspõllu fotonäitusega “Kes ma olen? – Inimene”. Fotonäitus portreteerib inimesi, keda on igapäevaelus vastassooga segamini aetud. Näitust toetab Kanada Saatkonna esindus Tallinnas. Oma Maailma Avardamise Festival seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ning turvaline elada, olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentiteedist. OMA Festivali toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu, Kanada Saatkond, USA Saatkond, Hollandi Saatkond Eestis, Hollandi Saatkond Leedus, sponsorid ja eraannetajad. Festivali raames toimuvat vabaõhukontserti „Astu välja!” toetab Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi võrdse kohtlemise projekt „Erinevus rikastab”, mida kaasrahastavad Sotsiaalministeerium, Euroopa Liit ja Tallinna Tehnikaülikool. OMA Festivali korraldab Eesti LGBT Ühing ning see on osa Baltic Pride festivaliseeriast, mida korraldatakse igal aastal erinevas Balti riigis. Eelmine OMA Festival toimus Eestis 2011. aastal.

PRESSITEADE 7.02.2014 Täna, 7. veebruaril, Sotši olümpiamängude avatseremoonia algusajal, süüdatakse küünlad Venemaa saatkonna ees. Vaikiva protestiga näidatakse solidaarsust nendega, kelle õigusi ja vabadusi on Putini režiim piiranud. “Täna, Sotši olümpiamängude avamise päeval, on minu jaoks väga oluline mõelda nende inimeste peale, keda Venemaal aktiivselt taga kiusatakse. Seisame saatkonna ees küünaldega, et näidata – maailm ei lase Venemaal segamatult sporti oma poliitika vankri ette rakendada ning olümpiamängude varjus oma rahvast jõuga üle sõita,” selgitas Eesti LGBT Ühingu president Helen Talalaev. Tema sõnul on tänase Venemaa poliitika ohvrid nii erinevad vähemusgrupid, kodanikeühendused kui ka inimesed, kes Sotšis oma kodudest välja tõsteti. Sotši olümpiamängud on kujunenud poliitiliseks jõudemonstratsiooniks, mille käigus tallatakse jalgade alla paljude vene inimeste ja Venemaa külaliste õigused. Eesti ja rahvusvaheline avalikkus ei tohi ignoreerida viimasel ajal Venemaal vastu võetud seadusi, mis ei piira üksnes LGBT (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised) inimeste õigusi, vaid on suunatud laiemalt kodanikuühiskonna vabaduste vastu. Protesti korraldaja Eesti LGBT Ühing on lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste (LGBT) inimeste huvide esindaja. Ühing töötab selle nimel, et tõsta ühiskonna teadlikkust LGBT teemadel läbi teavitustöö, hariduse ja eestkostetegevuse ning suurendada LGBT inimeste eneseteadlikkust ja ühiskondlikku aktiivsust, pakkudes tugiteenuseid ja arenguvõimalusi. Protestiküünlad süüdatakse täna, 7. veebruaril kell 18.00-18.15 Venemaa saatkonna ees Pikk tänav 19.

Kui vaadata Eesti ühiskonda 2013. aastal tervikuna, siis küllap jääb ühe aruteluna kõlama debatt perekonna tähenduse üle. Kui kitsalt või laialt me perekonda defineerime? Eesti seadusandlus perekonnale selget definitsiooni ei anna, kuid tegelikkus on täna see, et Eestis elavad väga erinevad perekonnad ning kõik need pered väärivad riigi kaitset. Üks peretüüp – pere, kus lapsi kasvatavad samast soost vanemad – on täna endiselt otsese kaitseta ja see on kindlasti oluline puudujääk, mille kõrvaldamise nimel tuleb töötada. IDAHO päeval 17. mail toimus perekonnadebatist inspireeritult paneeldiskussion „Meie inimesed – milleks on vaja kooseluseadust?“. Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Andres Anvelt ja Imre Sooäär arutasid, kuidas oleks võimalik tagada suurem kaitse ka samast soost vanematega peredele ning ühiselt jõuti arusaamisele, et erakondadeülene töögrupp võiks aidata teemaga edasi liikuda. IDAHO päev on rahvusvaheline homofoobia ja transfoobia vastu võitlemise päev, mida tähistatakse igal aastal 17. mail. Just sel päeval 1990. aastal eemaldas Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast. Sel aastal heiskasid Tallinnas IDAHO päeva puhul vikerkaarelipud neli saatkonda: Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Austria ja Kanada saatkonnad. Esimest korda Eesti ajaloos heiskasid saatkonnad vikerkaarelipud, et väljendada oma toetust LGBT inimeste olukorra parandamisele Eestis. Eesti LGBT Ühingu õpetajate täiendkoolitusprogrammi raames on koolitustel osalenud 150 õpetajat ja tugitöötajat (nt koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Tagasiside koolitustele on olnud äärmiselt positiivne – on selge, et õpetajad vajavad teadmisi ja lisainfot LGBT õpilaste, hoiakute ja ka koolikiusamise kohta. Eesti LGBT Ühingu eksperte kasutatakse ka õppematerjalide toimetamisel – panustasime 8. klassi uue inimeseõpetuse õpiku ja töövihiku "Tervis - minu valikud" ning „Kaasava noorsootöö käsiraamatu“ valmimisse. 2013. aastal hakkas ühing pöörama palju rohkem tähelepanu transsooliste inimese probleemidele. Valdkonda reguleerib aegunud ja ebamäärane sotsiaalministri määrus, samuti vajaksid muutmist mitmed teised õigusaktid. Ka praktikate ja meditsiiniabi osas on olulisi puudujääke, mille kaardistamisega ühing 2013. aasta teises pooles tegeles, et 2014. aastal olukorra parandamise nimel edasi töötada. Osalemine vabaühenduste liidu EMSL arenguprogrammis andis võimaluse üle vaadata ühingu strateegiadokumendid ning parandada tegevuste strateegilist planeerimist. Kommunikatsioon kujunes oluliseks arenguvaldkonnaks 2013. aasta teisel poolel, mille tulemusena sündis aasta lõpuks ühingu kommunikatsioonistrateegia. Läbimõeldud ja tõhus kommunikatsioon aitab edaspidi ühingu tegevusi paremini mõistetavaks teha. Kuigi 2013. aastal töötas ühingus rohkem töötajaid kui kunagi varem, ei ole siiski võimalik hakkama saada ilma vabatahtliketa. Just nemad toovad värskeid ideid, energiat ja tegutsemisrõõmu, mille tulemusena sünnivad tegevused, milleks muidu aega ei jääks, näiteks Loomekogumi, naistepäevavideo või lip dub video „Mis värvi on armastus?“. Samuti toetavad vabatahtikud igapäevaste tegevuste elluviimisel – aitavad üritusi korraldada, osalevad meediamonitooringu läbiviimisel, aitavad tõlkida või kujundada, toimetavad veebihaldusega, teevad fotosid ja palju muudki. Lisaks üha suurenevale vabatahtlike hulgale kasvas 2013. aastal ka eraannetuste arv. Ühingu eesmärk oli koguda annetuste abil 2000 eurot, et selle summa abil katta osa ühingu infokeskuse OMA Keskus üüri- ja kommunaalkuludest. Eesmärk õnnestuski täita, aasta lõpuks kogunes annetustest 2018 eurot. Oleme kõigile annetajatele südamest tänulikud – ilma teieta oleks olnud väga keeruline tasuda OMA Keskuse igapäevaseid kulusid. OMA Keskus on tänaseks töötanud kaks aastat ja neli kuud. Keskuse põhilised eesmärgid on ikka samad – pakkuda turvalist keskkonda, jagada infot ja anda nõu, toetada üliõpilasi ja õpilasi uurimustööde tegemisel, pakkuda väärt kirjandust keskuse raamatukogu külastajatele. On rõõm näha, et kahe aastaga on info keskuse kohta levinud hästi – üha rohkem pöördub keskuse pool nõu saamiseks ka õpetajaid ja noorsootöötajaid. Sel sügisel alustas OMA Keskuses tööd uus juhataja – Kristel Rannaääre. Kristel ootab kõiki huvilisi keskusesse, samuti saab endiselt ühendust nii e-posti, skaibi kui telefoni teel. Tartus jätkab koordinaatorina Hanna Makko. Igal neljapäeval ja reedel on kell 16-19 avatud OMA Tuba (aadressil Ülikooli 7, DD HUBi ruumides), kus saab Hannaga nõu pidada või abi küsida. Tartus toetab ühing aktiivselt nüüdseks 1,5-aastaseks saanud Vikerkaare vestlusringi tegutsemist, mis pakub hubast suhtlusvõimalust, uute inimeste tegemistesse kaasamist ning ühistest ideedest inspireeritud ettevõtmiste korraldamist. Eesti LGBT Ühing on hakanud ka üha rohkem väljapoole Eesti piire vaatama, et õppida teistelt samas valdkonnas tegutsevatelt vabaühendustelt. Juba jaanuaris sõidame Helsingisse Soome LGBT organisatsioonile SETA külla ning suvel loodame külastada Ühendkuningriigi organisatsiooni Stonewall. Samuti loodame ühise projekti raames alustada koostööd Norra organisatsiooni LLHga. Koostöö ja üksteiselt õppimine aitavad analüüsida enda tegevust ja näha seda kõrvalt, mis võib aidata viia sisse arenguks vajalikke muudatusi. Kui vaadata 2014. aastasse, siis võib olulisemate tegevustena tuua välja jätkuva töö koolide ja õpetajatega uue projekti raames, mida rahastab USA saatkond ja projektijuhina veab Heino Nurk. Aasta esimeses pooles on suur rõhuasetus OMA Festivali korraldamisel. Festival keskendub sõnumile „Astu välja“ - astu välja iseenda, oma lähedaste eest; riik astub välja kõigi oma kodanike eest. Festivali raames toimuvad eri üritused, mis aitavad seda sõnumit edasi anda: vestlusringid, teatrietendused ja kontserdid, poliitilised arutelud. Festivali lõpetab avalik üritus Tallinna kesklinnas, mis räägib osalejatele loo sellest, kuidas erinevad inimesed on enda eest välja astunud ja iseendana elanud või kellegi teise eest välja astunud. Ürituse raames on muusikat, tantsu, kõnesid, videosid, mis lavastaja käe all vormub üheks tervikuks. OMA Festival toimub 2.-8. juunil ning lisainfot hakkab peagi leidma festivali koduleheküljelt aadressil www.omafestival.ee. Eesti LGBT Ühingu tegevust toetasid 2013. aastal eraannetajad, Avatud Eesti Fond, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, EMP toetuste Vabaühenduste Fond, Open Society Foundations, Hasartmängumaksu Nõukogu, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Eestis, Norra Kuningriigi Suursaatkond Eestis. 2013. aasta sai läbi, toogu 2014. aasta meile kõigile tegutsemisrõõmu ja meelerahu. Igasugune tagasiside Eesti LGBT Ühingule on väga oodatud. Palun kirjuta oma mõtetest julgelt aadressile helen@lgbt.ee. Me täname kõiki, kes 2013. aastal meid toetasid ja aitasid, ning rõõmustame südamest nende üle, kellele meie saime toeks olla. Helen Talalaev, Eesti LGBT Ühingu president

Mittetulundusühingu toimetulek ja püsimine sõltuvad suuresti sellest, kui hästi osatakse ennast majandada. Loomulikult saab palju ära teha kire ja vabatahtliku tööga, abiks liikmemaksud ja annetused. Ent olles laienenud juba nii suureks, et leitud on oma tegevuste läbiviimiseks sobivad ruumid, teenuseid ja üritusi pakutakse ka Tartus, käiakse koolitamas õpetajaid ja noorsootöötajaid üle Eesti, pakutakse psühholoogilist nõustamist, pannakse kokku infomaterjale jne, kipub rahalise toimetuleku teema olema tõsine murekoht. Vahel kulub rohkem energiat kulude katteks rahastuse leidmiseks, kui organisatsiooni sisuliste eesmärkide poole liikumiseks. Ehkki finantsid on meie organisatsiooni puhul leitud konkreetsete projektide läbiviimiseks, on need siiski lühiajalised süstid ja tulevik alati veidi ebakindel. Loodan, et Eesti LGBT Ühingu liikmed ja toetajad on seda mõistes arusaavad, miks iga-aastane palve maksta liikmemaksu või ulatada abikäsi võimaluste piires summaga on olnud väga vajalik meie tegevuse jätkumiseks. Organisatsioon on juba viieaastane, oleme jalad alla saanud ja liikunud väikese aktivistide pundi kokkusaamistest edasi pika maa eestkoste vallas koostööpartneriks tõusmises, teavitamises ja harimises, kogukonnale ürituste ja teenuste pakkumises. Aga kas oleme valmis selleks, et vajadusel edasi minna kõige sellega ka fondide rahastuskonkurssidest sõltumata? Kui oluliseks peavad Eesti lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised inimesed ise meie organisatsiooni? Kas nad on valmis näitama oma toetust eri viisidel panustades? Kas hoomamegi päris täpselt selle mõju, kui Eesti LGBT Ühing oleks jäänud loomata? Mis saab, kui ühing peab aasta pärast koondama oma tegevusi, sest OMA Keskuse ülalpidamine pole enam võimetekohane ja meil on taas vaid ringirändav juhatus, kes püüab põlveotsas leiutada viise kogukonna nähtavuse tõstmiseks, sotsialiseerumiseks, seadusmuudatuste mõjutamiseks? Oleme me valmis, et seni saavutatu tuleb pakkida kastidesse ja panna ootama uut võimalust? Loodan väga, et seda siiski ei juhtu, sest kogukond seisab ühingu selja taga ja mõistab tehtava töö väärtust. Et meil on endiselt toredaid vabatahtlikke, kaasamõtlevaid liikmeid ning inspireerivaid üritustel osalejaid. Et keegi ei eeldaks, et mittetulundusühinguna teeme ja saame kõike vaid õhu ja armastusega arveldades. Luban, et käitume meile usaldatud eurodega heaperemehelikult, säästlikult ja läbimõeldult. Meie eelarve ja kulutuste otstarve on alati selgelt kommunikeeritud kõigile, kes on sellest huvitatud. Tulevikus näeme uudse suunana omatulu ja seeläbi jätkusuutlikkuse kasvatamist läbi toodete ja teenuste arendamise ning miks mitte ka sotsiaalse ettevõtluse. Rahade üle mõtiskles Hanna Makko, Eesti LGBT Ühingu Tartu koordinaator, inspireeritult 12.-13.11.2013 osaletud koolitusest "MTÜ majandamine: toote- ja teenusearendus". Kaanefoto: Jen Theodore, Unsplash

Sveiki, Leedu Pride! Käisin 27.–28. juulil Baltic Pride’il Vilniuses. Kohale jõudsime reede hommikul pärast öö kestnud bussisõitu ning esimese asjana suundusin ühele Pride'i näitustest – Aušra Volungė väljapanekut vaatama. Näitus käsitles drag'i teemat, autor oli mitme drag queen’iga koos elanud ning pikema perioodi jooksul neist koduses keskkonnas fotosid teinud. Baltic Pride'i näitusi oli kokku kolm, peale mainitu veel LGBT ajaloo käsitlus „From dusk till dawn” Leedu kaasaegse kunsti keskuses ning vähemalt kirjelduse järgi huvitav (taas) fotonäitus moodsa kunsti keskuses, mis jäi nägemata, kuna keskus oli minu kahel külastuskorral lihtsalt kinni. Näitused olid professionaalselt kureeritud ning avamisega koos anti välja ka head lugemis- ja vaatamisvara pakkuv näitusekataloog, mida minu käest laenata saab. Peale näituste sisustasid aega filmid LGBT filmifestivalil KITOKS KINAS. Kahe päeva jooksul vaatasin kuut filmi, millest mulle südamesse läks ilus ja unelev Hollandi film „North Sea, Texas”. Festivaliprogrammiga jäin rahule, rahvast oli linastustel palju ja kogu festivali valikus oli vaid üks film, mida ma varem olin näinud. Ka teemade poolest oli püütud haarata võimalikult laia teemaderingi ja piirkonda – nägin muuhulgas Saksa lesbifilmi, transteemat käsitlevat Iisraeli teost, Taani dokki geipaarist, Tšehhi filmi kapis maakooliõpetajast… Laupäeval asusime kõige olulisema – Pride'i marsi kallale. Istusime sõbrannaga marsi kogunemiskoha läheduses asuvas kohvikus ja kõik tundus kena, rahvast voolas juurde, värvilised lipud lehvisid ja plagusid seati üles. Siis hakkas üsna madalal tiirutama helikopter, samuti nägime suurt hulka igat mõeldavat liiki politseinikke ning üksikut tobukest, kel seljakotist kanamunad ära võeti, ja kogu see kompa hakkas meis pisut ärevust tekitama. Sekund enne marsi algust haarasime oma lipu ja liitusime marsiseltskonnaga. Marsil oli rahvast palju, kõiksugu värve ja inimesi, marsibusse, muusikat, lippe, plakateid, rõõmu. Aga teeäärtes hulgaliselt ka LGBT õiguste vastaseid oma sõnumeid edastamas ja pöidlaid allapoole viibutamas. Olime rongkäigu keskpaigas ning meie poole mune ega tomateid ei lennanud, sest tundus, et nn Leedu puhtuse ja traditsiooniliste pereväärtuste eest võitlejad olid oma munavalingu paraadi esiotsa peale juba välja valanud. Marss oli väga emotsionaalne ja hirmuski, samas politseinikud tundusid oma tööd hästi tegevat, kuid ka vastaseid oli arvestatav hulk. Marsi lõppedes väljusime Pride’i alalt, et kehakinnitust otsida. Kolmveerand tunni pärast soovisime tagasi minna, et esinejaid ja teiste marsimuljeid kuulata, kuid politseinike müür meid läbi ei lasknud. Pöördusime mehe poole, kel oli rinnas märk, millel kirjas „negotiation” ja kes küsis, kummal „poolel” me oleme. Näitasime lippu ja vastasime, et vikerkaarepoolel, mille peale tema ütles, et oioi, aga reeglid on sellised, et alalt lahkunud tagasi ei saa. Samal ajal lähenes huilates purjus seltskond no-Pride’i plakatitega. Hakkas päris õudne. Negotiation-tüüp ka lahendust ei pakkunud. Pakkusin talle siis välja, et me ikka läheks sisse, sest vastased olid juba meid lipuga näinud ja meil oleks väljaspool pigem ebaturvaline. See ettepanek tundus talle loogiline ja sees me olimegi. Õhtul läks peoks ja hommikul alustasime üheksatunnist bussisõitu kodu poole. Igati äge oli näha palju värvilisi ja uhkeid inimesi, kes Pride’i korraldasid või seal osalesid, ning ise osaleda. Oli sündmuse toimumine ju kuni lõpuni üsna lahtine ja avalik arvamus Leedus valdavalt negatiivne. Samuti oli tore kogeda päris mitmekülgset programmi siinsamas lähedal Leedus ning veidi kahjugi, et kõigest osa võtta ei jõudnud. Muljetas Aet Kuusik.

Põhilisteks Eesti LGBT Ühingu 2012. aasta märksõnadeks olid inimesed ja kogukond, kasvamine organisatsioonina, teavitustöö ning eestkoste, kirjutab Eesti LGBT Ühingu president Helen Talalaev. 2012. aasta üks olulisemaid hetki oli juunikuus toimunud üldkoosolek, mille otsusena muudeti organisatsiooni nimi. Senini tegutseti Eesti Gei Noorte nime all, kuid sõnad „gei“ ja „noored“ olid muutunud veidi piiravaks ning seetõttu sündis juba aasta alguses otsus nimi muuta. Nime muutmises lõi kaasa palju inimesi, kokku pakuti mitukümmend nime ja valiku tegemine ei olnud lihtne. Valituks osutus Eesti LGBT Ühing. Luua tuli ka uus logo ja visuaalne identiteet, selleks korraldasime logokonkursi. Oleme nii logo kui uue nimega väga rahul ja enamasti on ka väljapoolt tulnud tagasiside igati positiivne. Vahel vaid kurdetakse, et on raske LGBT tähtede õiget järjekorda meelde jätta. Organisatsiooni tegevused koonduvad peamiselt Tallinna ja Tartusse. Tallinnas avasime juba 2011. aasta varasügisel Avatud Eesti Fondi toel OMA ehk „oma maailma avardamise“ keskuse aadressil Kaarli pst 5-1, mis on avatud kõikidele inimestele, kellel võib tekkida küsimusi või muresid – olgu nendeks siis LGBT (lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised) inimesed ise, nende vanemad, õpetajad, noorsootöötajad, ametnikud või inimesed tänavalt. OMA Keskuses toimuvate mitmekesiste sündmuste toel sai keskus kiiresti paljudele LGBT inimestele nn teiseks koduks või kohaks, kuhu võis alati sisse astuda ja lihtsalt iseendana olla, kui oma pereringis, koolis või töökohal pidi oma seksuaalset orientatsiooni varjama või halvustavat suhtumist taluma. OMA Keskuse loomine näitas ilmekalt, kui oluline on inimestele turvaline oma ruum. Keskuses töötab kaks inimest, Helen Talalaev keskuse juhatajana ja Hanna Kannelmäe koordinaatorina. Keskuse töötajad leiavad külastajate jaoks alati aega, pakuvad teed-kohvi ja kuulavad ära, mis mureks, ning aitavad jõudumööda lahendusi leida. Hanna tegeleb ka sündmuste ja tegevuste korraldamisega keskuses. 2012. aasta sügisest on Tartus igal neljapäeval ja reedel kell 16-19 avatud nn OMA Tuba (aadressil Ülikooli 7, Domus Dorpatensise HUBi ruumides). Tartu koordinaator Hanna Makko organiseerib Tartus eri üritusi ning on toeks LGBT inimestele ja nende lähedastele. Rõõmuga oleme jälginud, kuidas on käima läinud inimeste enda initsiatiiv vestlusringi loomiseks, mille tulemusena kohtub Tartus igal neljapäeval Vikerkaare vestlusring, kus jagatakse rõõme ja muresid. Päris 2012. aasta lõpus startis uus algatus ka Pärnus, mille julgustajaks ja hooandjaks olid Eesti LGBT Ühingu kollektiivi liikmed. Suvepealinnas on pea kümneliikmeline seltskond hakkajaid LGBT inimesi kohtunud juba kaks korda, kindlasti jätkub Pärnus tegevust ka uuel aastal. Aasta jooksul toimus OMA Keskuses, mujal Tallinnas, Tartus ja mujal Eestis kokku 137 üritust, milles võttis osa sadu inimesi. Kõige väiksematel üritustel võis käia 4-5 inimest, rahvarohkeimatel aga üle 70 inimese. OMA Keskus oluline roll on olla infokeskus. Keskuse raamatukogust leiab nii ilukirjandust kui analüüse ja uuringuid, andmebaasi on koondatud enamik Eestis kirjutatud bakalaureuse- ja magistritöödest, mis LGBT temaatikat käsitlevad. Aasta jooksul leidsid OMA Keskuse üles mitmed tudengid, kes vajasid abi oma lõputööde kirjutamisega. Üliõpilased said kasutada keskuse raamatukogu, samuti aitasime leida intervjueeritavaid, kui lõputöö jaoks oli vaja läbi viia intervjuusid. Igati positiivne on näha, et LGBT teemasid käsitlevate bakalaureuse- ja magistritööde arv on kasvamas, sest põhjalikud uuringud ja analüüsid on vajalikud selleks, et Eesti LGBT Ühing saaks tõhusalt oma sihtgrupi eest seista ja aruteludes põhjendatud seisukohtadega osaleda. OMA Keskusest saab ka nõu ja abi, kui ollakse kokku puutunud ebavõrdse kohtlemisega või ei osata mõnele muule probleemile lahendust leida. Noored pöörduvad keskusesse eelkõige seoses hirmuga rääkida oma seksuaalsest orientatsioonist oma sõpradele, vanematele ja koolikaaslastele; samuti näeme, kui suuri pingeid tekitab ühiskonnas üsna laialt levinud negatiivsus geide ja lesbide suhtes. Puutume kokku ka pingetega töökohas, kus tehakse geiteemalisi nalju, millega halvustatakse geisid või lesbisid. Selliste ilmingute tulemusena võidakse ennastki alaväärtuslikuna nägema hakata, mis omakorda hakkab mõjutama kõiki eluvaldkondi – suhteid, õpinguid, tööd. OMA Keskusesse saab pöörduda ka psühholoogilise nõustamise saamiseks, selleks aitab meid Evelin Kala. Koostöö on Eesti LGBT Ühingu jaoks oma tegevuses esmatähtis. OMA Keskus on võimaldanud tõhustada koostööd teiste Eesti LGBT organisatsioonidega. Keskuses kohtuvad Geikristlaste Kogu ja väike alternatiivse sooidentiteediga inimesi koondav organisatsioon Gendy. Seega pole OMA Keskus vaid Eesti LGBT Ühingu kodu, vaid siin on leidnud turvalise kohtumiskoha ka teised organisatsioonid. Nii oleme koos sõnastanud oma seisukohad kooseluseaduse kontseptsiooni teemal, korraldanud üritusi ja pöördunud eri ametkondade poole. Koos oleme tugevamad ja ühine platvorm samade eesmärkide nimel töötades aitab kiiremini edasi. 2012. aastal alustasime koolitustegevusega, mille eesmärk oli tõsta noortega töötavate spetsialistide teadlikkust LGBT teemadel. Konkreetsemalt on meie sihtrühmaks õpetajad ja noortekeskustes töötavad noorsootöötajad. Õpetajate (ja teiste koolides töötavate spetsialistide) jaoks töötasime välja koolituse „Seksuaalvähemused koolis – kas, miks ja kuidas?“. Tänaseks on toimunud neli koolitust, milles on osalenud ligi 60 õpetajat. Mitmed koolitustel osalenud õpetajad on ka hiljem ühendust võtnud, et täpsustavat infot paluda või meid oma kooli õpilastega kõnelema kutsuda. Ka mitmete noortekeskuste töötajatega on meil hea koostöö ja eriti tahaks välja tuua Saue noorte algatatud teadlikkuse tõstmise projekti, mis koolituste, töötubade ja foorumteatri etenduste abil kõnetab noori ja paneb neid mõtlema inimõiguste ja eelkõige seksuaalvähemuste teemal. Tegemist on Eesti mõistes pioneeridega, kellelt on edaspidi kindlasti paljudel noortegruppide eestvedajatel õppida. Eestkoste valdkonnas on olulisimaks teemaks kooseluseadus, mis võimaldaks samast soost paaridel oma suhte ametlikult registreerida, mille tulemusena suureneks nii elukaaslaste kui nende peres kasvavate laste kaitse. Samuti saadaks riik seaduse vastuvõtmisega välja selge sõnumi, et kõik pered, sh samast soost partneritega pered on Eesti riigis võrdselt tähtsad. Kahjuks on praegu kooseluseadus justiitsministeeriumis mõnevõrra takerdunud. Loodame, et Eesti riik vaatab siiski Skandinaavia poole ning teeb otsuse, mis ei võta kelleltki mingeid õiguseid ära, aga lisab turvatunnet paljudesse peredesse, kelle pereelu täna ebakindlus varjutab. Samuti osaleme karistusseadustiku muutmise aruteludes, mille tulemusena muudetakse viha õhutamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise paragrahve (151 ja 152). Täna pole veel selge, milline on lõplik sõnastus, kuid loodetavasti saab seadus sõnastuse, millest praktikas rohkem kasu on kui praegusest versioonist. Organisatsiooni enda areng on samuti sel aastal tähelepanu keskpunktis olnud. Suvel toimus Prangli saarel strateegianõupidamine, sügisest on tõsiselt tegeletud ühingu strateegia kirjutamise ja viimistlemisega. Samuti on uuendamisel ühingu koduleht, mis jaanuarikuu jooksul kasutajateni jõuab. Edaspidi soovime panustada sellesse, et organisatsiooni tegevus oleks meie sihtrühmade jaoks selge ja läbipaistev, et meie eesmärgid ja tegevused oleks teada ning arusaadavad. Samuti soovime paremini korraldada oma kommunikatsiooni. Selles aitab meid ka Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu vabaühenduste arenguprogramm, kus me osaleme. Tulevikku vaadates soovime jätkata oma senist tööd LGBT inimestele turvalise keskkonna ja tugiteenuste pakkumisega. Hetkel on käsil pilootprojekt psühholoogilise nõustamise pakkumiseks, edaspidi loodame pakkuda ka juriidilist nõustamist. Oma koolitusprogramme arendame samuti edasi, 2013. aasta kevadeks töötame välja täiendatud koolituse õpetajatele, samuti jätkame tööd noortekeskuste töötajatega, püüdes jõuda ka väljapoole Harjumaad. Eestkostetegevuses jätkub töö kooseluseaduse ja karistusseadustikuga, kuid algab ka töö võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks, et tagada suurem kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse orientatsiooni, puude, rahvuse, vanuse ja usuliste veendumuste alusel. Hea meel on näha, et siin teevad koostööd eri eestkosteorganisatsioonid, mille tulemusena on lootust tulemuseni jõuda oluliselt suurem. Eesti LGBT Ühingu tegevust toetavad eraannetajad, Avatud Eesti Fond, Tallinna Linnavalitsus, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Norra saatkond. Ilma meie kümnete vabatahtliketa poleks aga paljud tegevused üldse võimalikud. Lõpetuseks võib öelda, et viimane aasta on õpetanud, kuivõrd oluline on koos mõelda ja teha. Sest inimesed tahavad aidata ja kaasa lüüa, vahel tuleb vaid küsida. Ja tuleb küsida ka inimestelt, kellelt varem pole küsinud. Tähtis on seda küsimust mitte esitamata jätta. Vastused toovad tihti rõõmupisaraid ja naeru, mis annavad igasse päeva selle erilise hõngu, mille abil edasi minna. Kui sul on mistahes soovitusi või ettepanekuid, tagasisidet või küsimusi, siis võta julgelt ühendust. Me täname kõiki, kes 2012. aastal meid toetasid ja aitasid ning rõõmustame südamest nende üle, kellele meie saime abiks ja toeks olla. Helen Talalaev, Eesti LGBT Ühingu president

Kuidas luua kogukonda? Selleks pole palju vaja – paari eestvedajat, natuke meelekindlust ja rohkem järjepidevust. Umbes niimoodi võiks kirjeldada Vikerkaare vestlusringi sündi. Väikesest mõttevälgatusest on saanud juba varsti kaht toimimiskuud tähistav tore ettevõtmine, millest saanud minu nädala tähtis osa. Teadmine, et nädalas korra kohtud inimestega, kes sind suudavad mõista pisut teisel tasemel, kui kursuse- või töökaaslased, on säärast turva- ja mugavustunnet pakkuv, mis annab positiivset energiat tükiks ajaks. Kuigi kõik kohtumised ei ole etteantud teemadega, on need siiski lõbusad ning läbi uute inimeste tundmaõppimise ning nende maailmapildist osasaamise arenevad kõik osapooled. Aga kui selline, kergelt keerutav jutt kõrvale jätta, on tegu lihtsalt grupi inimestega, kes tulevad kokku ja räägivad nii LGBT teemadel, kui ka niisama tühjast-tähjast, millest tihti koosneb meie elu. Ja see on tõesti tore. On tore saada kokku inimestega, keda võid usaldada ning kurta muresid, mis mujal võiksid saada ehk kõrvalpilgu osaliseks. Kuid seal on kõik omad homod. Kui nali kõrvale jätta, on toimiva ning omavahel suhtleva kogukonna loomiseks säärane ettevõtmine nagu Vikerkaare vestlusring ilmselt üks parimaid ning lihtsamaid viise. Soovitan kõigil avatud ning huvitatud inimestel meiega liituda neljapäeviti kell 18.00 DDHub’is (Ülikooli 7, Tartu). Infot vestlusringi kohta leiab Facebookis. On hea tunne leida uusi tuttavaid ning küsimustele vastuseid. Märt Kütas, Eesti LGBT ühingu liige. Kaanefoto: Jacques Bopp, Unsplash

PRESSITEADE 18.06.2012 Äsja toimunud üldkoosolekul valiti MTÜle Eesti Gei Noored uus nimi – Eesti LGBT Ühing. Organisatsiooni hakkab juhtima 5-liikmeline juhatus, kuhu kuuluvad Annika Laas, Eve Anijärv, Hanna Kannelmäe, Helen Talalaev ja Riin Bakhoff. Eesti LGBT Ühingu presidendiks valiti Helen Talalaev. Ühingu uues nimes kasutatud rahvusvaheliselt tunnustatud täheühend LGBT tähistab lesbisid, geisid, biseksuaalseid ja transsoolisi inimesi. Eesti LGBT Ühing jätkab oma tööd hooliva ja kaasava ühiskonna nimel, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. „Organisatsiooni juhina soovin erilist tähelepanu pöörata inimeste teadlikkuse tõstmisele ja noortega töötavate spetsialistide koolitamisele. Samuti on väga oluline jätkata senist head koostööd sotsiaal- ja justiitsministeeriumiga Eesti seadusandluse kaasajastamiseks, lähtudes ühiskonnas levinud peremudelitest ja kõikide inimeste võrdse kohtlemise printsiibist,” tutvustas organisatsiooni vastvalitud president Helen Talalaev oma eesmärke ühingu juhina. Organisatsiooni oluline väljund on ka Tallinnas töötav OMA ehk „oma maailma avardamise” keskus, mille eesmärk on info jagamise ja ürituste korraldamisega luua lesbidele, geidele, bi-, trans- ja heteroinimestele võimalus hubases keskkonnas küsimusi esitada, suhelda ja vastuseid saada. Eesti LGBT Ühing asutati 2008. aastal. Olulisimad saavutused on olnud esseekogumiku „Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” väljaandmine 2010. aastal, Oma Maailma Avardamise Festivali korraldamine ja OMA keskuse avamine 2011. aastal. Organisatsiooni suurimad toetajad on olnud Avatud Eesti Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu ja erinevad Eestis asuvad saatkonnad. 2012. aastast toetatakse organisatsiooni tegevust ka Tallinna linna eelarvest.